Oma kodust khmeeripäraselt pole ma veel kirjutanud vist kordagi? Reiksil oli tol päeval kui selle majaosa omanikuga käed lõi, ilmselt suurusehullustus. Olime otsinud oma "kodu", mitu nädalat, aga tulemusteta. Kõik kinnisvaralehtedel pakutav oli kas hõivatud aammu, või asusrannast täpselt nii kaugel, et oli meie jaoks vastuvõetamatu. Et hotellis kükitamisest oli üsna kõrini, siis käisime iseseisvalt jalutamas mööda linna ja helistasime pea-aegu igal numbril, mis oli rendile antavate majade-korterite väravas. Sel päeval ma ei viitsinud lihtsalt kaasa minna, kui meile see maja teine korrus kaela määriti. reiko puhul sai ilmselt määravaks ilmatu suur rõdu ja 10-ne jalutusminuti kaugusel olev rand. See ka, et sügisest oli lubanud suur hulk sugulasi-tuttaavaid meid vaatama sõita, ning majas on 5 suurt tuba kuhu neid majutada.

Tegelikult on maja kohutav! Kuna on nii palav, siis rõdul higistamine ei ole meeldiv ja koristada on lausa jube. Päeval 30 ruutmeetrit pesta on enesetapp, öösel on aga liiga pime, et näha mida pesed. pesema peab, sest järjekindlalt istuvad varblased rõdul, ja nemad teadupärast ei vali, kuhu oma hunnikuid lasta. Hunnikutest siis niipalju, et khmeeridel on tavaks igasse tuppa ja ka kööki ehitada wc+dušs. Nõnda on ka meil viis tuba, köök ja viis vetsu :). No aru ma ei saa mille kuramuse pärast neid nii paalju peab olema! Meie vetsud on ka tõsiselt töökorras, köögi oma haiseb igas asendis - nii koristatult, kui mitte. Eraldi sissekäiguga toas jookseb konditsioneeri vesi vetsupõrandale voolikust, nii, et konti on nagu kehv tööl hoida. nurgapealse toa vetsu loputuskast lihtsalt lekib alt ja põrand on märg. ühel kahest kõrvuti oleval toaal puudub üldse wc-s loputuskast. seda asendab suur ämber ja selles toas mille oma magalaks tegime, otsustas loputuskast kohe teisel päeval täiesti otsad anda. Et seal vett saada tuleb lausa üldkraaniga tegeleda, sest ega omanik seda korda tegema ei hakanud, kui talle rääkisime. Hea, et äratulnud dušsivooliku lasi uuesti toru külge kinnitada.

Majja kolides pesin kaks nädalat tubade seinu seebi ja harjaga, sest kohalikel on koristamisest oma arusaam. Nende poolt koristatud ja sissekolimiseks valmis majas on lihtsalt põrand harjaga korraks üle käidud. Möllasin selle palavaga, nii, et süda pidi seisma jääma, aga seinad sain puhtaks tubades. Köögi lasin küll üle värvida, sest sellest rasvast ei käinud mu jõud üle. Tegelikult on maja muidugi elatav, naabrivalve toimib täiega, sest terve esimene korrus koosneb ühetoalistest korteritest, kus elavad enamalt jaolt khmeerid. Ka hoovil asuvatest nn. madalatest ridaelamukorteritest on enamus kohalike poolt asustatud. Kõik tunnevad kõiki ja uusi nägusid kes hoovile tulevad jälgitakse kohe põhjalikult.

Ümber maja keeb elu kohe varahommikust saati, sest mammid hakkavad peredele hommikusööki valmistama kuue paiku varahommikul. Ja kõik ehitus-remonditööd võetakse ka kohe sel kellaajal paralleelselt toiduvalmistamisega käsile. Sellega, et hommikul sisse magad siin probleeme ei teki. Tore on ka see, et õhtul lampi põlema pannes, ei tea kunagi, mis kell ta põlema läheb, sest need on mingite eelsüütajatega siin. See tähendab, et kõigepealt läheb lambi kõrval põlema mingi andur ja siis pika plõksimise ja sisina saatel ka lamp. Mõnikord ei lähe üldse põlema ka. Pistikupesasid, mis töötavad on ka seintes loetud arv. Vahva! Sest elekter on maru kallis ja tänu sellistele kokkuhoiumeetmetele kulubki elektrit vähem! Tegelikult pakkusid Rene ja Sigrid meile võimalust nende korterit hakata juulist üürima, neil pidi olema uus ridaelamu ja hästi korralik, aga meil on leping aastaks ja kahe kuu ettemaksust jääme sel juhul ilma, kui varem maja üles ütleme. Sellega pole Reiks nõus, sest rahadega on meil, nagu on. Mööblit ma siia lgatahes muretseda ei kavatse, sest mitte kuidagi ei kipu kodutunnet siinses hoones tekkima. Reiks isegi nüüd tagantjärele saab aru, et tegi vale valiku, aga - mis tehtud, see tehtud. Vähemalt on meil toredad naabrid, mis sest et me üksteisest aru ei saa. Käte. jalgade ja miimikaga paneme asjad paika.