Kell on pool üksteist hommikul ja ma olen kolme nädala jooksul maganud vist kokku kümme tundi.
Homset uusaastaööd ei taha ma ette kujutadagi!
Mingil hetkel ütleb ilmselt mõistus üles õnneks!
Reiko on sujuvalt täiesti juua täis olnud viiendast detsembrist alates. Ema ja õe sünnipäevad on nii tähtsad, et nende tähistamiseks tuleb võtta aega, ja mitte vähe.
Praegugi puhkab mehike oma kuseloigus keset toapõrandat , et varsti uuele ringile minna.
Täna tabab teda aga ebameeldiv üllatus!
Esiteks leidsin ma taas ta rahavarud üles, ning tal pole millegi eest joogipoolist kohe soetada (kuigi mul on kahtlus, et praegu juuakse maha majamüügist saadud summasid). Teiseks panen ma ta lõunast alates, kuni homse õhtuni taas luku taha! Äkki suudab siis homme mõnegi tunni letis adekvaatne olla.
Ega mul sellesse küll usku pole, aga äkki...!
kaks päeva on ta parim sõber Mart siin olnud, aga Reiks ei saanud isegi aru, et sõber siin on.
Eile õhtuks puhus lõpuks klaariks nii palju, et suutis urust välja roomata ja Marti tervitama tulla.
 Mina olen igatahes seda meelt, et kui ta kohe-kohe ravile ei lähe, siis peale märtsikuud hakkan eesti tagasipöördumist sättima. Tasapisi teen praegugi ettevalmistusi.
Sellisel asjal, mis siin toimub pole mõtet.