Lasin poiste hulgas kerge kõlaka lahti, et kui ta ikka armastab rohkem sõpradega aega veeta ja tööd teha ei viitsi, siis madalhooajal mul nii palju poisse pole vaja ja stoppan Jaja töö. Äkki mõjub, sest ega ma ei taha temast loobuda. Ta on tegelikult jube töökas poiss ja lahtise pea, ning kätega. Loodan, et võtab aru pähe "Minimap" Hong teeb see-eest edusamme, püüab kirjutamisele ja inglise keeles suhtlemisele pihta saada.
Ise on ta parasjagu murtud südamega. Tal on, või oli õigemini tüdruksõber, aga nüüd läheb tüdruk mehele. Ja mitte meie Hongile, vaid hoopis Hongi ühele sõbrale, sest sellel on rohkem raha. Lihtsalt on jõukamast perest.
See murtudsüda tuli kogemata teiste poiste jutust välja. Märkasin küll, et Hong oli mitu päeva nukker, aga kuna ta ei räägi inglise keelt, siis ei saanud ju järgi uurida, milles asi. Nüüdki lähevad tal veel silmad nukraks, kui tuleb tüdrukutest juttu. Õnneks on ta nii noor, et peaks sellest üle saama. Katsun vähemalt mõnda aega mitte neid nukraid khmeerikeelseid kurva lõpuga laulukesi mitte baaris mängida.
See raha pärast abiellumine on ikka nii loomuvastane minu mõistusele. Mitte kuidagi ei saa aru, kuidas sellised liidud püsivad.
Muidu on me elu ikka endine.
Eestlasi on palju, kõik puhkusel viibijad kogunevad vaikselt vabariigi aastapäevaks Sihanoukvillesse. Vürtsikilu karpe on juba külmkapp kenasti pungil. Soolane suutäis kulub alati ära :)!
Reiksiga rääkisime ühel päeval päris pikalt, ta ise ka ei saa kahjuks aru, mis temaga lahti on ja miks ta järjepidevalt aina hullemini kõik teeb. Ma ikka tahaks väga, et asjad paremuse poole pöörduksid, ning saaks naljakaid asju ainult kirjutada. Nagu näiteks seda, kuidas Saiha tõi mulle ühel päeval turult kingituse. Oli ilusti mütsi sisse keeratud ja anti mulle eriti kavala naeratusega üle. Kummist kobra!!!!, Selline väike ja peaaegu nagu päris! Oli ju kõigil tore vaadata, kuidas ma kingitusest paar meetrit eemale põrkun.
Või kuidas just praegu lõpetasime poistetoa koristuse. No poisid on ikka poisid, sellist rämpsu, nagu nemad oskavad tekitada, pole plikadel iialgi. Ise on nad alati koristamise juures maru õnnelikud, kui ma kõrval kaagutan ja kõike korduvalt üle teha käsin. Ja milliseid leide tuleb madratsi tagant, kappide alt ja ukse tagant - trussikud, plastpudelid, joogiklaasid, kreemid jne. Iga kadunud ja taasleitud asja vaadatakse nagu uut, õnnis naeratus näol. Ohhhh, on ikka lapsinimesed! Aga noh, tänaseks "monkeyhouse" jälle elatav-magatav! Eks paari päeva pärast kordame jälle rituaali luua ja kühvliga!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar