Ma pole bloginud juba terve igaviku!! Vahepeal on olnud niiiiii kiire, et asi on lihtsalt unarusse jäänud!
Kohe algatuseks olgu öeldud, et Eestis käiguga ei paranenud ilmselt midagi! Täna hommikul ootas mind baaris kalasilmadega mees, kes just nagu eelmiselgi aastal asus tuure üles võtma ja sõimama. Õnneks komberdas ikka lõpuks moto peale, kuid ilmselt tuleb nüüd jälle samasugune aeg, nagu eelnevalt. Praegu vaid paha see, et suurte aastalõpupidustuste käigus ütles Saiha tervis taaskord üles, ning mul pole momendil kedagi, kes päeval vaba tunnikese magada annaks.
Kuid võtaks siis kõik järjekorras ette!
Koer Happy läks tõesti parematele jahimaadele, ehk nii nagu ta öösel baarist lahkus, nii ta ka kaduma jäi. Leinasin teist ikka paar päeva, aga siis tegi õhtune vahetus mulle jõulukingi ette ära. Toodi mulle uus kuts, puhta eestipärase nimega - Süsi. Süsist pole muidugi juttugi. On teine pisike nagu rotipoeg (selliseks "karutapjaks" jääbki), ning kenasti musta-valge kirju.

Elurõõmu ja mängulusti sellel tegelasel igatahes jagub. Lausa nii palju, et ta on esimene koer, kes on meil baaris köie otsas kinni, sest muidu kuluks kogu aeg tema järgi jooksmisele pikki randa.
Rand! Ma olen jõudnud ära oodata selle aja, kui hoovus tõesti toob liiva randa tagasi. Päevitustoolid on taas eespool puid ja laudu kolm rida väljas. Poisid lippavad maha ikka päris pika maa, et mereärsete klientideni jõuda.
Poisid! No nende hulgas on ka muidugi jälle muutusi tekkinud, kuid esimesena siis köögimutt.
Hõppas mul enne jõule siia sisse üks "babulja", kes eelnevalt olla mitu head aastat kokana töötanud. Et Tyra oli läinud ja Map, ehk nüüdseks lõpuksi siis pärisnimega Jaja, tema asemel nii hommikul, kui õhtul, võtsin tädi tööle. Ossa, kus hakkas nalja saama!! Oma hommikusöögi tellisin nädal aega kõrvaltbaarist, sest muti ei suutnud hakkama saada ka lihtlabase hamburgeriga. Selle asemel tuli mulle pikk sai, tihedalt peekoniviile ja sibulat täis pikitud. Juustuomletil oli juust kenasti kõrvale saia peale sätitud jne. Eriti tore oli vietnami supp, mille sisse käib selline roheline rohi (nime ei suuda tuletada), mis tuleb enne ära koorida. Muidu tekkib meie rabarberikiselli efekt, kus rabarberi koored moodustavad pikad niidid. No ja nii juhtuski - hakkan sööma, 1 pikk juuksekarv! Ok elasin selle üle, aga kui neid karvaasju hakkas olema igas lusikatäies, siis ajas juba öökima. Nii ma supi tagasi kööki viskasingi. Pärast muidugi selgus, et tegu oli selle maitsetaimega, ainult muti polnud seda korralikult koorinud.

