Mida kõike elu kaasa ei too!
Mu puhkus Eestis maksab kätte!
Vähe sellest, et praktiliselt kogu see puhkus oli JAMA, kus ma mitte ei puhanud, vaid lihtsalt olin kohal, segades enam-vähem kõiki, kellega kokku puutusin, olen nüüd siin sellises seisus, et ei tea, mis homne toob.
Reiko joomist ei lõpetanud ja ei ole ilmselt kavaski. Kõik tema teemad, et käis arsti juures ja kodeeris jne. on puhas vaht suunurgas. Sama on terve perega, kes lubas hakata aitama raviga, saada ainult vend(poeg) koju. Moraalse toega pole siiani vist kedagi eriti aidata suudetud. Nii ka see kord.
Ainus, mis Reiks ise on suutnud teha, on see, et kained perioodid on natuke pikemad kui enne ja tsükklisolek kestab päeva või paar vähem. Agressiivsust ka pole, aga kõllap see on tingitud sellest, et elab eraldi toas, kus saab omaette kogu aeg tinistada ja ma isegi ei tee enam tast välja nendel perioodildel. Ootan (kui suudan sinnamaale välja vedada), seda aega, kui mul on võimu omaette elamine üürida.
 Kuidas siis mu oodatud ja igatsetud puhkus end kätte maksab.
Vähe sellest, et minu puhkuseloleku üle ei tundnud rõõmu ei mu oma lapsed, kelle jaoks olin elu segav faktor ja kohustus suhelda, hoidis nii mõnigi tuttav konkreetselt kõrvale. Saan aru, pidev olelusvõitlus on muutnud mind kibestunuks.
Ja aeg töötab endiselt minu kahjuks.  Iga järgnev päev toob kaasa uue lahmaka sitta!
Mitte kuidagi ei saa elu lillena võtta, nagu soovitatakse. Sissetulekut pole. Pole, sest pole ka turiste. Need vähesed, kes liiguvad, neid ei saagi sisse kutsuda, sest pole midagi pakkuda. Pakkuda pole, sest pole millegi eest pakutavat osta. Kui poleks olnud seda p...sssekukkunud puhkust, siis oleksin ehk kuidagi veel vee peal. Nii ongi nüüd see aeg käes, et üks mida ma südamest kahetsen on see, et raiskasin üüratu summa selleks, et sõita sinna, kuhu poleks vaja olnud.  Teiseks kahetsen ma seda, et ma üldse Eestist ära sõitsin. Oleks pidanud laskma Reiksil üksi tulla, siis oleks ilmselt ta põhjavajumine minu jaoks ka valutum. Ja  poleks sellist olukorda, kui praegu, et kõik teed on püsti ees ja ka tagasiteed pole.
Vähemalt tean, et kui peaks mingi ime läbi suutma end veel hooajani vee peal hoida, siis kõik järgnevad puhkused veedan kus iganes mujal, aga mitte kodus, kui seda üldse veel kunagi saab olema.
Skype lükkan ilmselt välja ja FB-s sõnumid ka. Ma ei suuda praeguseks hetkeks isegi iseendaga suhelda, rääkimata teistest inimestest.
 Ärge siis muretsega, kui kadunud olen orbiidilt. Kui peaks kunagi paremini minema hakkama, äkki siis tulen tavaellu tagasi.