Sünnipäevast saati on olnud üks jube närviline nädal!
Esiteks hakkas Reiks jälle pudelipõhja vaatama, ja seda kohe neli päeva järjest, mis tähendas seda, et olin enamuse aega tööl. Isegi oma sünnipäeval pidin baari kinni panema, sest tema jaoks oli naise sünna nii tähtis, et pidi nina täis tõmbama. Eks me siis olemegi nüüd Aigariga vahelduva eduga baari pidanud, ja kui kaks võhikut baari peavad, siis teadagi....
Alustama peaks aga hoopis sellest, et Skay varastas ühel ööl koera ära baarist. Lendasin talle peale, et olgu tagasi toodud, muidu teen rannas tal elu põrguks. ossa kuramus, kus lendas suguvõsa kohale, üks õdedest on lausa püstihull, röökis nagu ratta peal. Küsisin, et kus koer on? Nemad vastu, et see on nende koer ja nemad tahavad ka teada, kus on, ise röökis kogu aeg seejuures, Reiks oli tiba napsune ja tahtis talle lausa kallale minna, et ta vait jääks. Kogu ranna rahvas jooksis kokku. Skay ronis ka kohale ja tõotas pisarsilmi, et asub kohe koerakest otsima, sest tema ka "hirmsasti armastab teda", see oli muidugi jama, sest kui poiss meil töötas, ei teinud ta koerast väljagi. Noh, kobis lõpuks see hüsteerikute punt koju, ja meie panime kohalike valgete lehele netti kuulutuse, et koer kadunud. järgmisel päeval helistas meile üks mees ja teatas, et koer on tema naabri aias. Reiks läks siis Tommyle järgi ja ..... kelle aias koer siis oli - loomulikult Skay õe aias. Tõime koera tagasi, ning tund hiljem oli perekond jälle baaris,et andku me ikka koer tagasi, see nende oma. Reiks käskis neil koera nelja kuu toiduraha kokku ajada, et siis saavad koera tagasi. Lõpuks läks möll juba eluohtlikuks ja olime ikkagi sunnitud koera ära andma, muidu oleks hullud ilmselt baari laiali lammutanud.
Nii, et sellest veel vähe polnud, hakkas Pai tegema paar päeva hiljem vihjeid, et Saiha varastab meie tagant alkoholi ja suitsetab öösiti kristalmetafiini. Me ei teinud esiaalgu suurt numbrit, siis tuli üks paelapoiss ja teatas, et tema nägi oma silmaga, kuidas Saiha andis oma sõbrale pudeli. Järgmisel päeval tundus meile endalegi, et baarist oleks nagu üks vein puudu. Ok, hakkasime poissi jälgima, aga ei midagi.
Ja eile hommikul leidis Pipi riisikotist veinipudeli ja kanepipaki. esimese hooga sõitsimegi poisile peale, et tema äri, aga kui olime asja üle järgi mõelnud, siis tänaseks tundub meile üha rohkem, et keegi üritab hoopis Saihad süüdlaseks teha ja meie silmis mustata. Ega nüüd päris kindel tema süütuses olla saagi, valetas ju Skay ka pisarsilmi, aga Saiha solvumine oli nagu natuke teine. Ta pani lihtsalt asjad kokku ja teatas, et kui teda ei saa usaldada, ei saa ta ka meie juures edasi töötada. Pidin teda päris kaua veendma, et tema siiski pole ainus kahtlusalune. Ja tagantjärele oleme ikka vaaginud igasuguseid variante. Pealegi oskab Pai ka ikka valetada, peale koerajama, kui ka tema väitis, et ei teadnud kus koer oli, teatas ta et on Skay peale vihane ja ei suhtle enam poisiga. Suhtleb küll, aga teiste kaudu ja salaja, meie teadmata oma arust. Lambaantsude kollektiiv!
Ning täna, et asjale punkt peale panna oleks Saiha pannud äärepealt baari põlema. Lihtsalt õli läks pliidil põlema ja poiss viskas veel vett peale. Leek lahvatas hetkeks laeni, aga õnneks on nii niiske kõikjal, et puit ei võtnud tuld. Sellega oleks võinud minna ikka nii, et sauna panin - küla läks! Mul värisesid käed-jalad tükk aega pärast seda.
Üks tore asi ka, võtsime eile pärastlõunal Aigariga rollu ja sõitsime esiteks Rock Pagodasse munkadele külla.

Oranžikuuemehed tegid parajasti pogodas remonti ja kaks poissi tulid kohe ka meiega juttu ajama. Siis võtsime veel kätte, ning sõitsime prügimäekülla. Aigar ohkis kogu tee, et kuidas nad ikka niisugustes asjades (onnides) elavad, ja et asi ikka tore oleks tuli keset prügiküla paduvihm kaela. Vähe sellest, et hais tõusis taevani, ning tee muutus läbipääsmatuks mülkaks, pidime me otsima ka peavarju ühest onnikesest. Õnneks on see rahvas ääretult abivalmis ja lahke. Meile tehti kiirelt ruumi katusealuses ja "toolid" tõmmati kaltsuga puhtamaks, et istuda saaksime. Kuna aga Aigar oli ikka üsna kohkunud olekuga, siis tänasime kenasti, kui vihm vähemaks jäi ja sõitsime edasi, linnast välja. Seal avastasime täiesti ilusa pargiga inimtühja ranna.

Sealt rüüstasime natuke lilli baari taha istutamiseks ja kimasime "Airporti" kartulisalatit sööma. Oli üks kena rollumatk jälle!