Koristama ja muidu toimetama on muti küll asjalik. Isegi liiga, sest baarist tuli ta lausa mitu hommikut minema saata. Kukkus aga teine baarisasju välja panemaoma suva järgi. Tõmbasin memmekesel hoo maha, ja teatasin, et tema on ikka köögimuti, mitte baaridaam ja baariavamine ikka minu ja poiste rida.
Siis hakkas memmeke Phaleapi köögis tööle rakendama. Ühel hetkel avastasin,et see loodripolk, kes rannas venib nagu härja ila, on ametis turukauba kontrollimisega.
Sellele tõmbasin ka kriipsu peale. Kamandasin poisi köögist minema oma töö peale.
Aga ega temast oma töö tegijat suurt saanudki. Sehkendas rohkem oma paadituuride ja kanepiäriga. Pidevalt tuli talle ta kohustusi meelde tuletada. Jõulud sain kuidagi üle elatud, aga vana aasta õhtul viskas ta töösse suhtumine täiega üle, ning uue aasta esimesel päeval saatsin poisi minema.
Noh, asi oli selles, et reiks jõudis vana aasta õhtuks ka oma nn. viinaravilt tagasi. Ma ei olnud tulemustes eriti kindel, sest kõik see kaks nädalat, mis ta kodus käis, eritisi adekvaatseid päevi, et siinsest tööst rääkida, ning asjadega kursis hoida, ei esinenud.
Stafile sai juba eelmisel päeval selgeks tehtud, et õhtused poisid magavad tibake kauem hommikul ja hommikused saavad vahepeal käia magamas, kuid tööl on kogu meeskond nii kaua, kuni rahvast jätkub. Teised küik nii tegidki. Õhtune seltskond hakkas kohale tilkuma alates kahest, sedamööda sai ka Chai magama. Lambaants Phaleap magama ei läinud. Ajas muudkui vastu, et käll jõuab. Ja siis läks korraga tööks. Rahvas muudkui kogunes ja poisid sibasid ranna-baari-köögi vahet. Reiks ja Saiha tegid kokteile hullumeelse tempoga minu meelest. Ja siis sai kell 12, ning mida tegi meie "lambaants" sel ajal, kui kogu ülejäänud viiene seltskond leti taga kibekiirelt jooke välja kallas?? Tema pildistas rannal ilutulestikku. Juba siis mul kihvatas, et kurat, ülejäänudki tahaks hoopis rannal rakette vaadata ja ise klaase kokku lüüa. Meil oli tegelikult aega üksteisele head uut aastat soovida ja kokku klaase lüüa, alles kahe paiku öösel.
Nii siis. Kella ühest oli mehike kadunud magama, nagu hiljem selgus. Sõnagi meile muidugi lausumata.
Ok, kahest hakkas rahvaste ränne pikki randa ja baare, ning jooksmist jäi nii palju vähemaks, et saatsin ka Chai magama. Tunni pärast tegin sama Saihaga, sest seegi hakkas kõverasse tõmbuma kõhuvalust. Jaja, ning Khamera jäid valvesse koos Reiksiga. Neljast saatis Reiks kamind magama.
Eelnevalt oli olnud juttu, et kuna stafil tuleb ilmselt olla hommikuni rakkes, siis avame ka veidi hiljem, kuid kuna see looder juba ühest kotile kobis ja Kham ning Jaja nagunii hommikuni rannal möllasid, otsustas Reiks meie unimütsi üles ajada, tööle ja teised said magama siis. Mina tulin ka kaheksa paiku hommikul tagasi, et aitan koristada. Chaigi ilmus välja. Ja mida siis meie Phaleap tegi - kibekiiresti rand ja baar töökorda, ja kadunud ta oligi. Avastasin teise poiste toast voodist. Peksin talle uuesti jalad alla ning teatasin, et tema täna kuni vahetuse lõpuni ei maga, sest läks öösel esimesena salaja magama. Siis kasutas poiss uut nippi, et mitte tööd teha. Istutas end ühe naiskliendi lauda juttu rääkima. Võtsin aega - jutustamisele kulus täpselt tund. Sellest piisas, et poisile ilusti lõpparve anda, et ta saaks kodus edasi magada. Nõõd käib ta juba mitmendat päeva siis ümber baari jõlkumas ja asjatamas. Vihane on ka minu peale, et ma teda tööle sundisin.
Jõuluaeg! Panin poistele päkapikumõtsid pähe. Oh sa taevas, kuidas nad sõdisid neile vastu. Sain neist aru, palav ju ikkagi, aga jõuluaeg ka.

Ise istusin ka kõik kolm päeva selle mütsiga loomulikult. Pea oli nagu pekihunnik ja sügeles. Eks sellepärast olidki poistel päkakad igal võimalusel siuhti taskus. Aga ikkagi oli tore.
Uue aasta esimese kultuuriüritusena käisin Silviga Seam Reapis. Vaja oli ju Ankor Wat ja Tonle Sapi järv uuesti üle vaadata. Läksime ööbussiga, mina keerasin end kohe magama, Silvi vaeseke oli aina küljelt küljele vähernud kuni pealinnani. Eks ilmselt oli natuke tal ka närv sees. Phnomis tegi buss vetsu ja suitsupeatuse, kasutasin selle ära, et tibake sirutada. Hommikul Seamis saime hästi normaalse tuk-tukipoisi, kes keelt jagas ja meid siis kaks päeva ringi sõidutas.
Ega sellest esimesest päevast suurt miskit ju rääkida polegi. Kivihunnikud seisavad ikka oma kuninglikus hiilguses ja pole neid juurde tulnud, ega vähemaks jäänud.

