Vastikud ja närvilised ajad!
Reiksi ema keeras Eestis mingi tolmu üles, nagu tahaks Reiks eesti jäädagi, pidada otsima üürikorterit ja maja müügis. Maja on tõesti müügis, kuna käib üle jõu pidada  siit kaugelt hinges. Maja müügiga langeksid mõned probleemid ära, mõned väheneksid ja kaoksid vahest kaugustesse.
Aga üürikorteri jutu kohta ei osanud Reiko mulle midagi öelda, kust kohast selline jutt tulnud on. Või oskas öelda, aga varjas. Igatahes on mul kõigest sellest jamast närvid nii püsti, et magamisega on raskusi. pea on nii paks, et avdekvaatselt mõelda on võimatu.
Eile õhtuks, kui emotsioonid olid natuke taandunud, arutasime lõpuks mõningaid alternatiive. Eks siis kui olen lõpuks Eestis saab neid kohapeal veel arutatud ja kaalutud. Maja müümine on kõigile loomulikult väga emotsionaalne samm, aga millegipärst saan mina selle eest sõimata, et ei suuda siin üksi nii palju raha kokku ajada kui löhikondlastel seda vaja oleks. Üldiselt teeme nii, et proovin seda teemat mitte puudutada rohkem - olgu igalühel oma arusaam, omad vajadused ja mõtted Lõptetuseks sellele teemale, et kui ma saan selle eest sõimata, et kui maja müüdud, siis pole enam kodu - oleks mõnel inimesel ammu aeg mõelda, kuidas oma kodu endale ise muretseda. Kolmekümneselt oli mul kaks last, mõrvatud mees ja rusudes elu. Mitte, et ma seda teistele sooviks - iialgi, aga tibake iseseisvust ning algatusvõimet endale ise kodu muretseda, peaks juba olema.
 Nii, aga nüüd siis meie maale tagasi.
saiha on maha rahunenud - või on see vaikus enne tormi. Nädal aega pole ma kuulnud naisevõtust mitte sõnagi. Hakkas hoopis ühel pöeval taas motost rääkima. Jahutasin ta unistuse koheselt maha sellega, et ta on Hongile kolme kuu palga võlgu, ning mina ei toeta teda enam kunagi moto ostul, sest tema käes seisab masin vaid kuu kõige rohkem. Hongi rääkis ta nagunii pehmeks, et oma võlgu maksta. Mini-Map selline heasüdamlik ka andiski laenu. sain küll käe enne vahele, kui poisi kogu raha oleks saihale rännanud. Nüüd olen Mini-Mapi pank ja hoian ta raha enda käes. saihale ütlesin, et kõik on otsas juba.
 Sin-City on meil endiselt suletud. Nägin täna "Samuderas" iirlast, tema küsis minu käest, et mis Alexist saanud on, et baar nii kaua suletud. Ei osanud midagi tarka vastata, sest pole kedagi näinud.
 Venelastest naabrid on ka juba kolm päeva kodus haiged. Õigemini on haige Veronika. Ja  eilse seisuga teadsid "valge jänese" venelased rääkida, et tal on tenqepalavik. See on küll jube uudis, kui peaks tõeks osutuma, sest minu teada pole Veronika vähemalt paar kuud mujal liikunud kui kesklinnast Occeuthealile ja tagasi. See tähendab, et ta pidi selle saama kas rannast, turult või kodust. elavad nad aga pea aegu samas kus meiegi. Tean vaid, et viimane päev kui ta tööl oli, oli tal jube halb õhtuks. Silmad olid paistes ja punased, ning palavik oli kõrge.
Valgesse jänesesse peaks täna sööma minema. Nad pakuvad komplekslõunat kohalikule valgele elanikkonnale. Käisid eile mul juttu röökimas, nõu küsimas ja siis kutsusidki vastutasuks tasuta lõunale. ma küll mainisin, et ma tervet kompleksi ei taha, tahan ainult kartulisalatit. Seda nad teevad vaata, et sama hästi kui meil kodus. hapukoor pole küll päris sama, aga suudavad siiski maitse tabada.
 Eesti poisid on Singaporest külas ja loomulikult on tänu sellele ka murtud südame teema üleval.
aasta tagasi  aitas üks eesti poistest meie taxigirl Lindat, kui see lapseootel peavarjuta siin Sihanoukvilles tänavatel uitas. Poiss läks küll peatselt minema, tüdruk sai lapse kätte ja hakkaski peale seda taxigirliks, aga eks midagi tal hinge jäi poisi vastu. Nüüd tuli poiss puhkusele, aga võttis pealinnast teise neiukese kaasa. ma pole Lindat nii ahavtuses näinudki. Muidu ta selline tüdruk, kes läheb kasvõi läbi vasktorude kui vaja, kuid nüüd pidin tal terve õhtu silma peal hoidma, et ta südamevalust mingit rumalust ette ei võtaks. Ööseks sain teise kuidagi maha rahustada ja praegu on vist olukorraga leppinud. neil käib see ünneks üsna kiiresti. Kiired süttima - kiired kustuma, nagu nad on.