Popi kadus ära mõned päevad tagasi - öösel, nagu siin maal tavaks. Noh, lootsime, et keegi lihtsalt hirmutas teda ja küll ta kodutee leiab. Teda oli kerge hirmutada, ta oli natuke aravereline, kes ennast naljat võõrastel puutuda ei lasknud. Oli selline rääkiv loom ja kogu aeg tegi kõva häält, kui keegi üritas teda paitada või puutuda. Ei tulnud õhtuks koer koju. Jäi veel lootus, et on suureks saanud ja pruutidesse läinud.
Popi tuli lõpuks koju, või õigem oleks öelda, et lendas koju, nagu oleks vanakurat kannul. Esikäpad olid randmetest veriseks mõlemad hõõrdunud ja katki, tagumised jalad kanged nagu pulgad. Värises nagu haavaleht ja nuttis kõva häälega. Hommikul läks ära! Läks parematele jahimaadele, ei jõudnud ära oodata, millal arsti juurde jõuame.
Värdjad! Värdjad, kes varastavad koeri, et neid kõigepealt piinata, ning siis süüa. Et sellistel värdjatel ka ükskord koerakont kurku kinni ei jää! Loodan siinkohal südamest, et jääb!!!
Kusti on nii õnnetu koos minuga, et kohutav! See on juba teine sõber, kes ta vastutahtmist hülgab! Kurb!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar