reede, 7. juuni 2013

Poisteklubi hingitseb edasi! Võtsime tagasi oma vana ammuse stafi Jecki vastavalt Saiha palvele.

Ega ta nüüd terav pliiats pole, aga hommikuse poisina ajab asjad ära. Khamra ikka püsib paigas ja kokkab poole kohaga õhtuti, sest minna lasime köögimutil. Tegi siin teine oma seadusi ja sättis oma tööaega iseseisvalt. Siibrisse viskas see omavolitsemine - las sätib kodus edasi.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma pajatada!
Võtsime Reiksiga aja maha, ning sõitsime mõneks päevaks puhkama! Puhkusekohtadeks siis seekord Kep ja Koh Tonsay, eesmärgiks, oma suhted selgeks rääkida-kakelda!
Kaklesime juba minnes, sest ma ei tahtnud minna puhkama mehega, kes kaks eelnevat õhtut oli koju saabunud üsna kreenis. Aga läksime siiski.
Buss oli kõvasti tuubil kohalikke ja barange täis. Kuna tulime peale pea aegu viimastena, sai Reiks istuma lahtikäivale lisatoolile. Mina pidin end pressima kahe titega reisiva vietnamlanna kõrvale. Oh sa müristus. Mutt arvas, et tema ikka laiutab tittedega kahe koha peal ja mina istun istmevahes. Ei läinud läbi, näitasin käega, et tõmmaku aga tagumik koomale ja jalad tooli pealt maha ilusti istme alla. Ning üsna ülbelt istusin talle vaat et sülle. Tõmbaski end suure surmaga koomale. Siis aga hakkasid tited (umbes viiene ja kolmene) omavahel kiskuma. Kisa oli terve buss täis. Et lapsi maha rahustada, sai suurem endale mingi värvililise joogipläsku ja väiksemale lükati tiss hambusse. Viimasele vist ei meeldinud see eriti, ning lõi emmele hambad sisse. Naera lolliks. Memm kisas ikka ilusti omas keeles, ning väikemees sai tohlaka kirja. Kisa jätkus. Vahepeal oli buss teinud paar mõtetut peatust igas tänavaotsas ja peale sai laaditud veel kaks idamaalast ja kaks kohalikku. Ah jaa, kuskil tõsteti ka bussi hiigelsuur termokast, mis küll õnneks linnapiiril omaniku leidis ja Kepini kaasa ei sõitnud.
Kimasime siis paar tundi kuni Kampotini. Teel loopis vetnamlanna usinalt aknast välja kõik tühjaks söödud-joodud taara. Ning seda polnud vähe. Pudeleid, topsikesi, nutsakaid oli kaasas terve suur koti täis. Aken käis lahti- kinni, nagu "Selveri" fotosilmaga uksed säästupäevadel. Vahepeal prõmmis väike titt jalaga ka mind, et mul igav ei hakkaks, ega uni peale ei tuleks.
sellest kõigest oli muidugi veel vähe. Ees kolmesel kohal istus neli kohalikku, kellest üks oli haige (loodetavasti mitte linnugripis) ja talle tegi pool aega teekonnast tema armastav abikaasa, või õde nn. "khmeeri masaaži". Kogu bussike (minibuss) haises vana hea vietnami salvi järgi, nii, et silmad jooksid vett. Vahepeal hakkas haigel kutil vist endalgi sellest paha ja siis jooksis ropsirida võidu koos vietnamlanna toidupakikestega aknast välja teele. Oli tore bussisõit.
Õnneks lahkus kogu see kirev seltskond Kampotis bussist ja edasi sõitsime vähe normaalsemates oludes kuni Kepini.
kohale jõudes olin nii suures peavalus, et lubasin endale peale hotelli sisse möllimist ka peale sööki ühe dzinntooniku. Ja oh sa pimeloom - ettekandjaneiu jõllis mind nagu oleksin küsinud imelooma. Reageering oli atmin (pole). Võtsin siis neiu käekõrvale, talutasin baariletini ja näitasin, mis asi on dzinn. Selle peale toodi mulle vinge klaasitäis puhast dzinni ja küsimise peale ka purk toonikut koos taldrikutäie laimidega. Vaata ise muti, kuidas kokteili saad !!
Muidugi tõmbasin maennast sellest käima ja tüli oli kerge tulema. lõppkokkuvõtteks sellele päevale olin matige nagu herilane, lõhkusin ära hotelli fani ja Reiksil kukkus telekas põrandale. Olime üksteise peale niiiiii tigedad kui herilased. Hommikuks suutysime siiski leppida, omad asjad klaariks rääkida ja hotelli omad kinni plekkida. Eelarvesse tekkis muidugi kena auk, aga mis teha.
Pakkisime siis oma asjad, ning suundusime sadamasse, et Rabbit Islandile (Koh Tonsay) minna. Reisibüroo sell müüs lahkesti piletid. tagasitulekul pidime talle vaid helistama ja paat tuleb järgi. Kamandas siis mehike meid restorani poolele istuma ja ootama. Ootasime ja ootasime, aga paati ei kuskil. Lõpuks läksime küsima, sest kõhud olid ka juba tühjad, kuid tellida ju ei julgenud, äkki ei jõua praed valmis, ja selgus, et paat tuleb alles kell üks. Olime tund passind niisama. Kurat küll! Õnneks siiski paat tuli ja teekond saarele kestis vaid pool tundi. Möllisime end kohe ühte suvalisse bungalowsse ning tellisime ka esimesest söögikohast söögi. Oodata tuli üsna kaua, sest kohalikud ju venivad nagu teod, kuid ootamine tasus end ära. Toit oli hea ja ports nii suur, et Reiks, kes süüa ei võtnud, pidi ikkagi aitama mul pool ära süüa.

