Tegelikult polegi nagu praegu millestki kirjutada, elu kulgeb kuidagi ühesuguselt! Jeck-staff, tegi oma töökaaslastele karuteene, ja meile ilmselt hea teene. See natuke juhmakas ei suutnud oma teada hoida infi, et tahame Miku lahti lasta mai lõpus ja läks küsis Miku käest, et mis tegema hakkad siis, kui oled baarist lahti. Mikk ei teadnud muidugi asjast midagi, sest Reiksil oli plaan talle öelda seda nädala lõpus. Muidugi tuli mMikk siis aru pärima, et kas peab uue koha otsima. Reiks vihastas Jecki suure suu peale ikka kõvasti ja ütles Mikule, et meil oli see plaan, aga kui Mikk võtab end kokku ja suudab köögi kontrolli alla saada, siis võib edasi jääda. Vaene staff seda veel ei tea, sest nad ei salli Mikku ja ega nad ei saa pihta ka, miks Mikk äkki nüüd nii majandama on hakanud. Meil muidugi läks see asi nagu heasti, sest nüüd on köögis kord majas ja asi toimib, kõik kaubatellimised on kontrolli all. Eks Mikk-mehike ehmatas ise ka ära, et jääb kohast ilma, no näis kaua ta muidugi viitsib korralik püsida. Ainus häda on tal veel selles, et köögiplikad ei taha eriti teda veel respekteerida, teevad ikka kõike omamoodi ja põrnitsevad juba paar hommikut, kui Mikk saadab üleliigselt tellitud kauba tagasi. Mulle igatahes see meeldib, ei pea enam ise kogu aeg kõigega tegelema. Rahvast on muidugi linnas väheseks jäänud, enamus on parajad koonerdajad, kes käivad oma kraaniveega päikest võtmas. Alles üleeile sai parajalt möllu, tänu hollandi koonerdajatele. Tulid üsna õhtul kolm poissi koos oma "Mekong vickyga", Ok kuna nad tellisid ka süüa ei teinud me oma pudelist rohkem numbrit, kui, et ma ütlesin, et järgmine pudel tuleb võtta ikka baarist. Üks neist plärtsus natuke, aga teised said aru. Siis tulid neil tüdrukud ka ja tellisid omale kõike, arve oli üsna tõhus. Samal ajal tuli ka baari mingi kohalik kutt, kes oli purjus ja nagu Skay mulle ütles, siis ka laksu all. Kohalik meelitas Miku piljardit mängima. Ning peale mängu teatas, et Mikk on talle õlle võlgu. Mikk tegi õlle talle, et tast lahti saada, vana võttis õlle ja kobis hollandlaste juurde kokku lööma. Hollandlased aga olid juba lõpetamas ja ootasid arvet, sest Jeck jookseb kokku nii suure rahvamassiga (tema jaoks on kuus inimest korraga teenindada üle võimete ja peab appi alati minema). Ma siis läksin lähemale, et vaadata. kas kõik saab õieti. Jäin kohaliku tooli taha seisma ja märkasin, et üks hollandlastest on oma telefoni lauale jätnud. tahtsin just talle seda meelde tuletada, kui äkki käis kohaliku käsi nagu sähvatus üle laua ja seal kus oli enne telefon, polnud midagi. Kurat! Ma haarasin esimese reaktsiooniga tal kohe käest ja kujutad ette, telefon juba tal peos oma telefoni alla peidetud. Ise hakkas röökima, et mis ma kisun teda. sain võõra telefoni momendiga kätte ja küsisin seda üles tõstes, et kelle oma. Valged kutid ei saanud arugi, mis oli juhtunud, aga meie staff jagas kohe asja ära ja varas sai ikka üsna valulise omakohtu osaliseks. Hästi läks muidugi, et juhtusin selja tagant vargust nägema. Kõllap kadus ka paar nädalat tagasi laualt fotokas sama kiire nipiga ja pärast aeti meie stafi sääks vargust. Igal juhul pole ma Skayd ja saihad nii vihastena näinudki, kui sel õhtul. Saiha oli just esimest päeva tööl peale haigust, ning kohe oli tegemist. Telefonidest aga veel... osadel khmeeridel on asjadest, mida leiavad oma arusaam. nimelt kuulub leitud ese kindlalt kohe neile ja seda ei põõtagi omanikule tagastada. Nimelt leidis Jeck ühel hommikul randa koristades veepiirilt telefoni. Ikka väga hea "Nokia". Kihutas teleffon näpus minu juurde ja teatas, et temal vaja korraks ära käia. Mina küsisin, et kus kohas. Tal vaja osta telefonile akulaadija, sest leidis telefoni, aga aku tühi. Ma võtsin telefoni oma kätte ja panin kappi ära, ütlesin, et ei mingit laadijat, sest ilmselt tuleb omanik seda päeva jooksul otsima. Poiss oli ülimalt segaduses, et miks ta ei saa telefoni oma kätte kohe ja ikka vaja tal laadijat ka. Keelasin kategooriliselt sellist jama ajamast, ning ütlesin, et telefon on tema vaid juhul, kui keegi selle järele ei tule päeva jooksul küsima. Aga mida tegi poiss,,, nagu olin omade asjatoimetustega eemal, napsas telefoni kapist ja põrutas ikka laadijat ostma. Aga ma õiendasin, kui ta tagasi tuli. Võtsin käest ära nii telefoni kui laadija ja panin luku taha. Terve päev käis ta mul kannul ja küsis ainult telefoni järele, töötegemine oli teisejärguline. Eks mul oli tast natuke kahju ka, on teine ikka üsna vaesest perest ja isegi kooliharidust tal pole ja ilmselt see, kes purjus peaga telefoni kaotas ostab lihtsalt uue ning veel kallima ja parema, aga nii ikka ei saa käituda. Baari sulgedes andis Reiks siis Jeckile selle telefoni ikka kätte kuna keegi polnud huvi tundnud. No ja järgmisel päeval oleksin ma poisi selle eest pea aegu lahti lasknud, sest selle asemel, et kliente sisse visata istus ta mingite tüdrukute-külastajate lauda ja hakkas oma uue telefoniga eputama. Kutsusin teda paar korda normaalselt sealt ära, aga kuna ta kohe tagasi läks, siis kolmandal korral palusin tal mõelda, kas tahab edaspidi lauas istuda seda siis juba kodus, või töötab edasi. Noh sai siis teise kuidagi moodi ähvardusega jälle töölainele. aga õldiselt olen teda peale seda jälgima hakanud rohkem ja tundub, et ta on üks paras ullike. eks see on ka ilmselt selle töttu, et pole haridust grammigi. Selle haridusega on üldse siin maal halb lugu. Koolid on, lapsed tahaks ka õppida, aga raha ei jätku. Räägitakse ja tehakse valgete kohalike poolt propagandat, et ärge ostke laste käest, kes rannas träni müüvad, midagi, et vanemad sunnivad neid tööle ja kool maksab ainult 10 dollarit kuus, selle raha peaks isa-ema leidma ikka. Aga sellele rahale lisandub ka koolitarvete ja vormi raha, süüa tahavad lapsed ka ja osa elab neist koolist kaugel, nii, et ka sõiduraha. Ning khmeeride pered pole ühe-kahelapselised. neid kooliskäiaid tuleb pere peale ikka 3-4 last. kui mitte rohkem. Nii, et kahe otsaga asi, tundub tühine see 10 dollarit, aga...