Ma olin täna öösel täiesti surnud!
Kusjuures ma ka teadsin seda, et olen surnud ja see polnud üldsegi kohutav. Lihtsalt keset seda surnud olemist ja hingena ringi hõljumist hõikas keegi, et sa  pead minema vaatama, kui ilusti vanaema aias tuliliiliad õitsevad. Ja ma läksingi neid vaatama, kuid ei leidnud - olid lõvilõuad, ning mingid muud mugulad - tuliliilijaid ei kusagil. lõpuks avastasin, et pean edasi minema, sest liiliad õitsesid hoopis eemal - minu ema aias. Möödaminnes tegin õhupai oma koertele, kes magasid, ning siis piilusin oma lapsepõlvekodu aknast sisse. Ema oli köögis ja askeldas pliidi juures. Aga ta nägi mind! Nägi, naeratas ja hakkas minu poole tulema! Ma teadsin, et pean kohe põgenema, sest mind polnud ju päriselt olemas, kuigi teadsin sedagi, et emagi on vaid vaim. Mul oli nii valus, et ma ei tohtinud teda puudutada, ega temaga rääkida. Ema naeratas ja kutsus mind, kuid  teadsin, et kohe, kui ma ulatan talle käe, jään kinni unemaailma.
See uni oli nii reaalne, et olin hommikuni üleval.
Täna on emadepäev! Püüdsin hommikul tööle tulles poistele selgeks teha mida see päev tähendab. Et täna hoiavad kõik maailma lapsed oma ema meeles ja kingivad lilli. Kui ema on kaugel, siis lihtsalt helistavad,  sest emadel on ka selle üle hea meel. Poisid sellest aru ei saanud. Pähhhh, ema ju teab nagunii, et ma armastan teda, miks ma pean siis talle seda ütlema, arvas Chay. Ema on nagunii juba purjus, teatas Tyyt, aga kui sa tahad, siis ma viin talle õhtul viis dollarit, see meeldib talle kindlasti.
Saiha ei õelnud midagi - ema jättis ta aastaid tagasi isale kasvatada, kuid nägin kuidas ta peale juttu nurga taha helistama läks. Hong itsitas, ning saatis emale oma värskelt tehtud foto - emal olla nutitelefon.
Mõned minutid hiljem kõndis mööda Tyydi ema - supikatlaga ja kainena - veel.
Emasid on nii erinevaid, kuid nad on ikkagi oma emad.
Peale oma unenägu mõtlesin tükk aega, kui mitmeid kordi ma siis kui ema elas, pidasin teda rumalaks ja halvaks. Kuidas unistasin, et minu ema oleks kuulus ja vähemalt rikaski, et mind aidata.
ma isegi häbenesin oma ema vahete vahel, sest ta oli vana. ja haige.
Nüüd - palju aastaid hiljem  ja kaugel tunnen temast puudust.
Ilusat emade(ta)päeva!

 Vastikud ja närvilised ajad!
Reiksi ema keeras Eestis mingi tolmu üles, nagu tahaks Reiks eesti jäädagi, pidada otsima üürikorterit ja maja müügis. Maja on tõesti müügis, kuna käib üle jõu pidada  siit kaugelt hinges. Maja müügiga langeksid mõned probleemid ära, mõned väheneksid ja kaoksid vahest kaugustesse.
Aga üürikorteri jutu kohta ei osanud Reiko mulle midagi öelda, kust kohast selline jutt tulnud on. Või oskas öelda, aga varjas. Igatahes on mul kõigest sellest jamast närvid nii püsti, et magamisega on raskusi. pea on nii paks, et avdekvaatselt mõelda on võimatu.
Eile õhtuks, kui emotsioonid olid natuke taandunud, arutasime lõpuks mõningaid alternatiive. Eks siis kui olen lõpuks Eestis saab neid kohapeal veel arutatud ja kaalutud. Maja müümine on kõigile loomulikult väga emotsionaalne samm, aga millegipärst saan mina selle eest sõimata, et ei suuda siin üksi nii palju raha kokku ajada kui löhikondlastel seda vaja oleks. Üldiselt teeme nii, et proovin seda teemat mitte puudutada rohkem - olgu igalühel oma arusaam, omad vajadused ja mõtted Lõptetuseks sellele teemale, et kui ma saan selle eest sõimata, et kui maja müüdud, siis pole enam kodu - oleks mõnel inimesel ammu aeg mõelda, kuidas oma kodu endale ise muretseda. Kolmekümneselt oli mul kaks last, mõrvatud mees ja rusudes elu. Mitte, et ma seda teistele sooviks - iialgi, aga tibake iseseisvust ning algatusvõimet endale ise kodu muretseda, peaks juba olema.
