Kirjutan kohe ühe täna leti taga kuuldud loo üles, muidu läheb aega ja unustan.
Jutustas seda oma eakale valgele "poissõbrale" umbes neljakümnene khmeeri prostituut.
Teema oli umbes selline, et miks ta on nii vaene ja näeb väsinud välja ja miks on nii "armunud" valgesse endast vähemalt kolmkümmend aastat vanemasse taati. No kole oli ta küll - nagu minu elulugu :)!
Teema siis selline! Miks inimene hakkab püüdma valgeid vanamehi.
Räägin siis nii palju, kui khmeerikeelsest jutust aru sain, sest naine valdas inglise keelt küllaltki kehvalt. Taatu, kellele jutt mõeldud oli, ei saanud ilmselt tuhkagi aru. Noogutas kogu aeg ilmetu näoga.
Aga- olles üsna titt veel, põgenesid naise vanemad punakhmeeride eest koos lastega Taisse. Elama asuti Bangkokki. Alguses oli kõik päris hästi. Tänu Tais elamisele valdab naine ka Tai keelt. Nii ta vähemalt väitis.
Siis sai punakhmeeride aeg otsa, ning pere otsustas Cambodiasse tagasi tulla.
Ma ei saanud aru, mis siis täpselt vanematega juhtus, kas surid haiguse tagajärjel, või said vietnamlaste käe läbi surma, või oli miiniplahvatus, kuid surma nad said. Lastel polnud siin kedagi, kes nende eest oleks hoolitsenud ja nad võeti Tais olevate sugulaste poolt kasvatada. kasvatus seisnes selles, et kellel vähegi kael kandis, pidi tööle hakkama. Nii müüski tudruk algul mingeid kulinaid turul ja hiljem iseennast.
Nüüd on ta aga vanaks ja koledaks kulunud, ning kuna keegi teda enam ei vajanud Taimaal Saatsid sugulased ta tagasi Cambodiasse. Siin ei vaja teda samuti keegi. Valida oli kas kerjamine, või tuli leida kiirelt mingi rahakas valge vanataat. Ja näe, naisel vedas, leiduski üks tore papi, kes naist üleval peab, niikaua kui puhkus kestab.
Kusjuures tundus, et naine oli alles äsja saabunud siia linna ja ilmselt ka maale. Sest ka khmeeri keel oli tal üsna roostes.