Cambodia on siiani vist enim mineeritud riik, igatahes lugesin google paariaasta tagustest andmetest, et siiani juhtub igal nädalal mõni miinile astumine.
Miks ma sellest üldse kirjutan, või mõtlema hakkasin - lihtsalt täna sattus suurema vihmahoo ajal baarist varju otsima üks jalutu mees koos väikese tüdrukuga. Tavaliselt olen vältinud sandistunud kerjustega kokkupuuteid, öeldes endale, et kogu Cambodia kätetuid-jalutuid ma nagunii aidata ei suuda. Ja ega ei suudagi, sest neid on väga palju. Rannas on nad muidugi kõik juba enam-vähem nägupidi tuttavad. Siiani on ainult üks ühe jalaga mees olnud kellega teretan, rohkemaks suhtluseks jääb temal inglise keele oskusest ja minul khmeeri keele valdamises vajaka. Vahetamegi siis naeratades viisakusi ming teretame alati kättpidi.
Tänast meest olen ennegi märganud rannas. Ta on õks neist vähestest, kes ei pressi kunagi kerjates end peale. Lihtsalt liigub oma köntidel(tal on mõlemad jalad läinud ülevaltpoolt põlvi) vaikselt laudade vahel, aeg-ajalt seisatades. Tütar on tal kaasas ilmselt abiks, kuigi võimalik, et ka kaastunde äratamiseks, kuid vaikseke on temagi, vastupidiselt enamikule, kes sind riietest tirib, sihikindlalt laua kõrval seisab, või lausa needma hakkab, kui sa kukrut ei kergenda.
See mees, aga tuli baari ette ja küsis, kas ta võib natuke katuse all baari ees varjus olla lapsega. Kutsusin nad sisse istuma, sest ees varju all pole mõtet olla, vihm tuiskab nagunii märjaks. Olidki teised ülivaikselt kahekesi ühel toolil, tüdrukul oli kotike marjadega käes ja nosis neid. Siis tuli küsis minu käest, et kuhu ta prügi võib panna. Mu oma staff pillab esimesel võimalusel oma kilekotikesed alati tooli alla, ja siis äkki üks viie-kuuene väike tüdruk küsib prügikasti järele. Olin alguses keeletu lausa. Siis tõusin, võtsin ta käest kotikese ja vastutasuks tõin purgi coca-colat koos kahe kõrrega. Tänasid mõlemad kenasti ja tüdruk pani purgi kotti. Ilmselt on kodus teisigi, kes tahaks sisust osa saada, mõtlesin endamisi.
Siis tuli Rene, teretas seda meest kättpidi, küsis, kas tütar juba koolis käib, ja kuidas üldse läheb mehel. Hiljem selgus, et see mees oli kunagi elanud Renega ühes majas, olla asjalik ja haritud mees. Tegelikult oli seda ka ta olekust paista, lihtsalt elu asetanud ta sellisesse olukorda. Vihma lõppedes soovis ta kõigile head päeva, ning tänas varju pakkumise eest tagasihoidlikult, ikka omamoodi vaikselt, aga mitte lipitsev-alandlikult.
Siis hakkasingi mõtlema, millise jubedusega sai oma rahvas hakkama oma rahva vastu maad mineerides, ja kuidas üks teadmatult valesti astutud samm, mis on tehtud olude sunnil, sest põllud tahavad ju harimist ja metsatööd tegemist, võib muuta ühe inimese kogu edasise elu.

Elu läheb muidugi edasi. Kui oled õnnesärgis sündinud jääd ellu ja kaotad vaid mõne jäseme, aga milline elu edasi läheb? Enamik neist enam oma endist tööd teha ilmselt ei saagi. Seam Reapis käies ostsin eelmisel aastal Ankor Wati suveniiri ka ühe jalaga mehelt ja linna peal kohtas vist igal tänaval 6-10 mehelist invaliidide ansamblit, kellede rahvuslik muusika võistles baaridest kostuva lääne tümpsuga. Reami rahvuspargis oli ühel paadil ka paadijuht ühe käeline. Tal oli vedanud, oli kaotanud vaid käelaba ja osa randmest.
Olen sellest Khmer Rouge ehk punakhmeeride ajast lugenud küll korduvalt ja enne siiatulekut ka filmi vaadanud, aga ikkagi on kohutav sellele mõelda. Ilmselt kirjutan sellest ka kunagi, kui on keegi kes sellest ka räägib mulle, sest enamuse jaoks on see teema kas, nooruse tõttu kauge, või liiga valus.