 Nii, aga nüüd siis meie maale tagasi.
saiha on maha rahunenud - või on see vaikus enne tormi. Nädal aega pole ma kuulnud naisevõtust mitte sõnagi. Hakkas hoopis ühel pöeval taas motost rääkima. Jahutasin ta unistuse koheselt maha sellega, et ta on Hongile kolme kuu palga võlgu, ning mina ei toeta teda enam kunagi moto ostul, sest tema käes seisab masin vaid kuu kõige rohkem. Hongi rääkis ta nagunii pehmeks, et oma võlgu maksta. Mini-Map selline heasüdamlik ka andiski laenu. sain küll käe enne vahele, kui poisi kogu raha oleks saihale rännanud. Nüüd olen Mini-Mapi pank ja hoian ta raha enda käes. saihale ütlesin, et kõik on otsas juba.
 Sin-City on meil endiselt suletud. Nägin täna "Samuderas" iirlast, tema küsis minu käest, et mis Alexist saanud on, et baar nii kaua suletud. Ei osanud midagi tarka vastata, sest pole kedagi näinud.
 Venelastest naabrid on ka juba kolm päeva kodus haiged. Õigemini on haige Veronika. Ja  eilse seisuga teadsid "valge jänese" venelased rääkida, et tal on tenqepalavik. See on küll jube uudis, kui peaks tõeks osutuma, sest minu teada pole Veronika vähemalt paar kuud mujal liikunud kui kesklinnast Occeuthealile ja tagasi. See tähendab, et ta pidi selle saama kas rannast, turult või kodust. elavad nad aga pea aegu samas kus meiegi. Tean vaid, et viimane päev kui ta tööl oli, oli tal jube halb õhtuks. Silmad olid paistes ja punased, ning palavik oli kõrge.
Valgesse jänesesse peaks täna sööma minema. Nad pakuvad komplekslõunat kohalikule valgele elanikkonnale. Käisid eile mul juttu röökimas, nõu küsimas ja siis kutsusidki vastutasuks tasuta lõunale. ma küll mainisin, et ma tervet kompleksi ei taha, tahan ainult kartulisalatit. Seda nad teevad vaata, et sama hästi kui meil kodus. hapukoor pole küll päris sama, aga suudavad siiski maitse tabada.
 Eesti poisid on Singaporest külas ja loomulikult on tänu sellele ka murtud südame teema üleval.
aasta tagasi  aitas üks eesti poistest meie taxigirl Lindat, kui see lapseootel peavarjuta siin Sihanoukvilles tänavatel uitas. Poiss läks küll peatselt minema, tüdruk sai lapse kätte ja hakkaski peale seda taxigirliks, aga eks midagi tal hinge jäi poisi vastu. Nüüd tuli poiss puhkusele, aga võttis pealinnast teise neiukese kaasa. ma pole Lindat nii ahavtuses näinudki. Muidu ta selline tüdruk, kes läheb kasvõi läbi vasktorude kui vaja, kuid nüüd pidin tal terve õhtu silma peal hoidma, et ta südamevalust mingit rumalust ette ei võtaks. Ööseks sain teise kuidagi maha rahustada ja praegu on vist olukorraga leppinud. neil käib see ünneks üsna kiiresti. Kiired süttima - kiired kustuma, nagu nad on.

 Nii, mu armsad ja mittearmsad sõbrad!
Kõigepealt noorpaari uudised!
Ei abiellu momendil!
Seoses sellega, et plikal sai avalikuks sõprus oma endise poisssõbraga, kes osutus nende mõistes veel 30 aastaseks vanaätiks, müüs poiss maha plika poolt kingitud sõrmuse ja ostis endale i-phone. Kaks päeva oli vaikus, nüüdseks on plika õe poolt facebooki lekitatud põrandal nutvast plikast. Manipulatsioon minu meelest, aga eks igal ühel on õigus oma arvamusele. Telefoni lülitas neiu ka välja, või vahetas numbri ära. Ja nüüd on taas tulemus käes! Kuna poisil ikka vist on vaja abielluda, siis nüüd hoiab taas kahe käega kõhtu ja südametunnistust kinni, ning mõtleb, kuidas sõrmust tagasi osta. Muidu ähvardab tasuta pum-pummist ilma jäämine.
