Kuidagi on niimoodi juhtunud, et poisid, kelle olen suure riiuga koju saatnud ja pärast järgi mõeldes tagasi palunud (kohalikud valged, tõuske nüüd tagajalgadele, sest nii ju ei tehta  k u n  a g i), on saanud kõige kauem paigalpüsivaks kaadriks.
 Kunagi ammu läks niimoodi koju Saiha,

kelleta nüüd baari ette ei kujutagi, vahepeal oli pikalt ära ka "lambaants" Jecku, kelle Saiha palus mul tagasi võtta. "Terav pliiats" ta küll pole, aga ajab asja ära.

Chay oli ka mingil hetkel nädal aega teises kohas tööl, aga siis palusin ka tema millegipärast tagasi. Temaga on vaid selline mure, et ei tohi ta tüdruksõpra baari ligidale lasta, siis ununeb töötegemine küll ära.
 Ja nüüd siis pisike Tyt. Tuut tähendabki khmeeri keeles väike muide :)
Kippus teine kangesti kaua magama lõuna ajal  ja selle pärast ma ta koju magama saatsingi.
 Aga siis tuli baari üks siin talvituv eestlanna oma lastega . Tal tüdruk kõnnib natuke kehvasti. Tytil on aga sama viga, kaasasündinud trauma. ning mina lollike oma hella südamega hakkasingi mõtlema, et küll sellel eesti emal oleks hea meel kui laps saaks hiljem hea töö peale jne. Siinsetes oludes on hea töö mõiste eesti omast suuresti erinev, aga kujutasingi ette, kui rõõmus võis poiss olla, et sai khmeeri baarist üle valgete baari tulla. Siin on võimalus ka inglise keel suhu saada ja edasi juba areneda. Ning nüüd järsku lasin ma ta lahti. Ja siis kujutasin ka ta ema ette, kui poiss läheb koju ja ütleb, et ta on töötu. Mõlemad on kurvad, ning nõutud, sest hooaeg algamas ja tööd leida pole enam kerge. Seda enam, kui oskusi ka napib. Noh, ja nüüd on meil Tyt tagasi hoolimata sellest et Reiks oli mu peale maruvihane. Ega ma talle hakanudki seletama, mis mõtted mul olid ja mida tundsin. Ega ta poleks aru saanud ilmselt. Pealegi on ta nagunii igaks õhtuks end taas mõttetuks trimbanud.
 Muidu on meil kõik ikka endistviisi. hooaeg ei taha ainult kuidagi hoogu sisse saada, rahvast on vähevõitu. Ei tea kas eurooplased on oma euroga juba täiesti küpuli ja reisimiseks raha ei jätku, või milles asi.

 Vahepeal on olnud kiired päevad ja pole mahti olnud kirjutadagi.
Esimesed kaks lahedat perekonda on nüüdseks tagasilennul Eesti.
Täitsa naljakas, et aeg niiii kiiresti lendas! Alles nad tulid, reiks käis lausa  Sihanoukville lennujaamas vastus, et kõik sujuks, kuna tulijad olid siiski võõrad, kes olid ühise tuttava poolt meie tiiva alla antud.
  Kaks peret lastega vanuses 2-17a. Ja peab ütlema, et lapsed olid tublid! Ei suuremaid virisemisi ega jonnituure meie kuuldes vähemalt, välja arvatud väikemees, kelle me sujuvalt "vileks" ümber ristisime. No aga tema puhul on sireenide undamine veel arusaadav.
Koos sai käidud  Koh Rongil Mikku vaatamas Palm Beachil ja niisama ringi tuuritatud lähiümbruses.
Koh Rongi Palm Beach oli ka meie jaoks huvitav, sest senini olime saarel vaid ühes rannas peatunud. Seal on aga nüüdseks nii tihe asustus, et rahu ja vaikust pole enam kuskil. Ka rand seetõttu räpane juba. Palm Beach see eest omaette ja vaikne nagu unistus. Vahest ainsateks puudusteks on kivid meres ja kollane liiv valge asemel.

