Baar sai siis endale ometi uue, vana nime, oleme nüüdsest "Cafe Amigo Sihanoukville", Facebookis oma lehekülg ja puha. Aga baaril, hoolimata uuest nimest, läheb momendil üsna nigelalt. Tänase päeva väljaminekud olid üle 200$, aga päevane sissetulek vaevu 20$. Tore on ka see, et oma isiklikku raha on kahe peale kokku 10 dollarit. Elu on ikka ilus, ja seda tänu Reiksi mingile "toredale extöökaaslasele, kes koos oma sõbraga ei suuda maksta oma võlga ära. Ok, töökaaslane maksis, aga tema troppsõber loomulikult udutab, lubab jne... närvid sellepärast natuke läbi. Aga ütleb ju ka üks tore vanasõna, et kui tahad sõbrast lahti saada - laena talle raha! Ja nii ongi!! Loodame siiski, et kui nüüd khmeeride uusaasta läbi saab, lähevad väljaminekud jälle väiksemaks ja sissetulek ikka suuremaks. Tänane suur summa on tingitud ka sellest, et khmeeridel ikka nende aastavahetus ülisuur pidu. Poed ja pangad, õlle- ja viinatehased suletud lausa neli päeva. Kaup tuli lihtsalt suuremas koguses kõik ette osta ja arvata on, et ega ikka ei jätku! Aga pidustustest siis ilmselt kirjutan siis kyui need lõpuks seljataga on. Praegu me paar kuud rabame Reikoga kahekesi, Mattu läks eestisse käima. Nüüd siis töökorraldus selline, et mina hommikul avan ja Reiks õhtul sulgeb. Loodan, et pean selle aja vastu, mis Mattu ära on ja ei vallanda meie kokka. Täna veendusin taaskord, et ta töötab koos tema jaoks vastuvõetamatu rahvusega. Eile röökis ta täiega, kui Skai tõi baari kutsika. Ega see kutsika jaoks õige koht pole kasvamiseks, ja Reiks käskis ta tagasi viia. Kuid täna oli kutsa ikka alles, ilmselt eirati käsku põhjendusega, et ei saadud aru inglise keelest. Aga Mikul nagu polnud mingit põhjust kisa tõsta, ega see tema baar pole. Nii ma talle tasakesi mõista andsingi. Täna ta siis magas terve minu vahetuse oma toas, ega liigutanud ennast. Oli eile öösel tormilise peo eestlastega maha pidanud. Välja kargas ainult siis, kui ma parasjagu läbi kõlari lasin randa khmeerikeelset populaarset laulu. Enne, kui tuli hispaania ja swahiilikeelsed laulud, oli vaikus toas, aga siis oli voodist püsti nagu keravälk ja räuskas, et mis loll jaburus see kisab. ????? Miks ta veel siin on???? Poisid peaks suvel tõsiselt kaaluma tema sobivust tööle. Ah sellest mehest ja tema khmeerivaenulikkusest võiks ilmselt kirjutada lausa romaani! Tegelikult tahtsin täna kirjutada hoopis sellest, et on suur vahe olla siin turistina ja elada paiksena. Turist maksab kõikide oma sõitude eest kolmekordse hinna, samas sain ma eile päeval randa tasuta, sest meie maja motopoiss oli teel randa ja lihtsalt võttis minu ka peale. Ütlesin küll, et raha pole, aga ta arvas, et küll siis maksan, kui raha on ja tal nagunii sinnapoole asja. Tore! Tuk-tuki mehed teatavad mulle igal õhtul, et sõit minu juurde maksab 5 dollarit, endil seda teatades hambad rõõmsalt laiali. Irvitame vastastikku ja ma palun neil edasi seista ja lolle oodata. Samas, kui olime detsembris siin turistidena, ja ka päris alguses veebruaris, olime õnnelikult kui saime viie pealt neljale kaubelda. Tegime endi arust hea diili! Tegelik hind hoopis 2 dollarit! Toitudega sama lugu. Õudusega sai vaadatud suuri ringisõitvaid kärusid, millel haisvad jõekarbid peal. Nüüd ma tean, et need maitsevad nagu vürtsitatud päevalilleseemned.

Supimuttidel on kaelkookudega kaasas aga väga head kohalikud supid. Kausitäis valgele maksab 3000 rieli, aga söök on aus. Supimutid on sellised naljakad mutikesed. Kodus keedetakse supp valmis, potid upitatakse kaelkookudele, kilekotiga on kausid ja pulgad-lusikad ka kaasas, ning siis minnakse mööda tänavaid kõndima. Ees käib poiss, kes klõbistab söögipulki. See tähendab, et supp tuleb. Kui muti ise kükitab oma pläskudega kaugemal (nagu meil rannas) antakse tellimus poisile ja mõne minutiga on kausike laual auramas.

Samas tibumunasid ma süüa ei suuda, kuigi staff pakub mulle kõike proovida, mida nad omale tellivad. Eks ma sellepärast teangi, et kohalike jäätis maitseb soolakalt, ning jääb euroopa jäätisele kõvasti alla. Nende muud maiustused on küll söödavad, aga vajavad harjumist. Maitsed on ikka erinevad maailmajagudes. Magus riisimass bambuse vahele pressituna on hea, aga riis pähklitega maisitõlviku moodi torbikus, lausa jube. Aga proovida on stafi kõrvalt tore, alati tuleb uue toiduga mõni üllatus. kord pakuti riisisupi kõrvale "komeedi kommi". Pai ütles, et see on maru hea ja kasulik. Peale esimest ampsu tundus asi kahtlane, ja tahtsin täpsustust kommi kohta. Oh sa pagan! Selgus, et oli tahkeks pressitud loomaveri. No mulle ta enam kuidagi kasulik seda teades ei tahtnud olla. Näe, kõht lähebki toidujuttu veeretades tühjaks, vist on viimane aeg alla randa sööma minna. Tegelikult tahtsin veel kirjutada meie vabast hommikupoolikust Koh Rong Samloemi saarel, aga see on lihtsalt niiiii relax saar, et sellest ei saa niisama kirjutada. Valge liiv, soe meri ja mitte ühtki masserijat, ega käepaelte müüjat. Lihtsalt oled, kuigi olijaid on terve väikese laeva täis. Kuid kuna ruumi on, siis ei segata üksteist. Ja muidugi pidu, peale saarelt ärasõitu. Terve laevatäie rahvast suutis baari staff hetkega käima tõmmata, nii, et ei saanud arugi, kui tund oli möödunud ja olime sadamas. Nii, aga nüüd sööma!