Mis siis vahepeal ka juhtunud on?
MITTE MIDAGI!!!!!!
Kõik on nii jube endine, et midagi pole kirjutada.
Mingil hetkel, nädal tagasi vajus staff nii laisaks, et pidasin igavesti kõva sõnavõtu maha. Vahtisid mind vihaselt, aga pärast, kui ka Reiks mind toetas (mida juhtub ju üliharva), siis hakati tööle. Aeg- ajalt vajavad "oinapealuud" raputamist, et krapsud olla. Chay  võtsin tööle tagasi. Lihtsalt tuli poiss ühel hommikul siia, ja küsis, et ega ma ei saaks talle natuke süüa anda. Rahad olla otsas ja tööle pole saanud veel kuskile. Mina lollakas oma haleda südamega käskisin kööki kobida, kõht täis süüa ja rahvast sisse viskama hakata.

 Nii ta meil tagasi oligi. Tegelikult poleks arvanudki, et ma tast nii puudust tundsin, aga nüüd on jälle kuidagi turgu lihtsam teha,  vajalikke asju ostmas käia ja kõik mis katki sai ka kohe esimeste päevadega uuesti parandatud. Tal lihtsalt on oskust selliste töödega tegelda. Olgu ta siis nii lohe aeg-ajalt kui tahes, aga igasugu asjaajamiste ja  tööde peale on ta meister.
 Pisike Tyt areneb ka  päris jõudsalt keelega edasi. Kui algul oli vaid ehmunud silmadega pisikest kasvu umbkeelne khmeeri poiss, siis nüüd saab juba naljgi teha teisega ja pisema jutuga saab ka hakkama. Klientidega oskab ka tasakesi juba asjatada.

 Rahvast liigub siiski vähevõitu. Kas hakkab Cambodia end ammandama, on liiga palju tekkinud baare ja kõikjale rahvas ei jõua, või kurat teab milles asi. Kuid võrreldes eelmise aastaga on vaikne, isegi liigagi vaikne. Aasta tagasi vehkisid poisid sel ajal juba tööd teha kahes vahetuses. Nüüd on tore kui see üks vahetus kella kaheni öösel baari lahti peab. Ja siis käib ka viimane tund juba ühe-kahe laua tiksumise arvelt.
 Invaliidist taat, kelle me tööle hea suhtlemise ja keeleoskuse pärast võtsime, ei ole õhtuti ka "terav pliiats". Sarnaselt Jeckule vajub ära. Jecku ikka veel liigub ka poolunes, kui röögatusega üles raputada, aga taat istub ja magab silmad pärani. Eks ole ka arusaadav see, et vanusevahe teistega mängib rolli.
  Nii, et igav elu meil siin. Mitte midagi uut. Täna olid leti ääres kahe aasta jooksul esimesed Leedu turistid :)
 Tulid küll vaid kolmeks päevaks rannapuhkusele, aga tore ikkagi. Abistasin teisi kuidas suutsin, et nad selle lühikese ajaga saaksid ka natuke aimu Sihanoukville ümbrusest ja saartest, kuna ühe saare külastus oli neil kindlalt plaani võetud..
 Päevitustoolid on ka lõpuks värvimise viimases järgus, ülehomsest on juba kõik ilusti kollased ja rannaliival.
 Nendega seoses tuli ilmseks ka üks kummaline asi, mis paneb ilmselt nii mind, kui Saihad ja ka Reiksi (kui on asjalik moment), natuke terasemalt jälgima uut staffi (kokk, grillmeister ja ka Sna). Nimelt sain esimese värvipotiga värvitud, neli tooli. Tõin teise poti järgmise nelja jaoks - ja oh ülla-ülla -  jätkus vaid kahe jaoks. Pagan!! Kumb kurat neist kandib tasahilju asju kõrvale - Sna või Cheu. Teisi nagu ei kahtlusta eriti. saihal pole värviga eriti miskit teha, Jecku mõistus ei küüni sinnamaale, et  kõrvale kantida miskit. Chay alles tuli koos värviga tööle.(Pagan, aga äkki tema! Ta ju ei teadnud, et eelmisest jagus neljale toolile!), ikkagi ei usu, sest eelmisel aastal ei kadunud midagi peale kebabimasina, ja selle kadumises ma kahtlustan hoopis Jajad, kes rahahätta sattus. tyt on liiga happy, et khmeeri poolelt valgete poolele oma puudega (kõnnib kehvasti tibake) sattus ja ilmselt ei riski sellise rumalusega.
 Igatahes on taaskord õhus vana hea venelaste isake-Stalini deviis:"Usalda, aga kontrolli!"