 Hea sõnameistrina suutis ta augu pähe rääkida Hongile, et see oma kõrvale pandud rahast talle laenaks. Jong on meil ju hea südamega ja lubaski laenata. mul on veel tänane õhtu aega, et üritada meie "tulevasele abielumehele" selgitada, et taas manipuleeritakse temaga. Arvan, et ega see mul ei õnnestu, aga mine sa tea.
 Nii, aga nüüd siis, kuidas laenab Hongilt? Olete õieti aru saanud - Hong ehk siis "Mini-Map" on tagasi "Amigos"  Oli töötuks jäänud ja tuli lihtsalt meid vaatama, aga kuna mul on siin pool staffist venivillemid, siis pakkusin välja, et maksta pole, aga tibake ikka tiksub tipi näol ja süüa saab ka. Tundub, et tegin hea tehingu, sest ka venivillemitel tulid jalad kõhu alt rohkem nähtavale. igatahes, on nüüd poiss taas meil leival. Ja tundub, et asja eest. Naabrimees istus eile meil rannas oma i-padiga,

Jäi diivanile magama ja ära minnes muidugi unustas "mänguasja" Iga teine oleks vidina ilmselt salamisi taskusse libistanud ja turule viinud. Hong tõi  kohe minu kätte ja muretses, et kas ma ikka helistan mehele, et ta I-Pad jäi siia. No täna mõistis Sergei talle selle eest tervelt viis dollarit.
Samas olen kindel, et see poiss, kes ka kangesti mul end siia tööle tahab sättida (Tyydi sõber, kelle nime ma ei tea siiani) poleks ilmselt seda teinud, et toob leiu baari.
 Noh, aga nüüd on taas mul üle poole poistest taas normaalse stafi nimekirjas.

 Mida inimesed kõik ei tee, et saaks kliente sisse tõmmata.
Meie võtsime kätte ja ehitasime veerand baari ulatuses postide vahele leti. No sellise, et saad rahulikult pukil istuda ja merd vaadata, ilma, et müügimutid sul lausa seljas elaksid.

Pildi peal on veel ehitus pooles vinnas ja Roland, kui mõtte algataja ka ehitusalast konsultatsiooni jagamas.
ega siiamaale küll eriliselt leti taga istujaid pole olnud, aga egas rahvast ka pole.
ja just sellepärast jäigi mul eilne "Coco" käitumine eriliselt kõrva.
Ma juba mitu päeva olen omaette müelnud, et mis pagana nipiga nad endale ikka mõned lauad sisse smuugeldavad, kui rand pea-aegu inimtühi.
Nüüd siis kuulsin!
Tulevad kaks meest, Kobra üritab neid istuma tõmmata, aga tulemuseta. Kõnnivad edasi. Jõuavad "Coconi" ja siis ma kuulsingi - küsivad Linalt, palju õlu maksab Ja see väike ahv, muidugi lasi nii et suu vahus kell üks päeval, et palju härrad soovivad, saame ka vastu tulla ja Happy Houri teha. Selge see, et mehed istusid plaksti paigale. Ossa kurat, kus ma vihastasin! Kui oli aasta tagasi üüride tõstmine, siis tehti suur koosolek ja otsustati hindu kergitada. Kõik tegid seda, välja arvatud "Coco". Kuna nemad ei tõstnud, lasid teised khmeeridest omanikud ka taas hinnad alla ja valged jäid lolli seisu. Nüüd siis kasutavar raiped sellist alatut võtet, et kui teistel algab odava õlle müük neljast-viiest, siis nemad teevad millal iganes. Rääkisin oma poistega ja otsustasime teha täpselt sama taktika, õlu läheb kaubaks terve päeva ka odavamalt, kui rahvas soovi avaldab. Ja peale selle kasutan oma keeleeelist- valdan nimelt vanakooli inimesena piisavalt hästi vene keelt, et ka umbkeelseid venelasi teenindada. Ja nii maalibki Chay momendil meie Happy Houri sildile väikest lisateksti.

