Pime mees möödub trummi põristades, teda saadab kõlaritest Preap Sovathi populaarne laul "Songsa" ("Tüdruksõber").
Laine loksub laisalt ja "raisakullid" loivavad turistide kannul sama laisalt.
On hommik!
Elu Occeuthealil kogub alles tuure üles.
Aga kerjused on juba väljas varakult. Istuvad kenasti randa toova trotuaari ääres reas. Või siis ei istu ka? Hommikul "Samuderasse" minnes märkasin, et ühest mehest on alles vaid protees ja sellele kuivama pandud sokid. Kaks sokki! Ei tea kas puujalg ka higistab? Sokijala kõrval külitav invaliid rääkis minu möödumisel parasjagu telefoniga, nutikaga muideks. Kuid mind märgates oli varmas ka mütsi välja sirutama. Eks telefoniarve tahab ju maksmist.
Imelik, et invaliidid-kerjused on vaid mehed. Huvitav, kas naisinvaliidid ei julge kodust välja tulla, või neid polegi.

Mehed ju teadupärast uudishimulikumad kõiksugu träni torkima, mis põldudel ja kraavides vedeleb. Küllap sellepärast neid ka uudishimule lõivu makstes on rohkem taeva poole lennutatud miinide poolt.
Kuna hooaeg on täies hoos, siis on trotuaarile tekkinud lisaks igapäevastele kohalikele rahaküsijatele, ka mujalt sisserännanuid. Meie kohalikud minult raha ei küsi enam ammugi, kuid uued põrnitsevad juhmide nägudega,kui valge mutt neist mööda minnes neile omakeeli teatab, et raha pole, ega tule ka!
Peale invaliidide on ka rohkesti nn. hooajakerjuseid. Kuid need meie maskottide vastu ei saa.
Naismaskott on meil "Euribor"

On teine selline määramatus vanuses "daam", kes hilisõhtul eikusagilt ilmub taarat korjama. Ega ta suurt kerjagi, lihtsalt toimetab tasahilju laudadel olevad tühjad pudelid-purgid oma kotti naeratuse saatel. Naeratus on proual võimas, võlub kõiki :). "Euriboriks" sai ta ristitud eestlaste poolt ühe "koosoleku" käigus Rootslase poe ees, ning, et nimi vanaprouale sobib ja ta ka sellele reageerib, ongi ta juba kena paar hooaega "Euriborina" meie seas tuntud.

Meesmaskotiks on kujunenud "fackoffman"

Nimi sellepärast selline, et kui sa talle ikka küsimise peale pappi ei pritsi, saadab ta sind selge ja kõlava häälega omakeeli heasse kohta. Raha saades loeb ta selle kohe su nina all üle, ning kui summa pole piisavalt kopsakas, saad fackoffi osaliseks nagu niuhti. Mina kutsun teda peigmeheks, ning annan alati "poisile" suitsu hammaste vahele, siis jään fackofist ilma.










Teine vahva kamp, kes meil hooaja saabudes ja tänu rohketele aastavahetuspidudele igal kuul, on linna saabunud, on motomehed.
Kui nn. omad poisid tunnevad kohalikke valgeid, ning kirvest selga hinda küsides ei löö, siis see seltskond "lambaantse" arvavad kõiki turistideks, pööritavad silmi ja räuskavad, kui ei saa sajameetrise distantsi pealt dollarit. Vähe sellest, nad ei tunne ka linna, ega mõista keelt. Kaks korda olen ühe sellisega "Samuderasse" sõitnud, ja iga kord põrutab ta poest mööda turu poole. Turist ju ometigi tahab turule suveniire ostma minna, mitte poest saia-vorsti. Randa sõitmiseks peab ka neile alati giidi mängima. Ja siis ongi veel üllatus ka nendepoolne, et "loll barang" teab hinda ja kohalikud motomehed ei toeta ka neid kui nad rohkem tahavad kisades saada. Lõbus-lõbus!
Kahju ainult, et hooaeg paari kuu pärast otsi jälle koomale tõmbama hakkab, siis kaovad ka klounid nii kohalike, kui külastajate hulgast.
Külastajad-turistid!
Issanda loomaaed on ikka suur! Eelmiste nädalate märksõnadeks olid Ken ja Barbie, eks näis mis sel nädalal saabub!
Kenist-Barbiest niipalju, et kui varem arvasin, et blondianektoodid on pärit küll elust enesest, kuid tugevalt liialdatud, siis nüüdseks tean, et selline liik nagu blondid eksisteerib ka tegelikkuses. :) Kahju, et nende puhkus juba lõppema hakkab, aga ehk on oodata veel mõnd Sindytki, ega siis sõbrannad saa kehvemad olla.
Toredad on ka sellised süütud-kavalpeataadid, kes tulevad raha vahetama. Kuna väiksemad kupüürid on meil defitsiit, siis arvatakse tihtipeale, et baar on ka pangaks, ning õndsa naeratuse saatel ostetakse pudel vett (.50 kuni 1.-dollar) 100 dollarilisega makstes. Üks pilusilmne papi arvas lausa, et on eriti kaval. Ma ei vahetanud lihsalt ta sajalist lahti, sest mul polnud momendil nii palju sularaha, temal oli aga vaja mazaasimutile maksta. Palus papi siis, et andku ma talle 10 dollarit, ta jätab oma sajase mulle pandiks. Okey, tulin vastu. Panin sajase ilusti eraldi. Mõne aja pärast oli taadu kümnekaga tagasi. Tegime taas vahetust - tema mulle kümme, mina talle sada. Taat kõbistas randa toolile tagasi tukkuma, mina hakkasin koju minema. Sain vaevu paarsada meetrit kaugemale, kui Reiks helistas, et papi nõuab oma sajalist, kus see on. Pagan küll! Keerasin otsa ringi ja tulin tagasi korda looma. Taat oli kohe peale mu lahkumist leti äärde lennanud, et miks ma ta sajalist tagasi ei andnud, tema tõi kümneka tagasi. Et Reiks sajalist ei leidnud, helistas mulle. Noh, teatasin papile, et andsin jah ta raha tagasi, vaadaku järgi. Ei tundunud teine ju nii seniilne ometigi, et ei mäletaks. Aga kus sa sellega, taat tõmbas sae kohe käima,ja hakkas lausa häält tõstma, et me tahame vanainimese paljaks röövida. Palusin tal siis tulla baari sisse, et koos kaamera lindistus üle vaadata. Taat jõllis mind suuril silmil - mis kuradi kaamera?? Osutasin lae alla kaamerasilmade poole, ja ennäe, simsalabim oli taadil sajaline üles leitud! Oli ikka jama küll, ei saanudki saja taala võrra rikkamaks.
Ega taat enam tol päeval meie baari rohkem külastanudki.
Seniks aga piirdume tavaturistidega, ning nende veidrustega. Õnneks on siiski äärmuslikke isendeid vähe liikvel ja päevad kulgevad rahulikult laineloksude saatel õhtusse.
Teine aasta khmeerimaal on alanud õnnelikumana kui eelmine! (Loodan, et ei sõnunud ära, tervava keelega, nagu ma olen!)