Selle kompenseerisid juba eelpool mainitud puhtus ja vaikus. merekarpe ma küll ise ei leidnud tuhatoosideks, kuid ega ma eriti otsinud ka. pealegi oli Mikk selle eest hoolt kandnud ja kogunud teidi kohe kilekoti täie. Minek saarele oli seekord aga õudusunenägu. esiteks oli paadike läinud saarelt tulles katki ja hilines tulekuga kaks tundi,  nii, et kella 2 asemel päeval oli start kell neli. selleks ajaks oli tõusnud selline tuul, et olime paadis nagu "Amerika Mägedel"- ikka üles-alla-vasakule paremale. Müraki ümbritäis vett näkku ja taas üles-alla. Kõhu ja küljelihased said igal juhul kõva trenni kaasa kõigutamisest. vahepeal oli ikka päris jube. Otsisin silmadega juba päästevestigi, kuid ei näinud. Eriti pabinat välja ka näidata ei julgenud - ikkagi külalised peal ja  lapsed ka veel. Õhtuhämaras saime siiski randutud ja hoolimata sellest et olime üsna läbiklopitud suutsime baariski napsu ja nalja teha. Tagantjärgi ju hea itsitada!
 Kuna rand on teistest saarte osadest kaugemal, ja suhtlust eriti ei ole - pole ka vabakaubandust. Seepärast viisime Mikule ka väikse külakosti. Polnud küll eestipärane suitsuvorts-kilukarp, kuid poisi suu venis kinki saades ikkagi kõrvuni, nagu jõuluvana nähes. Pani kohe baarigi varakult kinni, et maiustada :).
 Meie tegime järgmisel päeval taas ühe hullumeelse  retke saarel - kõmpisime poolteist tundi läbi saare Long Beachile ja joa juurde. ning seda pikki suurt teed, lauspäikese all. Tuulekest oli null, sest kahel pool teed on dzungel. tee ise on ehitatud ärimeeste poolt, kes kavatsesid selle abil saare neli küla ühendada motoliikluse abil. tee on aus, kahe suunaline ja puha, kuid kahjuks sai raha otsa enne selle valmimist.

Otse teise saare otsa kõndimiseks aga sobib, sest pole ikkagi vaja läbi võsa tuuseldada. Pealegi on vihmad alles lõppemas ja selle pärast ka igasuguseid usse ja putukaid võsas rohkem ees ootamas.
 Long Beach on endiselt veel ilus! Asustus vaid kahel pool otstes ja keskel 5 km tühja liiva ja sinist vett.

Trampisime peale palavust otsejoonesrannale ja kuigi algul arvasime, et esimese vettekastmise teeme kose all, siis merd nähes sai kiirelt ümber otsustatud. Kuidas sa ikka ütled rahvale, et ei, lähme mingi nire alla end kastma, kui helehelesinine vesi on nina all. tegelikult oli ujumine õige otsus, sest külasse jõudes selgus, et lastega kose juurde päsemine on omaette kunst. seepärast võtsid emad vastu mõistliku otsuse ning läksid tagasi mere äärde.

 Ülejäänud meeskond sumpas kõhust saati vees, läbi kahtlase puhtusega jõe kose alla. Külalapsed olid omatehtud paadiga giidideks kaasas. Nende jaoks olid ju valged ikkagi sissetulekuallikas. Kosk ise oli nadivõitu ja vee alla pääsemine päris vaevanõudev, sest ronida tuli üle libedate kaljunukkide. Aga ära sai käidud. Linnuke taas kirjas.
 Palm Beachi  vastus meres vahest kilomeetri kauguses rannikust on Song Sa saar. Saar iseenesest pole miskit - pisike kaljuküngas, aga ometi ei pääse sinna iga lhtsurelik.
  Aussist  ärimehed ostsid selle kunagi kopikate eest,  ehitasid saarele villad ja luxbungalowd, ning asi läks käima. Väidetavalt (KohRongi külastanud Song Sa külaliste jutt) maksab öö villas kuni 4000 dollarit. Staffi on aastaringselt 200 inimest. Elekter on ööpäev läbi, mitte mõni tund õhtul. igal elamisel on oma teenindav personal. Kokad on tööle palgatud tärnirestodest. saarel on ka oma paiksed arstid. iga elamise juurde kuulub ka bassein, sest rand praktiliselt puudub

