Noh, kõik mu järel nuhkijad ja muidu lihtsalt huviga kaasaelajad-lugejad - rõõmustage!
 Kuigi millestki kirjutada pole, kirjutan ikka, sest elu on nii üksluiseks muutunud, et karju või appi.
 Eelmisel nädalal julgesin ühel hommikul juba mõttes arvata, et madalhooaeg tundub lõppevat - ja näe paganat - sõnusin ära! peale seda mõtet valitseb turistide poole peal selline tühjus, et hakka või arvama, et kõikide riikide välisministeeriumite kodukatel on eriti suurelt ja eriti punaselt kirjas soovitus Cambodiase mitte reisida. Et on kole ja palav ja ebasõbralik jne, jne. :).
 palav on jah, ja veel niiske ka. Sajab ka ikka veel korra päevas. Eile kui koju hakkasin sõitma, jõudsime motoga vaevu "Kerala" Guesthouseni, siis tuli taevast alla selline valing koos mürinaga, et isegi oma nina ei näinud. Kogu tee muutus hetkega mäest alla tormavaks jõeks.. Ja otse loomulikult algas sadu just sellisel ajal, kui rahvas end tavaliselt õhtuks randa istuma sätib. Korras oligi jälle see õhtupoolne osa. Kui hommikul veel keegi tiksus rannal, siis peale vihma valitses vaikus. Hommikupoole olime ka Kataga ise päevitustoolidel külili. Meie õnneks on rand ja vesi muutunud peale seda, kui randa tulevat teed ja randa ennast koristama hakati kohe poole puhtamaks muutunud. Enam ei pea koos kilekottidega ujuma ja isegi merepõhi paistab kätte. Vähemalt seegi hea, ei pea puhtas vees ujumise nimel teise linna otsa iga kord sõitma. Keegi võiks muidugi rannalt koristada ka tüütud maniküüri.käepaela-masaazimutid, kuid kahjuks seda imet vist ei juhtu. Pigem tekkib uusi mutte juurde. Need uued ei tunne ka kohalikke valgeid veel nägupidi ja kraabivad sääri, lootuses tööd saada. Noh, küllapsaavad paari päevaga ikka näod selgeks.
 Tasapisi on hakanud ka eestlasi kohale jõudma. Kes muidu nädalaks paariks puhkama, kes pikemalt talvituma. Küllap seepärast mul oligi juba ühel hommikul selline kõrghooaja tunne.
 Ühel päeval käisime Reiksiga üle pika aja taas rolluga ringi tiirutamas. Paar päeva enne seda olin suutnud end Otresel päikesest ära põletada lasta, ja nii sõitsimegi lihtsalt suvalisi radu pidi, ning merest hoidsime kaugemale. Alustasime ekslemist otrese küla tagant ja ronisime päris pikalt rolluga mööda mingit mäkkeviivat teed pidi ülespoole. Tee äärsetest küladest vahtisid meid kõik igatahes imelikult, nii inimesed, kui vesipühvlid.

Mingil hetkel avastasime, etoleme jõudnud nii kõrgele, et kätte paistavad nii Sihanoukville, kui ka meri koos saartega.

 Päris ilus vaade oli, kuigi me ei osanud isegi aru saada, kus pagana pärapõrgus me asume.
Ja millega seal kohalikud tegelevad. Sest riisipõlde küngaste otsas polnud, vesipühvlid aelesid aga igas porilombis. Elektriliinidest polnud haisugi, ning teed olid kohutavas seisukorras, kuna vesi oli need praktiliselt ära uhtnud. Jõudsime järeldusele, et küllap siis kohalikud ilmselt teevad metsa, või põletavad sütt. Millestki peavad nad seal urkas ära elama.

 Mingil momendil jõudsime vene kirjadega restoranini!!!!!!!
 No kurat! Seda imest peab ju külastama leidsime.
  Kahjuks ei tulnud aga keegi  isegi majast nähtavale meie ilmumisel. Vaid koer lõrises kurjalt.
 Nii pidime siis taanduma ja nentima, et küllap on mingi venku siin lolliks läinud, et dzunglis restorani peab. Suur oli aga meie endi üllatus kui järgmise kurvi tagant ilmus nähtavale Phnom Penhi viiv suur maantee.
 Venelane polnudki lolliks läinud, vaid meie olime kaotanud kohataju ja märkamatult ümber linna sõitnud mööda metsa ja mägesid. :)