Aga ega reis, mis algas sürrilt, ei tohi ju teistmoodi jätkuda. Kuni oma praadi ootasin, ilmus taganttoast paariaastane khmeeri jõnglane, ronis kõrvallauale, soristas sinna pika pissijoa ja hakkas selle sees plätsima. Itsitasime rõõmsalt, kui issi tuli poja järelt koristama, aga veel lõbusamaks läks, kui poiss koheselt, kui issi oli laua puhtaks saanud ja selja pööranud, lauale paar pätsikest ka poetas.
Tagatipuks kobisid ka kohalikud kanad laudadele toiduraasusid otsima. Tõeline külaidüll!
Kõhud täis söödud, läksime saart avastama. Kolasime kuni pimedani mööda dzunglit.
Avastasime paar kaluriküla teisel pool saart, ja arutasime, mis pagan paneb inimesed küll elama kuskil padrikus, ilma vee ja elektrita. Aga näe paneb. Ja kui sa ikka oled kalur, siis sa eladki sellises kohas kus oleks kalasaaki rohkem, mitte mugavusi.
Esimesse külla jooksid vähemalt paari kilomeetri pikkused veetorud kohale ja oli ka tee külla kobedam, kuid teine küla oli ikka päris korralikus dzunglis. Et aga hakkas pimenema juba, siis terve saare avastamise jätsime siiski järgmiseks korraks, ning pöördusime tagasi tsivilisatsiooni, nii paljukest kui seda saare turismipiirkonnas oli. Tagasitee tundus õnneks poole lühem, kui minnes, aga nii palju mürgiseid sajajalgseid kui sellelsaarel, pole me enne kohanud.
Kohalikud üldiselt ei armasta neid ussikesi, pidavat küll mitte tapma, kuid tegema väga haiget.
Õhtu veetsime nn. kohalikus pubis süües. Ujuma koos planktoniga minna enam ei viitsinud, kuigi seda oli seal tunduvalt rohkem vees, kui Sihanoukville ümbruses asuvatel saartel. Ja, et generaator lülitatakse välja juba kell kümme, saabus meilegi oodatud öörahu koos dzunglihäältega üsna varakult. Samamoodi varakult olime ka üleval. Nii hiiglaslikku sandwitši, kui sellel saarel, pole ma siin maal veel hommikusöögiks enne söönudki. Meenutas oma pikkuselt vana head pikka saia, mille sabas eesti aja alguses seisti linnas.
Pärast päevitasime, ning lasime endile masaaži teha. Kohe sellist head , kookosõliga ja puha. Kuigi Reiksile vist kookoseõli ei sobi, sest ta oli pärast nagu lepatriinu kirju. Mingil hetkel otsustasime, et nüüd meile aitab rahust ja vaikusest, ning kuna selgus, et reisibüroo poisil telefon ei vasta, smuugeldasime end ühe kohalikke sõidutava paadi peale.Poole tunni pärast olime mandril, ning kuna arvasime, et eelmine hotell meid näha ei taha, otsisime uut. Kuid nagu kiuste, kargas selle eelmise omanik kuskilt nurga tagant välja, ja teatades, et pole probleemi, kismasi tuleb ette ka parimates perekondades, ja olimegi sujuvalt uuesti samas hotellis. Seekord jäi muide kõik terveks. Ootasime hoopis vihmasaju lõpu ära ja võtsime endile moto, et käiga söömas krabiturul ja teha ka ring ümber Kepi linna. Loomulikult osutus moto täisparsaks, mis käivitus vaid siis kui temal tuju oli ja loomulikult läksime ka rahvusparki, ning jäime mäest alla tulekuga pimeda peale. Hea küll, olgu pime, aga tee oli ka porine ja libe punasest savist. Nii me siis mitte ei sõitnud alla, vaid liuglesime.
Et poolpimedas juba oli meie allesolef juust-fotokas keeldunud pilte tegemast, ajasime omale hargid alla juba kell seitse hommikul, ning tegime mäeluue fotosessiooni.
Linnale tegime ka ringi ümber. Ilus rahulik endine prantsuse provints mäeküljel, kus on rohkelt tänu punakhmeeridele mahapõletatud villade varemeid.

Loomulikult käisime ka uuesti krabimarketil ja siis otsustasime, et sõidame natuke ka Kampoti poole, sõitsime ja sõitsime, kuni olimegi Kampotis väljas.
Täiendasime oma rahatagavarasid ning kimasime ruttu tagasi, sest bussiaeg hakkas tiksuma. Nibin-nabin jõudsime tagasi, andsime moto ära, pakkisime asjad, haarasime burgerid mingist söögikohast, veendusime, et kohalikud on ikka lambaantsud, sest tellisime burksid ära, enne asjade pakkimist, et kui tuleme, on juba valmis. Ehheee, ega ikka ei olnud, hoopis hakati tegema, kui me juba tagasi olime. Kogu bussitäis valgeid ootas, kuni me oma hommikusöögid saime.
Ja nüüd siis tagasi. Vahepeal on ka kohale jõudnud Reiksi rohud, lubas katsetada, eks paistab, kas aitavad.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar