Head alanud Maoaastat kõigile!!
Meil on nüüdseks aasta Cambodias elatud. Baari aastapäevani on veel loetud päevad.
On see siis hea, või halb aasta olnud?
Pagan küll - aga ega ma teagi!
Head on ikka rohkem olnud, kui halba. Head asjad lihtsalt pole vist kirja saanud. Või on?? Peaks oma blogi korra üle lugema vist.
Eile sain vähemalt positiivset vastukaja kuhjaga. Ega ma muidugi arvanud, et ka eilseni võhivõõrastele võib meie baaripidamine huvi pakkuda. Kuid eile maandus meile baari suurem eestlaste seltskond ja selgus, et seal lugejad hulgas, kes vannutasid mind ikka veel edasi kirjutama.
Korra käis küll mõte peast läbi, et aastaga lõpetan, kuid .... hea küll, laseme edasi.
Aasta!
Aasta on ikka päris pikk aeg - või siis lühike!?!
Piisavalt pikk, et sisse elada ja higistamisest lahti saada. Piisav, et natuke aru saada nende keelest, ning ise natuke kaasa rääkida. Mis sest, et vaid mõningaid lauseid ja sõnu. Kuid poisid arvavad, et järgmisel aastal samal ajal on nende rahulikul valgete tagarääkimisel kriips peal, sest nende valge "ema" saab aru juba kõigest. Võib-olla :)!
Piisavalt lühike, et mitte maad ja rahvast täielikult tundma õppida. Seda ei õpi ilmselt iial, selleks peaks olema sündinud khmeerina. Nad üllatavad mind siiamaale igal sammul.
Küisin ükspäev taas Saomlemil. Et olen juba mitu korda seda tuuri ette võtnud, siis sattusin juttu ajama hoopis ühe kaasasolnud kohaliku tüdrukuga. Tuli välja, et töötab ka teine Occeutehalirannas baaris ja on bossi käsul klientidega kaasas. Rääkisime niisama igapäevastest asjadst ja siis ta korraga küsis, et kuidas meile on tööle sattunud viis kena poissi. Ma kohe ei teadnud, mida vastata. Tulin hoopis tagasi ja vaatasin siis oma poisijuntsud üle! Vaat` kui oled teistega ninapidi koos, siis ei oska teisi sellise pilguga vaadata. No vähemalt tore, et kohalikud piigad ikka meie poistele silma heidavad. On teised meil muidu sellised "vanapoisid" nende endi meelest.

Tüdruksõpra aga soetada ei saa, sest pole raha.
Täiesti kummaline suhtumine on neil abielusse ja armastusse üldse.
Sattusin ühel õhtul taaskord Saihaga sel teemal vestlema. Ta nimelt kogub nüüd raha, et oma telefon lasta lahti häkkida. Eelnevalt ostetud telefon on koodi all, sest on ilmselt varastatud kellegi poolt ja poodi müüki antud. (tavaline asi meie maal). ja peale telefoni lahtihäkkimist tahab ta koguma hakata raha kuldketi jaoks. Et siis tüdtukud vaatavad teda. Ja koguma peaks üsna kiirelt, sest muidu on ta juba vana mees oma arust. Poiss on 21, kohe saab 22. Isa pidi ka kurjustama, et pole veel naist võetud ja lapsi muretsetud. Lapsed on ju nende pensionisammas,ehk siis ülalpidajad, kui vanemad vanad on juba. Isal pidi isegi üks tüdruk olema valmis vaadatud pojale.
Küsisin, kas ta on tüdrukut näinud ka. Pidi olema jah paar korda. Aga armastus, pärisin edasi? Ah küll see tuleb ka kui on raha. Esimese asjana vaadataksegi, kas tulevasel mehel, või ka naisel midagi ikka hinge taga on, või on paljas kui püksinööp. Nende "püksinööpide" poole ei vaadata. Õudne! Ja elataksegi niimoodi lihtsalt elu lõpuni ilma armastuseta, lihtsalt rehe pärast. Alguses kui esimest korda seda juttu kuulsin, arvasin, et see on vaid Saihamõttemaailm. Kuid nüüdseks olen seda juttu kuulnud juba üsna mitmeid kordi ja mitmetelt. Nii, et nii ongi. Minu mõistusesse see muidugi ei mahu. Kuidas ikka elada koosnii, et tundeid pole?
Meie elu on momendil kuidagi rahulikumaks muutunud. Ehk saab ka korda kuidagi, kus ta pääseb.
Siis saaks rohkem aega seda ilusat-inetut maad tundma õppida.