Nii, Phaleapist olen siis lahti!
Viskas ikka üle see esimese jaanuari molutamine ja stoppisin ta töö. Ossa pagan, kus hakkas peale seda märatsema baaris. Esimese päeva õhtul viskasin ta poiste toas välja, sest ta ju enam ei tööta siin. Teisel päeval saatis Reiks ta minema, kolmandal tuli ikka tagasi ja peksis paar plakatit puruks. Siis pidas paar päeva vahet ja tuli jälle märatsema purjus peaga, kuid siis andis Saiha talle juba konkreetselt rusikatega märku, et siia enam asja pole. See ka ei aidanud, vahetult enne meie Vietnami sõitu tuli öösel kindla plaaniga varastada minu arvuti. Ainult vaesekesel ei läinud asi õnneks, sest mõni minut hiljem tulid poisid karaokest tagasi ja ta jäi vahele.
Peale Phaleapi lahti laskmist võtsin Bushi tööle. Ka hommikusse vahetusse. Kuid teise päeva õhtuks keeldusid Jaja ja Saiha temaga koos töötamast. Saiha ütles konkreetselt, et kutt üritab varastada meie tagant. Hakkasime siis teda teraselt jälgima, aga kutt tabas vist ära ja ei suutnud me kuidagi tõestada, et kirjutab topeltarveid.
vahepeal tuli aga end tööle pakkuma Jaja sõber Hong. Arvasin algul nädal aega, et nad on vennad, kuid pole isegi sugulased. Selle eest niiii pagana sarnased, et naeru ajab peale, kui kliendid neid sassi ajavad napsustena :). Hong on Jajaga ühte masti, nägu kogu aeg naerul, päevagi koolis käimata ja inglise keel ümmargune null. selle eest töökas ja suhtlemisaldis. .

Et Jajad kutsutakse ka Mapiks, siis hakkasin mina Hongi Minimapiks kutsuma :)! Ta on natuke noorem teistest. Ja, et hoolimata keeleoskamatusest osutus Minimap töökamaks, otsisin lihtsalt põhjust Bushist vabanemiseks. Ja juhus tuli!
Meil on kirjutamata seadus peale sügisest kanepipahandust Saihaga, et poisid võivad küll oma äri ajada tasapisi, kuid ise baaris ei tõmmata. Bush võttis aga kätte ja istus lausa klientidega ühte lauda päeva ajal jointi tegema. Sellest piisas! hetkega oli tal lõpparve käes ja minimap täiskohaga koristajapoisiks vastu võetud. Õnneks ei lahkunud Bush skandaalitsedes nagu Phaleap.
Aga - käisime ju vahepeal viis päeva Vietnamis!

Reiksil tulid sõbrad siia puhkama ja tahtsid ka väikest kõrvalriigi trippi teha. Nii me ennast viieks päevaks neile sappa istutasimegi. Saiha on õnneks juba nii välja õppinud, et sai suurema vaevata baaris hakkama. "Tiiger" aitas teda mõned tunnid päevas ja praegu tagantjärgi vaadates tundub, et asi sujus. Meie aga põrutasime Phu Quoci saarele.

Ega saarel viga polnud, ainult kuidagi külmavõitu tundus. Reiks käis õhtul ujumas, ning lõdises peale seda tükk aega. Järgmisel päeval võtsime motod, ning tegime päevaga ikka saarele tiiru peale.

Lahedad metsavaheteed olid kus kimada saime. Merevaated ka hingematvad. Kuigi selliseid meie saarte ümber olevaid valge liivaga randu oli seal vaid üks mida nägime. Teised olid meie Occeutheali ranna moodi pruunid. Saarel endal käib kõ
va ehitamine. Üritab ju Vietnami valitsus saart muuta teiseks Phuketiks. Kõikjale rajatakse asfaltteid, kiirtee ühest saare otsast teisegi on olemas, kuigi kihutamisvõimalust seal eriti pole, sest vastavalt siiski aasia elustiilile ei tea kunagi, kes, või mis sulle kiirteel vastu võib jalutada :), Meil olid selleks lehmad!

Kujutan ette, et kui järgmine kord minna, ei tunne kohta enam äragi. Hästi palju on valgeid elanikke, kes äri teevad. päris lahe oli jälgida prantslannast baaridaami umbes kümneaastast tütart, kes emaga põristas prantsuse keeles, aga kohalike lastega mängides tuli nii sorav Vietnami keel, et lausa imesta.
Vietnami keel! Appikene! ma pidasin siiani khmeeri keelt kohutavaks, aga esimest vietnamikeelset lauset kuuldes arvasin, et olen mingisse "Galactika" filmi sattunud. Oli ikka kohutav kuulata.
Saarelt lendasime edasi Ho Chi Minhi, ehk siis kohalike jaoks ikka veel Saigoni.
Selle linna kohta võiks öelda:" Tere tulemast hullumajja, kus elab 9 miljonit inimest ja 6 miljonit motorollerit!"

Hetkega olime taksost välja astudes kistud liikluskaosesse. Kui meie jaoks oli siiani tundunud Phnim Penh üsna hullumeelsena, siis Saigonis üle tee saamine oli tõeline vägitegu. ja kui siin ikka jääb auto seisma mõnikord, kui sa keset teed oled, siis seal antakse hoopis gaasi juurde. Eriti valgete puhul. Tegelikult tundus mulle kogu aeg, et valge inimene pole selles riigis eriti teretulnud. Et kannatatakse ainult ära turistide tulv, kuna see toob raha sisse. Ja nii tigedaid müügimutte pole ma Cambodias kuskil kohanud, kui seal. Juba selle eest kui leti ees korra julgesid seisatada, ilma et oleks midagi ostnud, said sõimata, või vaadati lihtsalt pilguga, mis võib tuhastada. Ausalt öeldes ei meeldinud mulle seal põrmugi.
Cu Chi tunnelitesse tegime ka tiiru. Proovisime end tunnelitesse ka pressida, kuid tulutult.

Üldiselt oli mul kohutavalt hea meel kui buss varahommikul Vetnam-Cambodia piiri ületas ja kodused prahihunnikud, ning arusaadavas keeles, koos naeratusega, piiriäärses söögikohas poiss mind teretas ja riisi lauda tõi.