 Itsitan omas mõttes kaasa, sest alles hiljuti oli kõne all vene keelsete menüüde trökkimine, millele ma veel siiani siiski vastu olen. Kuigi kardan, et kui kõik elu normaalselt edasi  kulgeb, siis tuleb see teema siiski uuesti arutusele sügise poole ja siis ikka peaks mõned tegema.
Neid "siberi karusid", kelle inglise keel piirdub sõnadega pivo pläd, liigub siin viimasel ajal tihedalt.
Ühed noored on ka taas platsis, kes kavatsevad bisnesmannideks hakata. Juba käivad ja vaatavad ringi, et mida teha. Teeme naabri Veronika ja Sergeiga väikseid panuseid, mis bisness tuleb. Skuutriäri on pooleli, kohalikele lahtise õlle müüjad kadusid eelmise kõrghooaja poole pealt tagasi venemaa avarustesse. Lae all ripub mul juba teist kuud projektor mängude mängimiseks - omanikud on kuhugi ära läinud. Mis siis nüüd järgmiseks tuleb!?
 Veronika ja Sergei on aga lahedad naabrid, veronika on venelanna, Sergei tatarlane. Tulid, olid tasakesi kohal, vaatasid mõne kuu ringi ja äkki - hops oli rannas katamaraan. Sergei ostis ja hakkas tahtjatele välja laenutama. Tahtjaid oli! Ja kui meie kõrvalbaar müüki pandi, siis ostis naisele baari, et tal igav poleks. No ja nii nad seal nüüd kahekesi toimetavadki. Ei mingeid reklaame ega hurraaahüüdeid. Lihtsalt oldi ja tehti.
Nõndaks - meie vene keele reklaam on ka valmis, ning "külm sõda" võib alata!
Vahepeal avastasin, et uus lett ja selle esine meeldivad eriti meie Süsile. Ilmselt on ta jälginud, kuidas poisid istuvad seal kõrval, et rahvast sisse visata, ning on otsustanud selle töö endale haarata. Paraku on ta sündinud Cambodias ja on sellepärast ka sama laisk kui enamik kohalikke. Nii käib tema töö siis poistest eeskuju võttes.
Ka valmis istumiskohad on kenasti muide pildile jäänud.  Ja tore uudis ka seebisõpradele! Eile õhtul käis meil baaris külas siis Sisi (Saiha tüdruksõber) salaarmastus. Nüüdseks me teame, miks neiu soovis, et poiss hakkaks käima viigipükstes ja juuksec ka tukka seaks. Selline taat meile siia eile täpselt ilmuski. Viikarid jalas ja tukk viltu ees. No ja on ikka plikal maitse, taadu on ca` kolmekümpine. Naine ja lapsedki olemas - naabrimees. Mina itsitasin, et näe nööd saab poiss koos plikaga majasõbra ka kohe. Aga tundub, et perel ja majasõbralgi on miskipärast tuli saba all. Hirmsasti üritatakse poissi ära rääkida, et tuleb ikka abielluda. Sellel hakkavad aga silmad vaikselt lahti minema, ning  ühe pea asemel on taas ka teine tööle hakkamas. juba teeb järeldusi ja on jäänud vaatlevale positsioonile. Vaatleme siis meiegi!
Naabrimehel tundub see värk  selle pärast südamel kripeldavat, et  ilmselt on oht, et ka ta isiklik proua võib asjast teadlikuks saada. Oi-oi, kus siis võib sõda tulla!

 Nii, väheke uudiseid siis meie "seebiooperi" fännidele!
Saiha võtab naise seekord võib-olla!

Võib-olla seepärast, et kuni eilse õhtuni oli ikka veel suur armastus, aga siis läks natuke viltu kõik. Poiss läks viieks päevaks Phnom Penhi sõbrale külla, aga kuna raha lõppes otsa, siis tuli neljanda pöeva õhtul tagasi. Pruudile ta seda ei teatanud, sest oli oma järjekordse telefoni pealinnas rahaks teinud.
