Muutsin natuke oma bloggi välimust, loodan, et need, kes veel viitsivad lugeda, või minu järele nuhkida, nääd segadusse ei sattu!!
Lihtsalt pidin midagi muutma peale vargust, ja bloggi tundus nagu kõige lihtsam variant.
VARGUS!
Noh, keegi oli lihtsalt juba pikka aega meie elamist jälginud ja kasutas ära üht sel aastaajal väga harva esinevat vihmast ööd.
Aga kõik siis järjekorras1
Silvi pidi järgmisel hommikul hakkama varakult pealinna sõitma, et Eestisse tagasi lennata ja läks seetõttu üsna varakult magama. Kuna ta magas pisikese öötulega, siis krabina peale korraks virgudes märkas ta ainult, et midagi lipsas praokil aknast trellide vahelt välja. Küllap rott, mõtles ta ja magas edasi.
Reiks tuli baari poole üheks öösel, et vaadata, kas mul pole äkki abi vaja. Kuna oli väga rahulik õhtu, saatsin ta tagasi.
Tegelikult olid nad Tuuliga mingi poole üheni juttu rääkinud ja siis kui Reiks hakkas baari tulema pani Tuuli tuled kustu, ülevalt rõdult ukse lukku ja läks magama.
Mingil hetkel kuulis ta aga kuidas tema toa uks vaikselt lahti läks ja keegi taskulambiga sisse piilus. Kuigi Reiks sellist asja poleks teinud, hõikas Tuuli teda ikkagi nimepidi, et aga vastust ei tulnud, näitas ta telefoniga tuld vastu.Tuuli oli ilmselt sissetungijale ebameeldiv üllatus ja hääle peale põgenes ta rõdule ja Silvi toa nurgast mööda pea aegu olematut redelit alla. Olematut, sest redelist on järel vaid paar mädanenud roigast!
Tuuli põgenes vetsu ja võttis kiirelt kõne Reiksile. Reiks oligi juba tegelikult väravas, et hoovi tulla.
Üles jõudes selgus, et lukku keeratud rõduuks oli pärani, asjad kõik kappidest välja loobitud ja varas läinud loomulikult.

Mina jõudsin koju pool tundi hiljem. Selleks ajaks oli selgunud, et kadunud olid nii Tuuli, kui Silvi läpakad, Tuuli fotokas, minu lõhnad, poiste poolt kingitud kaelaehe ja Reiko raha. Reiksi lõhnad leidsime redeli juurest ilusti kilekotti pakituna. Vist segasid alla ronimist. Hommikul selgus ka, et varas oli asjad pakkinud kenasti ühte meie väiksesse seljakotti. Helistasime poisid appi, sest ise politseisse teatamine poleks midagi andnud - keelebarjäär.
Kham helistas siis pollarisse. Sealt muidugi teatati, et nad praegu magavad, tulge hommikul jaoskonda ja tehke avaldus. :)!!!!
Poisid sõitsid ümbruskonna tänavad ka läbi, aga tulutult.
Sisse oli ronitud mööda lilleredeli roikaid, möödaminnes haarati Silvi toa aknapraost tema meigikott, aga kunasee ei osutunud olevat kullast ja rahast pungil, jäeti see rõdulauale. Siis võeti meie peidikust ukse võti, Tuldi tuppa ja soriti rahulikult kõik toad läbi, ning pakiti asjad. Tuuli tuba lihtsalt juhtus olema järjekorras viimane. Meie katkine fotokas jäeti alles, läpakas oli õnneks baaris ja baari rahad kodus nii lihtsas ja nähtavas kohas, et sealt ei osatud vaadata. Nii pääsesime meie tegelikult kõige kergemini.Silvil kadus aga koos arvutiga kogu tööalane materjal. Tuulil pildid. Ja nüüd on kogu aeg selline vastik tunne, nagu keegi jälgiks selja tagant. Eks näis millal see üle läheb.
Nüüd aga lähen koju oma uut fotokat vaatama ja magama. Kui on aega blogin õhtul ka baari tegemistest,sest meil siin jälle kerge (või raske) äike õhus.