Homme on Eestis volbriöö ja tehakse lõket, siin sajab aga juba mitmendat päeva järjest. Alguses sadas ikka normaalselt, see tähendab, et alguses müristas paar tundi ja siis tuli suurem sahmakas vihma. Kohe peale seda oli päike väljas, ja ka rahvas rannas tagasi, aga nüüd müristas öö otsa ja jäigi sadama. Ja mitte normaalset sooja vihma, vaid sellist eestimaist jahedat vett. Terve eilse hommiku jooksul oli mul kõigest viis klienti, ja needki lihtsalt Jecki endised kliendid, kes poissi nähes temaga juttu tegid, ning siis viisakusest õlle lasid valada. Õhtuks ikka tiksus midagi, aga ka suhteliselt vähe. Üleeilse päeva päästis Skay vietnami keele oskus. Sai kümnese pundi omale meelitada tänu sellele, et sai neist aru ja vastas ka samas keeles. Tänast õhtut ei oskagi veel öelda, eks pärast selgub. Päev oli paljulubava algusega. Päike säras nagu pidi, kuni selle hetkeni, kui viimane päevitustool oli paigas. Siis hakkas äkki äike. Ja jäigi sadama kuni praeguseni. Kella viieni olin saanud kaks klienti ja näinud kokku üldse kümmet valget inimest. Lasin staffi ujuma, tundku keegigi vihmast rõõmu.

Vihmaga on lahe vaadata, kuidas valged tulistvalu varju alla põgenevad, nagu oleksid suhkrust ja riidedki lahustuksid veega ära. Kohalike rand seevastu kihab vees möllajatest. Nende jaoks pole üldse vahet, millal vees olla. Rahvast on rohkem kui ühissaunas.

Põhiline on aga see, et kohalik ei uju iialgi riieteta. See tähendab, et vette minnakse kindlasti teksade ja t-särkidega. Poisid-mehed viskavad heal juhul pluusi seljast, aga tüdrukud mitte kunagi. Välja arvatud muidugi need "sisalikud", kes tänu valgele sõbrale on teinud tutvust euroopa supluskultuuriga. Nendel on päevitusriided vahetevahel ujumiseks, aga ikkagi eelistavad ka nemad tavaliste riietega vette minna. Nii möllasidki minu köögikatad täna täisvarustuses meres. Piipi ajas alguses mind lausa naerma. Pai ja Lili kihutasid loa saades kohe vette, Piips jäi nukralt istuma. Küsisin, et mis viga? Temal polevat puhast kuiva pluusi, et ujuma minna, oli just kõik riided ära pesnud ja need kuivasid alles nööril. Ainus kuiv puhas pluus oli seljas. No on ikka laps! Ütlesin, et võtku nöörilt mõni märg pluus ja pangu selga, nagunii saab ujudes märjaks, ja pärast loputab lihtsalt ära. Oh sa issake kus plika nägu lõi särama selle mõtte peale. Kimas kohe riideidvahetama ning siis teistele järgi, Veest välja sain ta alles grilli ajaks. Ristisingi ta ümber red snapperiks (kohalik kala). Hõiskas veel kköiski, kui ma rannast ära tulin, et tal oli jube vahva olnud. Tegelikult on ta ise ka üks vahva vüike tüdruk. Tüdruk sõna otseses mõttes, sest sai alles paar nädalat tagasi 17. Koolis ta suurt käinud pole, inglise keelt räägib natuke, aga kui süüa teeb köögis, või nõusid peseb, siis laulab nagu lõoke, kõvasti ja heleda häälega. Vahete vahel narrin teda, luban talle mikrofoni muretseda, siis hakaku õhtul baari ees laulma. Ta selline häbelik, läheb jube pabinasse selle jutu peale, et äkki mõtlengi tõsiselt. Siis räägib õele ja Pai tuleb paluma, et Piipi ikka ei taha teiste ees esineda. Mul muidugi jälle lõbus siis. Poistele mõtlesin ka täna igavusest väikese stiimuli välja, kas toimima hakkab, seda näitab aeg. Rääkisin, et panen kõigi kolme toodud arved eraldi kirja ja kuu lõpus vaatan, kes on kõige rohkem kassat teinud. See kes võidab, saab tibake preemiat. Skay oli vait selle peale (ta armastab looderdada), Jeck ainult naeris ja tahtis teada kuidas eesti keeles on tere, et siis tema võtaks eestlasi rajalt maha. Saiha kuulas asja ära ja kiitis heaks. Ei imestanud üldse selle üle. Rääkisin täna pikalt ühe kohaliku prantslasega, vesteldes ütles see, et Jecki ja eriti Saihaga on meil vedanud. Eriti saihaga, ta pidi ranna parima staffi hulka kuuluma ja venelane, kelle juurest ta ära läks, nutab teda siiani taga. Saihaga on muidugi see jama, et tal kipub tervis aeg-ajalt alt vedama, poisil on baarieluga magu tuksi läinud ja arstile minekuks raha napib. Nii ta neelaabki iga päev tablette ja valib hoolega mida sööb. Kõik vähegi tulisem-piprasem tekitab tal mingid kõrvetised. kahju tast, aga mis teha!? Alles paar päeva tagasi kimas Reiks isiklikult apteeki, et Skayle rohtu tuua, sel hakkas äkki nii meeletu kõhuvalu, et oli kägaras ja näost valge lausa. pool päeva oli pikali, õhtuks ajas end jalule ja õritas ikka tööd ka teha. Jälgisin teist veel mitu päeva, et kõik rohud korralikult ära võtaks. Sai end korda ja on jälle rivis, aga kliente pole. Reiks hakkas ka muidugi suurest kurvastusest, et kassat praktiliselt pole, jälle jooma. Eile vihastasin ta peale nii, et kolisin minema. Vaadaku ise kuidas saab. Minema kolisin küll vaid eraldi sissekäiguga tuppa ja käskisin endale palga arvestada töötundide järgi, eks sellest maksan talle siis üüri, arvutit kasutan ka, ja tööjutud ajan ära, aga sellega esialgu suhtlus piirdub praegu. Korraks käis läbi pea mõte, et jätan ta lihtsalt maha ja lähen eesti tagasi. Eks ma jõuan seda ka teha, tagasipilet on ju olemas, peaks ainult uurima Ana käest täpselt palju kuupäeva muutmine maksma läheks. Igatahes ei läinud ma täna isegi alla randa sööma õhtul! Vaatame, mis edasi saab. Mikk on kuidagi eriti sõbralikuks viimastel päevadel muutunud, ei tea, kas saab aru, et tema tööstiil ei sobi meile, või on lihtsalt kogu aeg laksu all. Eks tegelikult ongi, ta ju putkab iga päev ise "Samuderasse" kauba järgi, ühtlasi siis ka käib ilmselt "oma kauba" järel ära. Mingil päeval vedeles ta kanepipläru lausa kassa kõrval. igatahes hoian mina kassa lukus kui olen kaugemal saali peal ja tal eriti ei lase ka arveid vastu võtta. Nii ja nüüd on ometi käes magama mineku aeg, konnad juba laulavad öölaulu ja sama kõvasti kui Piipi, kuigi mitte nii ilusti.