Tonle Sap oli aga küll lahe üllatus! Olin käinud seal aasta tagasi, just vihmaperioodi lõpus, ning khmeeride kalurikülad olid kõik kenasti ülemiste trepiastmeteni vees. Kassid istusid kurva näoga katustel, sest naabrte kõutsid olid juba pikemalt olnud läbi kaklemata ja sead-kanad rippusid vee kohal korvides.

Nüüd, aga on vihmaperioodist juba vaat, et poolteist kuud möödas ja järvevesi on langenud ligi seitse meetrit.

Kanad siblisid rüümsalt majade all ja sead ei kõikunud korvides. Oli ikka üllatav näha, kui palju järv oma pindala muudab, vastavalt hooajale. Ka seal kus eelmisel aastal olid veeväljad, on praegu riisipõllud nii ilusad ja rohelised, nagu meie oras peale lumesulamist.

Nüüd, aga tagasi igapäevaellu.
Enne Seami minekut olin võtnud tööle Khemera soovitusel ta sõbra Pushi Phaleapi asemele. Keelt oskab ja esmapilgul tundus asjalik ka aga....
Kui tavaliselt on õhtuti mind koju viinud Jaja või Kham ise, siis kohe kuti esimese tööpäeva õhtul sokutas end mulle motojuhiks Saiha. Tegelt oli ta juba poolest õhtust iseäralik. Et ma teda tunnen kõige kauem, siis jagasin ära, et on midagi, mis poisile vastukarva käib. Ja nii oligi, ega ta ilma asjata polnud end motojuhiks sokutanud.
Uus kutt teeb külma ja eriti lihtlabasel moel. Meile tuleb arve ühe summaga, kliendile läheb suuremaga ja vaheraha läheb loomulikult taskusse.
Et kunagi sarnasest asjast suur jama tõusis, ei meeldi see Saihale põrmugi. Pealegi, kuna oleme teda raviga mitut moodi aina aidanud, tunneb ta kohustust olla aus meie suhtes. Nii ta mulle siis kiiruga asjast rääkiski,et mis toimub. Veel enne oma kojusõitu helistas ta mulle ka Seami ja kinnitas üle, et hoiaksime uuel silma peal.
No vahele pole vennike veel jäänud, eks ilmselt aimab, et alguses jälgime hoolega, aga tegelikult oleme ta juba maha kandnud. Ka Khamerale oleme rangema kontrolli kehtestanud, sest see on juba teine kahtlane sõber, kelle ta siia on sokutanud, esimene oli siis Phaleap ja nüüd Push. pealegi tahab Kham hirmsasti, et Push ikka õhtusesse vahetusse saaks üle tõstetud, mida muidugi ei juhtu, sest hommikul on lihtsam jälgida teda. Ja ega kutist õhtul baaris tolku polekski,sest ta ei oska kokteile segada ega sheike teha. Pealegi tuleb Saiha mingil ajal tagasi kodust. Ning, et asi veel täiuslikum oleks võtsin eile tööle Jaja noorema venna Hongi. On need kaks ikka vast sarnased, nii nagi Saiha oma noorema vennaga. Need isegi rohkem ja minimap on ka veel sama asjalik, kui ta vanem väljaanne. kolme minutiga oli õllevalamine käpas ja rahva sisseviskamine kah. Ise muidugi sama umbkeelne, kui vennas siia tulles oli. Selle peale muidugi reetis Kham ennast, sest hakkas rääkima mulle, et tal oleks ikka õhtuks üks sõber, kes tasuta (söögi-joogi) eest tööd teeks. Fa-faaa, ma sellist tööle lasen ligi. Ikka ilmselt on vaja Khamil kedagi, kellega koos susserdada, Saiha ja vennad Mapid ilmselt pidurdavad teda ja ei löö kampa. :)
Nii, et nüüd olen siis jälle silm-kõrv, et näha, mis sünnib edaspidi.
Ah jaa! Jõulude ja uue aasta vahepeal, tegime stafiga ka ühe päeva omale. Rentisime paadi ja küisime Koh Rul. Oli täitsa lahe väljasõit, kalastamise ja grillimisega, mille käigus minu fotokas otsustas katki minna, nii, et pilte saan hakata üles panema ilmselt siis, kui aparaadi korda olen saanud, kui mitte uut ei tule muretseda.

Tegelikult on nüüdseks selgunud, et siin maal seda ikka parandada ei saa, vaatame, kas suvel eestis osutub see võimalikuks1