 Noh, jõudis siia, võttis moto ja kimas plika juurde. Kõik olid rõõmsad ta tuleku üle. No nii, poiss siis tegi minutit viisteist seal murr-murr ja lendas baari tagasi. Jõudis baari, ning siis tuli meelde, et ta lemmikteksad plika käes. Egas midagi - motole hääled sisse, ning tagasi. Läks tasakesi tip-tap tuppa ja kuulis kuidas tüdruk telefonitsi kellegagi mesijuttu puhub. Ossa pagan! Eks veri läks keema, krabas plikalt telefoni ja tahtis teada, kes teisel pool toru otsas on. Poisi häält kuuldes valitses teisel pool aga vaikus. poiss polnud loll, jättis numbri endale peopesamällu. ja ühtlasi tegi kindlaks, et sellele numbrile on tüdruk helistanud korduvalt, samuti on plikale helistatud. Noh, tuli siis tagasi ja helistas siit minu telefonilt. Vastu võttis miski kutt. Saiha häält kuuldes lõpetati kohe kõne.
Nii, ja nüüd on siis mehike mul siin terve öö seda asja seedinud, ning tuli järeldusele, et tegemist on tüdruku vana kallimaga, kellel juba naine ja lapsedki. Saihad ilmselt on aga hea ära kasutada, lähen lollikesele mehele, aga naabrimehega sehkendan ikka edasi. Ja kui juhtub, et lapse saan, siis pole miskit halvasti - mees ju olemas.   Poleks uskunudki, et see poiss ka nii loogiliselt oskab kohati mõelda. Edasi muidugi hakkas tal juba fantaasia tõispööretel tööle ja ta kujutas ette, kuidas ta imevaikselt ära kustutatakse. Oli päris jube kuulata nende igasuguseid variante, mida neil siin on kasutatud, et abikaasast lahti saada.  Lihtsalt kadumine on selline väike asi, aga tavaliselt saadakse lahti pikaajalise tää tulemusena. Inimene sööb pikka aega enese teadmata mõningaid "vahvaid" toidulisandeid, kuni lihtsalt ühel hetkel kustub.
Mina vana õel mutt soovitasin plika kus seda ja teist koheselt saata. Aga pika järelemõtlemise tulemusena pidi ta hakkama nüüd täpselt asja jälgima, kas tõesti on nii, et ta lihtsalt on aseaineks valitud, et ei tuleks mingeid jamasid, kui juhtub äpardus abielumehega.
pidi vaatama mõne nädala. Noh, eks vaatame siis samuti.
 Muidu valitseb meie rannaelus-melus septembrikuine vaikus. Istume "rõõmsalt" kuni õhtuni tühjas baaris ja lööme aega surnuks.
eestlasi on linna jäänud näpuotsatäis. Mina, Roland, Mikk saarel ja kuskil on ka Sass, aga teda pole juba mitmed kuud näha olnud. Loen tasakesi päevi, mis on jäänud eesti lennuni. Eks ta üks patuga pooleks sõit on, sest finantsid on nigelad, aga hädasti on puhkust ja teist keskkonda vaja. Muidugi ei tea, mis üllatused mind veel vanal kodumaal tabada võivad. Aga arvata on, et ilma nendeta see puhkus ei möödu. 

Kui pole probleemi, siis tekitame.
Jutt pole muidugi mitte minust - mul on isiklikke probleeme praegu nii palju, et võiks tasuta kõigile tuttavatele jagada ja ikka jääks neid ka enda kanda kuhjaga.
Jutt hoopis poistest taas.
Tyydil ilmus mõned nädalad tagasi siia mingi sõber maalt. No ilmus, siis ilmus. Tyydil ennegi neid sõpru siin külas käinud. Ja mitte ainult Tyydil. Saihal elas sõber Tšomrong eelmisel aastal lausa kolm nädalat meil baaris. Aitas natuke tööd teha ja vastutasuks lubasin ma neil ka ringi hulkuda Sihanoukvilles.
Nüüd siis tuli Tyydil sõber maalt külla. Käisid ikka õhtuti väljas ja vahete vahel lubasin ka päeval linna peale. Siis aga tuli jutu sees välja, et sõber jääks hea meelega linna tööle, mitte ei läheks maale riisi kasvatama tagasi. Ma õtlesin kohe ära, et madalhooaeg on käes ja mul pole staffi juurde tegelikkuses vaja. Pole ka raha et palka maksta. Seda enam, et poiss ei räägi inglise keelt. Polnud nagu midagi poistel sellest. Hoopis arutati, et las ta olla siin jõudumööda abis söögi eest. Samas õpib ka keelt ja siis sügisel ongi stafiks kõlbulik juba. Võtsin seda arvesse, ei ajanud teist tööga taga ja ka hommikuäratus ei puudutanud teda. Muide - ma ei tea siiani ka ta nime.
