Ma lihtsalt pean kohe tänaõhtuse värske sündmuse ära kirjeldama, sest homseks pole see enam nii ere.
Madu roomas taas baari!
Eelmisel korral kui madu baaris oli, siis olin mina kodus. Ja pärast ütlesid kohalikud, et see polnudki nii väga madu, vaid võsauss, kes polevat mürgine.

Täna oli aga miski mürgine mehike meil külas. Mina ei teadnud asjast esiti midagi. Olin rannas Madise ja poistega juttu rääkimas, kui madin algas. Jenna oli köögiukselt näinud, et selline käevarrejämedune pirakas isend vingerdab koerte sööginõu poole manti noolima. Eks ta siis pani sireeni tööle ja poisid tormasid kohale. Naljaks on see, et tegelikkuses kohalikud kardavad madusid meeletult ise. Ometi on nad ju nendega lapsest saati kokku puutunud. Ega nüüdki, enamus kargles kisades ohutus kauguses. Ainult Tyyt ja üks taxigirlidest osutusid julgeteks ja tümitasid roomaja uimaseks. Tümitamise käigus muutus kahjuks kasutuskõlbmatuks ka üks kiidest, aga kellel siis oli aega vaadata, mis relvad käiku läksid. Poolsurnud mao loopis tüdruk lihtsalt vastu maad surnuks. Mina lollpea arvasin alguses, kui nad kookospähklites materdasid, et
tegu on miski ussikesega ja tahtsin pähklilasu käega eemale tõmmata. hea et ussiraip enne välja sealt alt viskus. Tegelikult oli ikka raipel lennuulatus. Lausa ime, et keegi surakat ei saanud. Poole ranna rahvas oli igatahes kära peale meie baari ees koos nagu tavaliselt.
Pärast tehti laibarüvetamist, ehk siis julgemad mehed pildistasid surnud maoga. Siis Jenna ütleski, et see madu olla päris mürgine ja paha kui sutskab.
Tüdruk aga teatas, et tema kodukohas on selliseid palju ja see pole tal esimene kord ussike vastu maad surnuks peksta.
Jube elamus oli ikkagi.