Eileõhtune tugev tuul on öö jooksul ikka väikseks tormipoisiks pöördunud.
Paadid on küll tormivarju viimata, aga kui nii edasi jätkub, küll nad siis rannast ohutumasse kohta toimetatakse, et mõni jälle kogemata meile liiva ei jookseks.

 Tormine ilm tähendab loomulikult turistidevaba päeva. Nii nagu ka eile, kui buddismist hakkasin igavusest kirjutama.
 Aga oli ikka igav päev küll, kuigi tublisti sai tööd tehtud. Poisid valasid ära vana baari aluse põranda. See oli nii konarlik, et sinna ei saanud laudu panna. Võtsime selle töö jaoks tükk aega hoogu, ja eile oli see õige päev. Aga no nende töömeetodid ja vahendid on ikka hämmastavad.

Liiv ja tsement valatakse põrandale hunnikusse, segatakse segi ja keskele lohku käib vesi. Siis segatakse kogu tainas labidaga segi ja aetakse labidaga laiali ka. Natuke ikka pärast poisid silusid põrandat ka, sest ma tõstsin häält töö kvaliteedi koha pealt. Aga noh - asja sai ja täna hommikuks oli kõik ilusti kivistunud.
 Reiksilt ma  arvamust tehtu kohta loomulikult ei kuulnud, tal omad tegemised ja sahkerdamised, et ikka kenasti omas kaks korda kolm graafikus püsida. Eile oli siis kolmas päev ja see on tavaliselt ikka selline "teguderohke".
 Baaris olen suutnud vähemalt köögistafi vist algavaks hooajaks  ära komplekteerida..  Bopha tuli meile kuidagi iseenesest. Lihtsalt Jecku ütles, et ta teab kedagi, kes otsib kööki koka kohta, helistas ja tüdruk oligi kohal. Selline naljakas ja tundub heasüdamlik. Esmamulje oli igatahes hea ja süüa oskab ta ka teha.

Nüüd aga on Jeckule ilmunud välja ka tüdruksõber, kes enne "Kurenbari" köögis oli. Ja ka tahab kangesti meie köögis tööle hakata. Kajhuks pole meil ju momendil vaja, sest külastajaid, kellele kokata napib. Nii ma ka Jinile (tüdruk) ütlesin, aga ta teatas, et on nõus ka söögi ja öömaja eest tööl olema praegu. No kus ma ikka lapse saadan, eks nii ta siis nüüd ongi. Vastupidiselt Bophale selline vaikse häälega tasane topsutaja. Vähemalt Chay pääses lõpuks köögist randa, kuigi karta on, et kuna rahvast ei liigu,  liigub tema taaas laisklemise radadele.
 Jeckukene on tänu tüdruku majja tulekule  kohe poole erksamaks. Peagi värvis punaseks ja näeb minu meelest üsna porgandi moodi välja.. Aga, eks see  on maitseasi. Nad ju s.t. kohalikud valgendavad end igal võimalikul viisil, et eurooplastena paista. Ja samas on meie jaoks jube vaadata sellist pleegitatud ja valgegs puuderdatud olevust, kelle loomulik must juuksepahmakas ja pruun nahavärv meie silmale hoopis kenamad tunduvad. Aga see selleks, tundub, et igavusest ja lainemühinast segi - ajan juba mingit imelikku juttu.
 Imeliku jutu ja tormi jätkuks siis nii palju, et just mõni hetk tagasi uhtusid lained kaldale just selle paadi, millega meie oma paar viimast  stafi  vaba päeva Koh Ta Kievil veetsime.

Pagan küll, sellest paadiomanikust on tõesti kahju, sest ta on tore mees ja tegi meile ka mõlemil väljasõidul normaalse kohalikele mõeldud hinna. Aga mis teha, eks ikka juhtub õnnetusi.
 Kolm paati loksuvad veel lainetes, ülejäänud on tormivarju toimetatud.