Natuke ta mulle ei meeldi - aga see on selline minu kahtlus, et ta eriti aus poiss ei pruugi olla. Pigem selline endale mehkeldaja. Aga eks nad on enamus sellised.
Juba paar päeva tagasi soovitas Kobra mul poisi suhtes tähelepanelik olla. Saihad pole ja Kobrale tundus, et poiss teeb natuke vahelt rannas. Hoian siis nüüd silmad lahti ja pean tasahilju arvestust, mitu õlut lauda  reaalselt laheb ja mitme eest raha tuleb.
Tundub muidugi, et noormees on ära tabanud selle, et ei saa ikka näpata ka siis kui Saihad pole, Kobra ei lase.
Täna hommikul hakkas tagatoas igatahes miski suurem sõnavahetus. Ja paganad patravad nii kiiresti kui vihased on, et võimatu on aru saada, mis teema on.
Panin Chayl "näpud sahtli vahele" ja lasin end valgustada. Selgus, et ikka ei meeldi poisile, et raha ei anta. Tahab niisugust töökohta, kus palka makstakse. No milles küsimus, mingu otsigu siis!
Aga ei! Tema tahaks meil raha eest töötada. Ja kukkus selle pärast kobraga õiendama. Eks seal oli vist teema alguses ka selles, et Kobra käskis tal midagi teha, mis poisile vist ei meeldinud ja ta hakkas vastu. Et raha ei saa, miks ta peab siis koristama jne, jne. Kobra tuletaski talle siis meelde, et kokulepe oli söögi ja öömaja eest töötamine kuni järgmise hooajani. Aga ei meeldi see kokkulepe enam mehikesele. Nii ta nüüd siis vehkiski linna peale endale uut tööd vaatama. Et kui leiab, siis enam siin ei aita, ainult magab siin, ja kui ei leia, siis ikka elab siin, ja aitab baaris ka, ha-ha-haaaa!  Hea loogika! Ärgu isegi lootku, et lasen tal sel juhul baaris ööbida. Poisid, seda siis Chay ja Kobra, kahtlustavad, et kuna see sell on rahatu, siis võib ta ka vargile hakata meil. Tuleb valvel olla.
Praeguse seisuga tuli igatahes linnast tagasi vaid Tyyt. Äkki saigi mehike mingi tööotsa.
Ausalt öeldes ei ole mul kahju kui ta mujale läheb - ei ole see eriliselt minu staff. Pigem olen ma nõus tagasi võtma Sna või Hongi.
Aga eks siis vaatame, mis üllatusi see tänane päev veel tuua võib. Ilmselt tuleb veel sõnelust, kui poiss ikka siia peaks jääma.
 Kobrast on aga kujunenud meil päris lojaalne mees. Aga temast kirjutan ma kunagi eraldi loo juba pikemalt.

 Inimene uppus ära!
Lihtsalt uppus. Täiesti tuulevaiksel ja laineta päeval.
Tegelikult, ega keegi ei tea, millal või kuidas ta uppus!
 Lihtsalt kailt märgati äkki, et keegi hulbib vees ja hakati kisama.
Ilmselt olid kohalikud kindlad, et ta on veel elus, sest kõik sööstsid vette  teda välja tooma.
Tegelikkuses on khmeerid ju pagana ebauskilkudja surnu pigem loksub ise kaldale, kui, et teda keegi kohalikest tooma läheb. pealegi ollakse arvamisel, et sellel kes teda välja toob ja ka kohal kuhu ta tuuakse kaob hea õnn.
Mäletan, et kui reiks tõi merest välja seal kaks päeva tagasi uppunud tüdruku, pidid kohalikud õudusest lolliks minema. Nad käisid meist mitu aega mööda nagu pidalitõbistest.
Nüüd aga olid kõik kambaga vees,  kahjuks aga oli tüdruk uppunud juba.
