Jälle on laussadu!
See tähendab üliunist päeva, kus rannas liigub 1,5 valget inimest. Good bisnes, ütlevad kohalikud sellise ilma kohta virila näoga.
Pool hommikust olin lihtsalt arvuti taga. Saiha näitas mulle videot sellest kuidas aastal 2010 Phnom Penhis veefestivalil jäid sajad inimesed sillal lõksu ja hukkus ligi 340 inimest. lihtsalt sild sai ülekoormatud,kuskil tekkis elektrilühis, inimesed sattusid paanikasse ja trampisid üksteist surnuks, või lämbusid õhupuuduses. Tegelikult ei saanudki ma algul aru, mis seal juhtus, alles pärast kodus vaatasin uuesti järgi. Jube! Olla viis tundi inimhunnikus, teadmata, kas lämbud või lämmatatakse teiste poolt.
Igatahes läks ilusti planeeritud veefestival ühel hetkel käest ära, sest nagu Cambodias tavaline, ei pöörata suurt tähelepanu turvameetmetele, silla kandesüsteem rebenes, tekkis elektrilühis, rahvas sattus paanikasse jne.
Arvestades muidugi selle rahva võrdlemisi suurt primitiivset mõttemaailma, ei ole ka midagi imestada. Nad on ikka üsna lapsed igal elualal ja turvalisus on nende jaoks veel tundmatu sõna. Selliseid kohutavaid asju võib siin juhtuda pea iga päev ja ega nad eriti vigadest ei õpi, ega järeldusi tee. Nad ei ole siiamaale aru saanud, et rannas üksteist ilutulestiku rakettidega taga ajades ja tulistades võib viga saada, mingi kunst pole ka nende jaoks rahvast täis bussi bensiinipaagi täisolekut kontrollida tikutule valgel jne. Elektrijuhtmestikust tänaval ja majades ei tasu rääkidagi, samuti kodumasinatest ja nendega ümber käimisest. Seda nähes võib nõrgema närvikavaga eurooplane infarkti saada. Välku äikese ajal nad karta ei oska, küll aga sellega kaasnevat müristamist. Paaril korral on välk põrutanud baari lähedal juhtmetesse nii, et kogu köök on siniseid sädemeid täis - ma meie staff jookseb põgenemise asemel kokku köögiuksele seda vaatama. Tarvitseb aga müristada, kui kogu seltskond kabuhirmus laua all kükitab. Proovisin neile korra seletada, et kartma peab hoopis välku, kuid mind vaadati siis nagu nõdrameelset, ega usutud. ometigi on Cambodia välgust põhjustatud surmadega maailmas esirinnas.
Aga noh, mis siin ikka tahta, kooliharidust napib neist enamikul ja kes vähegi koolis käinud, pole füüsikatundideni ilmselt jõudnud, enne on tulnud tööle hakata kahjuks.
Tänu punakhmeeridele hävitati praktiliselt kogu kohalk intelligents ja haritlased. Praegusel noorel rahvastikul on tulnud kõik nullist alustada. ja kuna riigis valitseb meeletu korruptsioon on allpool igasugust vaesuspiiri elavaid inimesi, või lihtsalt vaesuses elavaid inimesi, kes kunagi kooli ei jõua, või läivad seal tõesti vaid mõned aastad, ikka palju. Lihtsalt raha ei jätku koolitamiseks, sest pered on suured, sissetulekut pole, aga süüa tahavad kõik. Kool maksab küll 10 dollarit kuu, aga viie lapse pealt teeb see 50 dollarit, siis veel õpikud, toit, riided ja et mitte kehva hinnet saada tahab ka iga õpetaja meelehead dollarites. Lapsi muretsetakse palju, kuna osa neist surevad noorelt, sest ka arstiabi maksab, need kes ellu jäävad, peavad vanemaid ülal pidama hakkama, kui need juba vanad on. Nii, et lapsepõlv on enamusel üürike.
need pered, kus elujärg on parem, muidugi on ka targemad ja laste arvgi väiksem. Aga paraku need kellel haridust ja teadlikust napib, on enamuses. Üks rannas töötav noormees rääkis hiljuti halenaljaka ja anektoodile sarnaneva loo, kuidas nad oma abiprojekti raames jagasid Sihanoukville lähedal asuva prügimäelinna elanikele kondoome, et ei sünniks nii palju lapsi. Viisid kummid kohale, jagasid laiali, tegid nüitliku õppetunni banaaniga. Tulemuseks oli see, et nädala pärast tagasi minnes olid enamikel koduste Buddha altarite ees banaanid, millele kondoom otsa tõmmatud ja mille ees usinalt palvetati, et rohkem siis beebisid ei tuleks. Lapsed, aga, kes tavaliselt toitu küsisid, palusid sel korral veel õhupalle! APPI! ma kõsisin mitu korda üle, et ega see pole ometi anektoot, sest ma polnud oma inglise keeles sugugi kindel. Aga poiss kinnitas, et nii oligi.

