Emadepäev!
Mõnikord tunnen, et mul oleks veel väga vaja oma ema tagasi, et rääkida.
Aga aeg on teinud oma töö ja rääkida saab vaid mõttes.
Selle eest on lapsed, kes tahavad rääkida. Ja kasulapsed, kes kinkisid mulle lihtsalt sellepärast,et ma siiski veel eesti tagasi ei lennanud ja Reiksile veel võimaluse andsin end parandada, neli potti orhideesid.
Sahkerdasid ja sahkerdasid siin kavalate nägudega, kui mingi suvaline lillemutt mööda kõndis ja pärast seda, umbes poole tunni pärast tulid küsima, et kas paneme lilled üles baari, või viid koju. Ma ei taibanud mitte midagi alguses. Mis pagana lilled? Siis selguski, et nemad (Saiha ja Hong) mulle kahepeale lilled ostnud, aga omapärased nagu nad on, ei osanud mulle neid kuidagi kätte anda. Ajas lausa nutma ja naerma korraga. Teadsin küll,et nad olid tol õhtul, kuiütlesin,et lendan minema, üliõnnetud ja nutsid. Aga,et ma neil nii kasuema olen..... tore.
Nüüdpraegu üritanmõlemileselgeks teha, miks kogu maailma lapsed, isegi suured lapsed, täna kingivad emadele lilli, või vähemalt helistavad neile. Üldiselt raske ülesanne selgitada, sest tundub, et khmeerid, kes küll väga hoiavad oma perekonda,ei tea emadepäevast midagi. Eks paistab, kas päeva jooksul jõuab selgitustöö kohale ja ikka võtavad empsidega ühendust. :)
Üldiselt on päev, nagu madalhooaja päev ikka. Randa tilguvad üksikud turistid, puhub tugev tuul ja päikesevõtust täna pole juttugi. Hommikul tibutas isegi tibake vihma.
Reiksil algab täna viies päev, kui ta pole tibagi napsutanud. Ilmselgelt on see tema jaoks kohutavalt raske aeg praegu. Juba eile oli mul selline tunne, et kohe murdub ja valab endale selle esimese, mis mehele ju midagi ei tee, kuid kahjuks ei jää ka viimaseks. Igatahes oli tal meeleolu kohutav ja vihastas ka selliste asjade peale, mis tavaliselt vihastamist ei vääri. Kardan väga, et ta ei pea vastu ja hakkab ikkagi kõik taas otsast peale. ma lihtsalt ei jaksa seda uuesti ja uuesti läbi teha. Aga loodame parimat! Tuleb ju positiivne olla. Viletsust ja vaesust niigi kuhjaga ümberringi näha.