Mõnikord on mul selline tunne, et enam ei jaksa - vot lihtsalt ei jaksa, löön kõigele käega ja teen lõpu!
Kohe kõigele lõpu!
Pole aidanud rääkimine, pole aidanud karjumine, vaikimine, asjade loopimine, kodust välja kolimine, teiste jutt. Kohe mitte midagi.
Nüüdseks on siis graafik - kolm tööl - kolm vaba!
Mul on tõsiselt kõrini sellest, et need paar tundi, mis ma lõunast koju lähen, pean alati mõtlema, et mis mind tagasi baari tulles ees ootab. Harvad on need juhud, kui ootab normaalne inimene. Enamjaolt ootab ikka totakas irve ja hall kalapilk. Sama on õhtuti koju minnes. Iial ei või ette teada, kas saan uksest sisse, või on härra selle varaste hirmus niimoodi lukustanud, et ka ise pole võimeline seestpoolt avama.
Olen sellepärast lasknud korra vennapojal turnida rõdult teisele korrusele, et uks lahti saada, olen lasknud Saihal luku läbi saagida, sest muud võimalust pole olnud. Olen ööbinud mujal linna peal. Aga ei midagi!
 Olen peksa saanud nagu koer, kannatanud välja peapõrutused ja verejooksud kõrvadest, käeluumurru ja väljaväänatud sõrmed. Puruks kisutud värskelt välja tõmmatud hamba haava. Olen olnud kõrge palavikuga üksi kodus, samas kui härra trallib "Ankori" peol ja ei ilmugi koju. Olen kuulanud pealtomavahelisi vestlusi teiste eestlaste ja khmeeri plikadega, sest vahetevahel teeb telefon härrale karuteeneid ja ühendab ka mind  vestlusesse, nii, et teised osapooled sellest ei tea.
 Ei aita midagi, kohe mitte miski ei aita! Niiiiii kõrini on kõigest!
Eilne õhtu oli üks ehedatest näidetest, mis saab siis, kui pole normaalset inimest kõrval baari pidamas.
Kunagi, kohe alguses oli ilus plaan tegutseda päeval söögikohana ja õhtul ööklubina. Selle pärast sai tehtud ka stafi töö kahe vahetuseliseks, sest õhtusel staffil läheks töö hommikuni. Ilus, aga teostamatu tänu alkoholile! Lihtsalt ma ei jaksa olla baaris 24/7 ja härrat siis leti äärde või kuhugi toolile magama jätta, pole mõtet rahvale naeruks. Tööinimest ju sellisest pole, kes paari õlle järel lihtsalt valimatult kõigilevälja käristab.
 Nii, nüüd aga tegi sama asja teoks esimene baar - päeval söögikoht ja öösel ööklubi. Rahvast oli eile õhtul lausa rohkem kui Dolphinis. Ja seda looulikult, sest uus ja puhas koht, mõnus muusika ja lahe personal leti taga, mitte ärajoonud lõust.
Kohe hinge tegi täis, kuidas üks inimene teadlikult hävitab kõike omaenda kätega ja sealjuures veel süüdistab kõiki teisi selles.
Mina olen süüdi, et ta siia tuli elama, kus on alkohol odav. Ja kui juba enam kainet nädalat polnud julgesin sellest avalikult teada anda ka teistele, mitte ei varjanud mehe napsuisu. Klassivend on süüdi, sest tegi valearvestused, kuna polnud kursis rannabaari eluga ja loodetud miljonid, mida saaks kõrist alla laristada - jäid tulemata. Ilm on süüdi, sest sajab ja soolane õhk hävitab tehnikat. Staff on süüdi, sest pole külastajaid. Sugulased-tuttavad on süüdi, sest ka neil juhtub eestis halbu asju ja muresid, milledele kaasa elamist hõlbustab ka õlleke. Ühesõnaga, kõik teised on süüdi, mitte härra boss!
 ja ongi mul kõrini, kohe nii kõrini, et kui oleks koht, kuhu just momendil ära kolida, ei kõhkleks hetkegi asjade kokku pakkimisega. Ideaalis jätaks ka baari kogu kupatusega põhja vajuma. Las vastutab - kui on selleks veel suuteline.
No niiiiiiii kõrini on kõigest!!1