  Meie rahakoti jaoks üüratu kallis koht, kus teha nagu ei tundu midagi. Kuid rahvast oli peal liikumas näha. Kuuldavasti on saar populaarne eriti venelaste seas. Kuid ka teised rikkurid ei ütle seal suvitamisest ära.
 Saarele saab vastupidiselt teiste saarte "kalapaatidele" kiirkaatriga, või kui paadisõit tundub odav - on võimalik ka helikopteriga maanduda.
 Selle kiirkaatriga teevadki julgemad külastajad "ekstreemväljasõite# vastas olevale Koh Rongile ja mujale ümbruskonnas.

Üldiselt oli saaretuur taas tore puhkus ka meie jaoks. Sest päevad on olnud üsna asjalikud. Praegu, kui kirjutan on üsna imelik, et terve kädistav seltskond eestlasi pole juba hommikusöögile ilmunud. Näe nii harjud ära ja võtad paari nädalaga omaks, et kui ära minnakse, siis on lausa tühjus hingeski mõnda aega.
 Eks meil on siin teisigi kaasmaalasi tasapisi liikvel, kes tulnud kauemaks, kes ka juba lahkunud. Reiksil käis üllatuskülalisena koguni klassivend siin. See oli täitsa lahe üllatus, sest Lauri helistas meile Koh Rongile, et kus me oleme, ta tõi Reiksile pealinnast  kingituse. Kui siis oma peredega  "Gabbagegardenis" trehvasime "kngitusega", oli juhheitamist mõlemil mehel. Koos käisid saarelgi, kuid seekord Samloemil. Mina kaasa ei kippunud, sest sõbra proua ei vaevunud siinelavate naistega suhtlema.K ui ikka tervitusele ei vastata, pole huvitav ka suhelda. Proovisime ühe teise eestlannaga ikka olla viisakad, kuid  tulemusteta. Vastu teretamist proua suust ei kuulnud ühelgi korral. ja ega me sellega midagi kaotanudki. Pole meie probleem.
 Selline siis nüüd olnud meie viimased paar nädalat! Vaatame mis paar järgnevat toovad, sest praegu on vaikus taaskord, enne kui saabuvad järgmised pered.

 Kui mitu sammu on armastusest vihkamiseni??
Üsna mitu vist! Eks see oleneb inimese hingelisest valuvävist ka. Mõni kannatab alandusi vähem, mõni rohkem, mõni andestab kõik, mõni ei suuda andeks anda ka väiksematki eksimust. Müni usub lubadusi igavesti ja loodab, et kunagi need ka täidetakse, mõni lõpetab uskumise esimese pettumuse korral.

