Üsna mitu vist! Eks see oleneb inimese hingelisest valuvävist ka. Mõni kannatab alandusi vähem, mõni rohkem, mõni andestab kõik, mõni ei suuda andeks anda ka väiksematki eksimust. Müni usub lubadusi igavesti ja loodab, et kunagi need ka täidetakse, mõni lõpetab uskumise esimese pettumuse korral.
Kunagi väga ammu, kui sai Eestist lahkutud tuli esimene lubadus. Kui saabume Cambodiasse, tuleb hakata baari korda tegema ja siis ei jätku joomiseks enam aega, ja ega pole tahtmistki. eestis on lihtsalt nii palju muresid, et ajab jooma. - esimese asjana kohe maandumise õhtul joodi end pildituks. Ja joomiseks on aega ja isu jätkunud ikka siiamaale. Pisemgi pahandus, või probleem tuleb ikka lahendada käpuli olles.Mis sest, et pärast on süümekad ja kassiahastus, ning tulevad lubadused. Ikka uued ja uued - ja mina usun ja loodan.
Mingil hetkel enam ei uskunud - mõistus hakkas vastu, ning see ajas vihale. See oli periood, kui me ainult sõimlesime vastastikku. Ei aidanud! Siis tuli periood, kui ainult nutsin ja palusin, et palun ära joo, palun ööbi kodus jne. Ei huvitanud - kõik jätkus. Siis selgus, et kuna olen halb ja keelan elamast lõbusat elu, leiti endale kohe raha eest "lõbus tüdruk". Vahele jäädes olid jälle lubadused-lubadused! Ei muutunud midagi. Kaks nädalat kasinalt kainust, ning elu läks veel hullemaks. Siis juba võrreldi, kes on hea ja kes halb. Kahjuks langeb kaalukauss siiani ikka minu kahjuks, see tähendab, et kõik, mis mina teen või ütlen on halb ja vale. Ma olen närviline, väsinud alailma, paks, söön mitu korda päevas, julgen vahete vahel olla lõbus (siis tuleb see seisund imekiirelt mõne märkusega likvideerida),, ei oska klientidega sõbralik olla, ei tee kohe iga eestlasest turistile välja, ei teeninda kohalikke litse, ei pane raha õiget pidi kassasse, peidan raha, et saaks kuu alguses arveid maksta, selle asemel, et raha mujale paigutada. Julgen kogu selle sita sees suitsetada kolm pakki sigarette päevas, kirjutan avalikult bloggis,mis toimub, ütlen vastu, kui minu aadressil on lennanud järjekordne varjatud solvang jne,jne. See tubli töötlemine viis lõpuks selleni, et leides kodust kalapilguga röötsakil olevuse, viskasin teda tema enda poolt peidetud pudelitega. Sest olles ise käpakil, vannuti mulle, et pole tilkagi võtnud, see on vaid minu arvamus, et mees on täis.. Need löömingud, kus me teineteist armutult loopisime ja peksime, said selle perioodi lahutamatuteks osadeks, kuni, lõpuks olin purukspekstud käe ja peapõrutusega sunnitud kodust lahkuma. Ma tean, et on inimesi, kes ei usu seda ja vannunad, et ma valetan. Ega ei saagi neid süüdistada mitteuskumises. Me kõik teame inimest, kes on lõbus ja leebelt naeratav, kunagi ei ütle halvasti,ega löö kedagi. Nii ta on!
Eilse seisuga jõudsime perioodi, kus mulle tehti selgeks, et kuna peidan raha, siis tuleb mul vaadata esimesele lennule tagasipilet ja kaduda, sellelt maalt.
Vahest olekski see õige!?
Ega mul polegi siin midagi, mis mind tegelikkuses nii väga kinni hoiaks. Samas ei tõmba mind ka Eestisse mitte miski, kui välja arvata noorem tütar ja loomad. Kodu pole mul ei seal, ega siin. Mõnikord, kui on eriti valus selle pärast, et kunagi nii tore ja hooliv inimene on muutunud millekski, millel või kellel pole nime, tahaks osta hunniku unerohtu ja jääda magama, et mitte enam rohkem pingutada.
Näete, kui lolli jutuga kirjutis sai seekord! Küllap on tärkaval tüiskuul. Nii, et kõik, kel võimalus sättige end Fullmoonpartyle, elu on ju pikk pidu ja puhkus, mis sest, et vahel valus puhkus :)
Ja nii ma taas siis istun ja mõtisklen, et kas on sellel kõigel olnud mõtet. On kõik see poolteist aastat olnud seda väärt, et andestada, loota, proovida veelkord ja veelkord, kui sulle öeldakse näkku, et kõik - ole homme läinud ükskõik kuhu, peaasi, et oled kadunud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar