Võtsin stafil aja maha ja viisin nad taaskord saarele.
Seekord oli selleks Koh Ta Kiev. Juba sellepärast siis selline valik, et olin ise ka tahtnud sinna minna. Lihtsalt kõik, kes seal on korra käinud, kiidavad seda saart. Ega ongi ilus, kuigi pole valget liiva. Selle eest on vähe rahvast ja rahulik.
Stafil oli muidugi pidu põlvini. Neile väljasõidud meeldivad.
Seekord oli meil valgenahalist seltskonda ka rohkem kaasas, nii, et rahvast oli rohkem ja sellevõrra ka olemine lõbusam.
Ainus, kes traditsiooniliselt kaasa ei jõudnud, vaid järjekordset peatäit välja magas, oli boss isiklikult. Aga eks meil oli tematagi tore.
Tore sai aga otsa ja nüüd olen jälle silmitsi igapäevaga. Et meie Sofia lasi töölt jalga, kuna keeldusime talle köögiabilist võtmast, siis on meil köögis nüüd õhtul Jaja. Temaga tundub ,aga tibake probleeme tekkivat. Esiteks olen korra juba ta sõbrad siit ööhakul minema kihutanud. Nimelt arvasid vennikesed, et kuna Jaja ööbib siin, siis võib siia magama tarida ka igasuguseid purjus isendeid. Meil oli ikka päris kõva sõnavahetus, mille lõpus, lubati mind maha lüüa.
Muide, ka praegu istub sama seltskond väljas rannatoolidel ja libistab õlut. Nii, et koju mõneks tunniks magamaminekust ei tule ilmselt midagi välja, kuni nad siin on. Aga põhiprobleem on selles, et Jaja kihutab õhtul, kohe kui on köögi kinni pannud, sõpradega kuhugi minema. Noh, see selleks, noor poiss peabki väljas aega veetma. Aga eile nägin kuidas ta veel köögis süüa tegi ja söögi karpi pani. Ja mitte ühe karbitäie, vaid ikka rohkem. Arvasin, et need on klientidele, sest vahetevahel võetakse niimoodi kaasa. Kuid pärast tulid teised mulle rääkima, et Jaja võttis need karbid omale kaasa.
Täna tuleb siis taaskord jutuajamine ja eks paistab, millega seekord see lõppeb. Tingimused ikka samad, mis Khemera puhulgi. Lahti ma teda ei lase kohe, aga valiku ette seame siiski. Jajast poleks sellist jama uskunud, aga eks nad ju üllatavad mind aina.
Vähemalt sõpradeseltskond ei kannatanud mu kullipilku välja ja läks minema. Huvitav, kui kauaks?
Vahva on see, et kõik pagana probleemid pean ma üksi lahendama, ja siis saan veel aina sõimata ka kui mõni helge hetk vahele trehvab.
Kuid sellest hoolimata on tore. Järjest enam rahvast leiab ka meie baari üles, ning lähipäevil on oodata nii vanu kui uuemaid tuttavaid, kes Sihanoukvillesse jõuavad.
Eile öösel tuli esimest korda juba tugevam äikesevihm. (Wellcome low sesson). Istusime siis baaris ja isegi Robert eksis meie juurde õllele.
Samas imestasin purjus seltskonda, kes meie juurde vihmavarju tormas, ning siin siis algul omavahel sõimles ja pärast mind litsiks sõimas, kuna teatasin kella kahe ajal, et selleks korraks on baar kinni ja homme on uus joomapäev.
asja tegi eriti sürriks see, et seltskonnaga oli kaasas ka moslemipaar paarikuuse titega. Ma ei saa sellistest aru, kes imikuga ööklubisse tulevad ja siis kui sinna sisse ei mahu ja ka minna ei saa, sest titt tahab magada, istuvad lihtsalt rannas ja kiibitsevad. neil läks ka muidugi kisa lahti, et kuhu nad sellise sajuga lähevad. Tegelikult oli mmul täitsa suva kuhu nad lähevad, sest tittedega öösel ringihulkumine on juba niigi liiast. Seda ma neile ka teatasin, Ja ka seda, et kuna siin maal võib juhtuda, et sajab terve öö, restoran pole aga hotell, kus ööbida, ning meil tuleb hommikul uuesti tööle asuda, sel ajal, kui nemad külge alles keeravad, siis tuleb neil jalga ikkagi lasta.
Tegelikult ega vihm enam tugev selleks ajaks polnudki, nii, et neil oli õige aeg hotelli poole kimama hakata. Kuigi tegelikult nägin katete vahelt, et põrutati siiski ööklubisse tagasi. Nojah, eks ise teavad. Purjus seltskond (eriti mingi tibi) muidugi räuskas nii et suu vahus, sest pidi toolilt end püsti ajama ja kleidikese märjaks tegema.
Tegelikult peaksin ikkagi kuidagi koju magama saama. Õhtul on oodata suuremat sünnipäevalauda ja homme pole Saihad. Nii, et homne päev läheb nagunii24 tunniseks ilmselt.
Vaatame siis, milliseks tänane õhtu kujuneb!