1995-1997 aastal hävitasid punakhmeerid kinnitamata andmetel Cambodia 8-st miljonist elanikust 2-4 miljonit. Kaks kuni neli sellepärast, et täpset arvu ei tea keegi, ning ilmselt ei saa keegi kunagi teada. Kohutav on seegi, et punakhmeeride juhid olid küll täiskasvanud, kuid armee koosnes suurel hulgal lapssõduritest. Samuti oli vangivalvurite ja piinajate hulgas väga palju lapsi. Oli täiesti tavaline, et piinaja oli kasinasti kaksteist, aga piinatav üle neljakümne. Mullatoidule saadeti kõik haritud inimesed, arstid, õpetajad, tõlgid, insenerid. 17. aprillil 1995, saatis punakhmeeride võim ühe päevaga Phnom Penhist välja, maale asumisele kogu elanikkonna. Kõik muidugi maale tööle ei jõudnudki. Kuna iga inimene pidi eelnevalt enda eluloo täpselt kirja panema (ka lapsed), siis sorteeriti inimesed vastavates kontrollpunktides ka ära, vastavalt "ohtlikusele"  Osa saadeti nn. metsa õppima, osa läks edasi provintsidesse laiali maad harima. Metsa õppima minek tähendas ilmselgelt, et need inimesed kadusid igaveseks. Perekonnad lahutati esimesel võimalusel  Iga väiksemagi eksimuse eest järgnes karistus - surmanuhtlus. Ega kõiki ei tapetudki vangilaagrites, või lastud lihtsalt metsas maha. Kuna inimesed, kes maale tööle saadeti, olid enamus ju linnainimesed, siis ei osanud nad maatöid. Vigastasid end põldudel ja surid ka nälga.Tapeti inimesi aga täiesti meie jaoks mõistetamatutel põhjustel.. OK, rikkad tapeti rikkuse pärast, aga tapeti ka need, kes olid koolis käinud ja oskasid lugeda-kirjutada lihtsalt. Või inimesed kes kandsid prille. Põhjenduseks prillikandmiseleoli see, et oled palju lugenud. Lapsed tapeti lihtsalt igaks juhuks, et nad ei hakkaks tulevikus vanemate eest kätte maksma. Või tehti neile nii kõva ajupesu, et nad hakkasid ise oma vanemaid ja sugulasi reetma ja osutusid tapjateks. Ühesõnaga ei peetud linnadest pärit, või lihtsalt targemaid inimesi mitte kellekski.  Nad polnud nn. mulatanid (põlluharijad). Tõelisteks khmeerideks lugesidki punakhmeerid vaid mulatane, kes olid maal sündinud ja mitmed põlvkonnad ilma hariduseta seal ka elanud. Ülejäänuid (linnadest pärit haritumaid) tuli hakata ümber kasvatama nüüd piitsa ja püssiga.
Ma olen käinud nii Killing Fieldil, kui Tuol Slengis.
Esimene neist, oma riita laotud pealuudega ja ühishaudadega jättis mind millegipärast täiesti ükskõikseks. Jah, oli kole lugeda lastest ja näha seda puud, mille vasti imikud lihtsalt surnuks löödi, või katsuda oma käega üliteravaid palmirootsusid, millega kõrisid läbi lõigati. Kuna  padruneid ei jätkunud nii suure hulga inimeste tapmiseks.

Selline siis on peamine mälestusmärk - pealuudega stuupa.

Lisää kuvateksti

                                                                                                                                               

Tuol Slengi (S-21) ei lähe ma ilmselt enam kunagi. Ma ei saa seal hingata. Need seinad ja klassiruumid on täis nii jubedaid mälestusi, et see lausa õhkab neist välja. S-21 oli vangilaager, kus piinati inimesi ja kust neid edasi juba tapmisele saadeti, kui nad enne kohapeal juba ei surnud.
 Ausalt öeldes polnud mul plaaniski kirjutada aastatetagustest õudustest siin maal, kuid lugesin just hiljuti üht raamatut, mis kirjeldab ühe 11 aastase khmeeritüdruku läbielamisi sel ajal ja tema pääsemist Taisse.
 Peale selliste raamatute lugemist, või juttude kuulamist, vaatan ma taas natuke aega seda maad kus ma elan hoopis kurvema pilguga.
Kuigi kurvastada pole nagu enam mõtet, mis olnud see olnud. Inimesed on noored ja rõõmsad. Hommikune motopoiss, kes mind baari transpordib röögib täiest kõrist ja viisi pidamata laulda läbi vihmapladina. Või naksutab keelt nagu geko ilusatest plikadest mööda sõites. Kohe-kohe on tulemas valimised! Noorem rahvas, see teadlikum ja haritum nüüdseks,  kes ei loe end mulatanideks, loodab südamest opositsiooni võitu, et midagi selles korrupeeerunud ühiskonnas muutuks paremaks ja kaoks eestotsast endised punakhmeerid, kes oma mustad tunked ja erepunaste ruutudega krama jõudsid õigel ajal vahetada teiste värvide vastu. See tähendab, et nad olid nii targad, et astusid punakhmeeri ridadest õigel ajal välja.

Krama muide on khmeeride traditsiooniline ruuduline meie käterätikut meenutav narmastega puuvillane sall-pearätt, mida kasutatakse kõigeks. Peakatteks päikese eest, seotakse kaela, käte pühkimiseks, laualinikuks. Ka minul on üks selline garderoobis. Nooremad enam seda rätti nii väga ei kannagi enam, ainult maal veel kantakse,aga vanematel inimestel on ta ikka au sees. Turistidele parseldatakse neid maha lugematul hulgal, aga kunagi mitte enam erepunaste ruutudega.