Hall ja ilmetu ilm ei kutsu rahvast randa!
 Eilne päev tundus lausa nutuselt lõppevat, kuid õnneks hilisõhtul läks turistidel hotellides olemine igavaks ja tuult trotsides tuldi ka alla randa. Öö möödus loomulikult taas plekikolina ja padupaduvihma saatel.
Korteriomaniku sain eile siiski kätte ja Chay abiga rääkisin talle ka vihmaveeprobleemist. Tammus jalalt jalale, käis kõik toad läbi, lubas parandada ka katki kukkunud välisukse klaasi, ning nii see asi ka jäi.
  Khmeeridelt kiiret reageerimist asja lahendamiseks oodata ei tasu. Ilmselgelt kulub katuse parandamisele nädal, kui mitte kuu. Ja ka sel juhul on see väga kiire tegutsemine. Üldjuhul käib asi ikka väga teotempos.
 Meeldetuletuseks kasvõi burgeri tellimine Kepis. Tellisime burgerid ära, kui hotelli asju pakkima läksime, et siis kui kümne minuti pärast alla tuleme on kohe hea võtta ja bussi peale hüpata, et Sihanoukvillesse sõites süüa.  Ja otse loomulikult hakkas neiu saiu valmistama alles siis, kui olime juba kottidega tagasi ja buss ootas.
 Õnneks buss ootabki, sest ka bussijuht on ju khmeer :) Ainsad, kes närvitsevad ja stressavad on barangid (valged inimesed).. Teise näitena võin tuua selle kuidas lasime reisibüroos endale pileteid bronnida. AirAsia leheküljel bronnides kippus pidevalt error tulema, läks pisut kauem aega. Meie oleme sellega loomulikult harjunud ja teame, et tuleb lihtsalt kannatlik olla. Neiu pakkus peale poolt tundi üritamist, et me võime minna jalutama või tulla homme tagasi, et siis tal valmis tehtud. Ha-ha-haaa! Oleme natuke piisavalt kaua siin elanud, ning lükkasime ettepaneku viisakalt tagasi. Istusime rahulikult edasi ja peale minu kahte suitsupausi (s.t. umbes teise pooletunni jooksul) õnnestuski neiul lõpuks piletid välja trükkida. Siin maal toimib eestlaste kuldne vanasõna täiega, et tänaseid toimetusi ei tohi homse varna lükata.Homme ei tee neid toimetusi keegi nagunii.  Oleks me võtnud vastu ettepaneku tulla büroosse tagasi järgmisel hommikul, oleks ilmselt sooduspiletitest ilmajäämine olnud kindlustatud, kuna neiu oleks hakanud asjaga tegelema samal hetkel uuesti, kui me sisse astume. Laiskus ja aeglus ülekõige! Õnneks stressivaba, kui ära harjuda!
 Eile käis ka üle pika aja esimene tööotsija. Soovitasin tal tagasi tulla kahe kuu pärast kõsima, kui ta pole  midagi vahepeal leidnud. Tundub, et kodus hakkab riisipõldudel selleks hooajaks töö lõppema ja poisid imbuvad jälle linnadesse. Tore, kuid praegu ei vaja me baaripoisse. Ainult  kööki oleks hädasti kokka vaja.
Sofi tugasitulekus ma kahtlen väga.  Reiksile oli proua telefonis teatanud, et tuleb 17.07. Täna igatahes toimetab köögis endiselt Chay ja Sofiast pole haisugi.. Saiha teadis rääkida, et ta tuleb hoopis alates augustist. Eks paistab.
 Muide, avastasin täna, et meie Jeck on lahti saanud oma koledatest pikkadest küüntest, mis nõrganärvilistes eurooplannades vastikust äratavad ja panevad valged inimesed arvama, et teenindaja on natuke vikerkaarevärviline. Tegelikuses on asi hoopis proosalisem. Pikad küüned meestel tähendavad  puhta töö tegijat. See tähendab, et mees töötab teenindajana, baaris, poes, pangas, kus iganes, aga mitte ei tee põllutööd, ei ehita jne.

Eks algul oli ka minul selliseid küüsi kole vaadata, pikapeale olen harjunud. Pealegi on see selline vananev ja ilmselt ka ajapikku ka kaduv komme. Praegused noored, kes juba pikemat aega on maalt ära linnas tööl ja rohkem ameeriklaste, eurooplaste ja aussidega kokku puutuvad, enam pikkadele küüntele rõhku ei pane.
Ollakse  täiesti teadlikud sellest, et see siiski pole turisti silmis kena ja nemad ei oska nn. puhta töö tegija staatusest midagi arvata.. Nõnda siis on ka meil nii Saiha kui Jeck ilma "ninasõpradeta" s.t. lühiküünelised. Vaid Chay püsib kinni vanades traditsioonides.