 Aga tegelikult tahtsin natuke seda väljatoomise, elustamise ja asjaajamise protsessi kirjeldada lähemalt.
 Selgeks sai igal juhul see, et kui peaks juhtuma, et hakkan uppuma,  ja olen juba vett sisse tõmmanud, siis on lootus, et ma ka uppunuks jäängi.
Ka seekordne mere võetu oli tüdruk. Kui ikka oli, sest elustamise käigus hakkas ta mulle tunduma poisina, kuigi tal olid rinnad.
Miks ta siis poisina tundus?
Ta oli hästi väikeste rindadega, suure jalanumbriga, ning päris poisilike näojoontega. Pealegi -  kuna ta riided olid ju märjad, siis ka kõik strateegilised kehajooned tulid hästi nähtavale. Arvan, et ei pea täpsustama, aga piirjoonte järgi tundus, et alumise kehaosa poolest oli ta pigem poiss.
No vaat, mis ma kõik jõudsin kohale tormates ära fikseerida pilguga.
Aga elustamine - kõik karjusid läbisegi tubli mitu minutit, siis hakati tal riideid seljast tirima. samas teda kogu aeg raputades ja lõpuks kangutati ta pea alaspidi. Vett tuli kolinal. Kuna koos veega hakkas ka vahtu tulema, lasti vaeseke kolinal tagasi liivale. Siis otsustas üks tark südamemasaazi tegema hakata, aga paraku valest kohast. Sealt kuhu tema käed pani, saab heal juhul pimesoolt eemaldada.
 Lükkasin lambaantsud laiali, ja kunagisi teadmisi  meelde tuletades hakkasin siis vaheldumisi  puhuma ja pumpama. Paraku oli asi ilmselt väga hiljaks jäänud,  Eluvaimu sisse ei saanud ka mina talle. Viis minutit rabamist, kuid pulssi ei tulnud, ja ka vett ei tulnud enam välja.
 Mingi sisemine vaist teatas mulle, et asi on mõtetu, sest neiu on juba tükk aega surnud olnud. Hiljem selgus, et nii oligi.
Aga meie politsei siis - seisis aupaklikus kauguses , kohalikud klõpsisid hoolega samal ajal mobladega facebooki pilte, ja kui ma püsti end ajasin, siis oli esimene küsimus, et kas ta ei taha ärgata, jah? Ei taha jah, kujutate ette.  Küsisin, et miks arstid pole saabunud? Vastus oli üllatav- kohe helistame neile. APPPPIIIII! Mida kuradit te nii kaua munesite!
 Igatahes oli neiu täiesti uppunud ja elustamiskatsed olid tulemusteta.
astusin paar sammu eemale, ja kohalikud vallutasid taas koheselt uppunu ümbruse, et veel kord proovida raputamise ja vastu nägu löömise tõhusust. Ei midagi.
Ja nüüd - kui asi oleks juhtunud euroliidus, oleksid juba ajakirjanikud tagajalgadel, sest  kogu asi juhtus üheksa-kümne vahel hommikul, aga kinni katmata laip viidi ära alles praegu, see on siis pool üks. Ja ega teda siis veel päris ära viidud, lihtsalt tassiti rannas kai otsani autot ootama.
Kinni muidugi üritati ka teda algselt katta, aga kogu aeg tuli keegi uus, kes tahtis ka vaadata, ning nii ta kallal siiamaale seal madistati. Arstionusid märkasin kella 11 ajal korraks. Ilmselt lihtsalt rutiinne kinnitamine uppumise kohta.
Lapsi ei kamandanud ka keegi kaugemale, lahkelt jagati igasugust infi, , mis,kuidas ja kui kaua.
Üritasin praegu lõunat sööma hakata, kui pilk rannale, kus parasjagu suvalised motomehed laipa mööda liiva kai poole tarisid, ajas isu ära.
Kummaline kogu asja juures on see, et meri on tuuletu ja peegelsile. Rannas ja kail oli parasjagu palju rahvast, kes oleks kohe märganud, et keegi sipleb vees ja vajab abi.
Kangesti on tunne, et see polnud uppumine, vaid lihtsalt neiu-noormehe enda otsus, või otsustati tema eest kellegi poolt varavalges, kui polnud nägijaid.
Meie maal on kõik võimalik.