Inimene uppus ära!
Lihtsalt uppus. Täiesti tuulevaiksel ja laineta päeval.
Tegelikult, ega keegi ei tea, millal või kuidas ta uppus!
 Lihtsalt kailt märgati äkki, et keegi hulbib vees ja hakati kisama.
Ilmselt olid kohalikud kindlad, et ta on veel elus, sest kõik sööstsid vette  teda välja tooma.
Tegelikkuses on khmeerid ju pagana ebauskilkudja surnu pigem loksub ise kaldale, kui, et teda keegi kohalikest tooma läheb. pealegi ollakse arvamisel, et sellel kes teda välja toob ja ka kohal kuhu ta tuuakse kaob hea õnn.
Mäletan, et kui reiks tõi merest välja seal kaks päeva tagasi uppunud tüdruku, pidid kohalikud õudusest lolliks minema. Nad käisid meist mitu aega mööda nagu pidalitõbistest.
Nüüd aga olid kõik kambaga vees,  kahjuks aga oli tüdruk uppunud juba.
 Aga tegelikult tahtsin natuke seda väljatoomise, elustamise ja asjaajamise protsessi kirjeldada lähemalt.
 Selgeks sai igal juhul see, et kui peaks juhtuma, et hakkan uppuma,  ja olen juba vett sisse tõmmanud, siis on lootus, et ma ka uppunuks jäängi.
Ka seekordne mere võetu oli tüdruk. Kui ikka oli, sest elustamise käigus hakkas ta mulle tunduma poisina, kuigi tal olid rinnad.
Miks ta siis poisina tundus?
Ta oli hästi väikeste rindadega, suure jalanumbriga, ning päris poisilike näojoontega. Pealegi -  kuna ta riided olid ju märjad, siis ka kõik strateegilised kehajooned tulid hästi nähtavale. Arvan, et ei pea täpsustama, aga piirjoonte järgi tundus, et alumise kehaosa poolest oli ta pigem poiss.
No vaat, mis ma kõik jõudsin kohale tormates ära fikseerida pilguga.
Aga elustamine - kõik karjusid läbisegi tubli mitu minutit, siis hakati tal riideid seljast tirima. samas teda kogu aeg raputades ja lõpuks kangutati ta pea alaspidi. Vett tuli kolinal. Kuna koos veega hakkas ka vahtu tulema, lasti vaeseke kolinal tagasi liivale. Siis otsustas üks tark südamemasaazi tegema hakata, aga paraku valest kohast. Sealt kuhu tema käed pani, saab heal juhul pimesoolt eemaldada.
 Lükkasin lambaantsud laiali, ja kunagisi teadmisi  meelde tuletades hakkasin siis vaheldumisi  puhuma ja pumpama. Paraku oli asi ilmselt väga hiljaks jäänud,  Eluvaimu sisse ei saanud ka mina talle. Viis minutit rabamist, kuid pulssi ei tulnud, ja ka vett ei tulnud enam välja.
 Mingi sisemine vaist teatas mulle, et asi on mõtetu, sest neiu on juba tükk aega surnud olnud. Hiljem selgus, et nii oligi.
Aga meie politsei siis - seisis aupaklikus kauguses , kohalikud klõpsisid hoolega samal ajal mobladega facebooki pilte, ja kui ma püsti end ajasin, siis oli esimene küsimus, et kas ta ei taha ärgata, jah? Ei taha jah, kujutate ette.  Küsisin, et miks arstid pole saabunud? Vastus oli üllatav- kohe helistame neile. APPPPIIIII! Mida kuradit te nii kaua munesite!
 Igatahes oli neiu täiesti uppunud ja elustamiskatsed olid tulemusteta.
astusin paar sammu eemale, ja kohalikud vallutasid taas koheselt uppunu ümbruse, et veel kord proovida raputamise ja vastu nägu löömise tõhusust. Ei midagi.
Ja nüüd - kui asi oleks juhtunud euroliidus, oleksid juba ajakirjanikud tagajalgadel, sest  kogu asi juhtus üheksa-kümne vahel hommikul, aga kinni katmata laip viidi ära alles praegu, see on siis pool üks. Ja ega teda siis veel päris ära viidud, lihtsalt tassiti rannas kai otsani autot ootama.
Kinni muidugi üritati ka teda algselt katta, aga kogu aeg tuli keegi uus, kes tahtis ka vaadata, ning nii ta kallal siiamaale seal madistati. Arstionusid märkasin kella 11 ajal korraks. Ilmselt lihtsalt rutiinne kinnitamine uppumise kohta.
Lapsi ei kamandanud ka keegi kaugemale, lahkelt jagati igasugust infi, , mis,kuidas ja kui kaua.
Üritasin praegu lõunat sööma hakata, kui pilk rannale, kus parasjagu suvalised motomehed laipa mööda liiva kai poole tarisid, ajas isu ära.
Kummaline kogu asja juures on see, et meri on tuuletu ja peegelsile. Rannas ja kail oli parasjagu palju rahvast, kes oleks kohe märganud, et keegi sipleb vees ja vajab abi.
Kangesti on tunne, et see polnud uppumine, vaid lihtsalt neiu-noormehe enda otsus, või otsustati tema eest kellegi poolt varavalges, kui polnud nägijaid.
Meie maal on kõik võimalik.