Lubas mindki, kui kuiv periood hakkab, sinna kaasa võtta. Praegu lihtsalt ei pääse sinna, sest teed on porised ja seal ka haiseb tänu vihmale kohutavalt. Võib olla lähengi tulevikus.
Ka Saiha seletas, miks tal on haridust vaid viis klassi. Lihtsalt sellepärast, et siis surid järjest ta mõlemad vanemad, onu võttis nad koos vennaga kasvatada, kuid kooliskäimiseks raha enam ei jätkunud. Nii müüs temagi 10 aastaselt Battambangis käepaelu ja tegi Seam Reapis ehitustel abitööd, kuni sattus ühe inimesega kokku, kes tõi ta Sihanoukvillesse baari tööle. Meie baar tal siis nüüd kolmas juba.

Nüüdseks 16 aastase Pipi koolihariduse maksis kinni tädi, aga ka ainult viis aastat, edasi on Pipi juba neljandat aastat pidanud koka ametit, raha, mis ta saab saadab iga kord ilusti koju, et vanemad ka süüa saaksid.
Jeckil vedas, ta oli vanaema lemmik ja sai koolis käia kuni vanaema elas ja koolitee kinni maksis, seda oli ka küll kui ma ei eksi, kuus aastat.
valged kohalikud propageerivad turistide seas seda, et lastelt ei tasuks asju osta, kuna vanemad ei luba neid kooli, vaid sunnivad endale elamis- ja süügiraha teenima. See on tõsi!

Ca´10 aastane ilutulestiku ja käepaelte müüja istus oma kolme, veel maha müümata raketipulgaga, ükspäev hilisõhtul meie baaris ja aina haigutas. Soovitasin tal koju magama kobida, aga ta ütles, et ei tohi. Ema ei luba teda enne tuppa, kui kõik pole ära müüdud. Rannas liikus tol päeval ja õhtul vaid kümmekond turisti. No kellele oles vaene mehike need raketid maha müünud?? Kus selle ema mõistus ja südametunnistus küll on, jääb arusaamatuks? Saan täiesti aru "raisakullidest", kes tormavad iga valgenahalise suunas, eriti vihmaperioodil, tahaks ju õhtul ikka koju saada, mitte hulkuda.
Hulkuvaid, kerjavaid, taaratkorjavaid tänavalapsi on sama palju, kui rotte prügikastides.

Eks niimoodi nad tekkivadki, et kui kaubast lahti ei saa, koju minna ei tohi, ei lähe ühel, teisel ega kolmandal päeval, ning lõpuks sind enam ei tahetagi sinna. See on üks variant tänavalapseks muutuda, teine ja kurvem variant on see, et sündisidki ülearusena ja nagu jalad alla saad oled tänavale tõstetud, vaata ise, kas jääd ellu või mitte. Tänavale kasvama jäävad loomulikult ka tänavalaste lapsed - surnud ring! Selle surnud ringist läbimurdmisega tegelevad valdavalt abiorganisatsioonid, kes lapsed kokku korjavad, neid lastekodudesse suunavad, ning ka haridust annavad. Tihtipeale on linnas liikvel suured kollased veoautod, mille kastis lapsed, keda siis, kooli, arsti juurde, või kuhu iganes viiakse. ka katsutakse neile kutseharidust anda, et nad tööle saaksid. Seam Reapis olid sellisteks kutsekoolideks siidivabrik ja kivitöökoda. Sihanoukvilles pidi koolitatama osasid kelneriteks, kokkadeks. Ma ise pole näinud, aga Sigrid oli käinud ühel peol, kus teenindajateks need samad kelnerid. Oli küll tasemel olnud. Aga see abi on vaid piisake meres.

Mhh! Tegelikult ei tahtnud ma täna üldse sellisest vanast ja raskest teemast arutleda, vaid hoopis khmeeride toredast,seinast-seina riietumisstiilist. Meie moekurudel oleks mida vaadata ja mille üle keelt teritada.

See tähendab, et kõrvuti võivad tänavval vastu tulla peole tõttavad sõbrannad, ühel seljas siidikleit, teisel "Hello Kitty" pidžaama. Pidžaama juurde lisatud ka samas toonis karvased kõrvadega sussid. Või istuvad restoranis prouad - üks meie nõukaaegses sitsikitlis, teine rahvariides.

Meestel sama rida - osa ülikonnas, osa teksastes-maikades, aga osa ka šnitti võtnud meie koduse eesti ühe linnaosa elanikelt (dress+triiksärk ja kontsaking).

Meestel on mingi oma teema ka kõhuga, nagu on palav, keeratakse pluus rinnuni üles, selle asemel, et õhemalt riide panna. Olen mitu korda oma staffi poistel lubanud T-särkidest nabapluusid teha, aga nad jooksevad eest ära. Väidetavalt pole khmeeri meestel sünnis rinnanibusid paljastada! Seda siis väidetavalt, kuna õhtul baari koristades lasevad meie omad ringi lausa lexsuse susbedes, ehk nagu mu vennapoeg targemalt teadis öelda- ruuparites :).
Ah jaa, seoses vaesusega, tuli välja, et enamusel pole ka ei passe ega isikutunnistusi, sest isikutunnistus maksab 50 dollarit ja seda nende sissetulek osta ei võimalda.
Aga selline see rahvas siin on - igatpidi kirju ja rõõmsameelne, olenemata oma rahakoti paksusest, haridustasemest, jäsemete olemasolust, elukutsest, ilmast ja turistidest.

Nii, et naeratus ja ha pan ja (pole probleemi), äkki on homme päike ja elu ka ilusam!