 Mina kuulun kahjuks nende tobude hulka, kellel lootus sureb viimasena. Isegi siis, kui igapäevase elu juurde kuulub valetamine, varjamine ja alandamine.
 Kunagi väga ammu, kui sai Eestist lahkutud tuli esimene lubadus. Kui saabume Cambodiasse, tuleb hakata baari korda tegema ja siis ei jätku joomiseks enam aega, ja ega pole tahtmistki. eestis on lihtsalt nii palju muresid, et ajab jooma. - esimese asjana kohe maandumise õhtul joodi end pildituks. Ja joomiseks on aega ja isu jätkunud ikka siiamaale. Pisemgi pahandus, või probleem tuleb ikka lahendada käpuli olles.Mis sest, et pärast on süümekad ja kassiahastus, ning tulevad lubadused. Ikka uued ja uued - ja mina usun ja loodan.
 Mingil hetkel enam ei uskunud - mõistus hakkas vastu, ning see ajas vihale. See oli periood,  kui me ainult sõimlesime vastastikku. Ei aidanud! Siis tuli periood, kui ainult nutsin ja palusin, et palun ära joo, palun ööbi kodus jne. Ei huvitanud - kõik jätkus. Siis selgus, et kuna olen halb ja keelan elamast lõbusat elu, leiti endale kohe raha eest "lõbus tüdruk". Vahele jäädes olid jälle lubadused-lubadused! Ei muutunud midagi. Kaks nädalat kasinalt kainust, ning elu läks veel hullemaks. Siis juba võrreldi, kes on hea ja kes halb. Kahjuks langeb kaalukauss siiani ikka minu kahjuks, see tähendab, et kõik, mis mina teen või ütlen on halb ja vale. Ma olen närviline, väsinud alailma, paks, söön mitu korda päevas, julgen vahete vahel olla lõbus (siis tuleb see seisund imekiirelt  mõne märkusega likvideerida),, ei oska klientidega sõbralik olla, ei tee kohe iga eestlasest turistile välja, ei teeninda kohalikke litse, ei pane raha õiget pidi kassasse, peidan raha, et saaks kuu alguses arveid maksta, selle asemel, et raha mujale paigutada. Julgen kogu selle sita sees suitsetada kolm pakki sigarette päevas, kirjutan avalikult bloggis,mis toimub, ütlen vastu, kui minu aadressil on lennanud järjekordne varjatud solvang jne,jne. See tubli töötlemine viis lõpuks selleni, et leides  kodust kalapilguga röötsakil olevuse,  viskasin teda tema enda poolt peidetud pudelitega.  Sest olles ise käpakil, vannuti mulle, et pole tilkagi võtnud, see on vaid minu arvamus, et mees on täis.. Need löömingud, kus me teineteist armutult loopisime ja peksime, said selle perioodi lahutamatuteks osadeks, kuni, lõpuks olin purukspekstud käe ja peapõrutusega sunnitud kodust lahkuma. Ma tean, et on inimesi, kes ei usu seda ja vannunad, et ma valetan. Ega ei saagi neid süüdistada mitteuskumises. Me kõik teame inimest, kes on lõbus ja leebelt naeratav, kunagi ei ütle halvasti,ega löö kedagi. Nii ta on!
 Eilse seisuga jõudsime perioodi, kus mulle tehti selgeks, et kuna peidan raha, siis tuleb mul vaadata esimesele lennule tagasipilet ja kaduda, sellelt maalt.
Vahest olekski see õige!?
 Ega mul polegi siin midagi, mis mind tegelikkuses nii väga kinni hoiaks. Samas ei tõmba mind ka Eestisse mitte miski, kui välja arvata noorem tütar ja loomad. Kodu pole mul ei seal, ega siin. Mõnikord, kui on eriti valus selle pärast, et kunagi nii tore ja hooliv inimene on muutunud millekski, millel või kellel pole nime, tahaks osta hunniku unerohtu ja jääda magama, et mitte enam rohkem pingutada.
 Näete, kui lolli jutuga kirjutis sai seekord! Küllap on tärkaval tüiskuul. Nii, et kõik, kel võimalus sättige end Fullmoonpartyle, elu on ju pikk pidu ja puhkus, mis sest, et vahel valus puhkus :)
 Ja nii ma taas siis istun ja mõtisklen, et kas on sellel kõigel olnud mõtet. On kõik see poolteist aastat olnud seda väärt, et andestada, loota, proovida veelkord ja veelkord, kui sulle öeldakse näkku, et kõik - ole homme läinud  ükskõik kuhu, peaasi, et oled kadunud.

 Meil oli eile kontserdipäev!
Tegelikult algas asi juba varem ja lihtsalt lõppes kontserdiga, kuna esimesed eesti "pääsukesed" lendavad juba tagasi koju.
 Mõni aeg tagasi jõudis siia üks eesti noorpaar, kes jääb talvituma. Neile pidi kohe-kohe järele jõudma ka noormehe vend koos sõpradega. Ja, et kui kohalik eestlaskond vastu pole, siis võib vennas siin mõne lauluga meile esineda, kuna ta kenasti viisi peab ja kitarri mängib. Mis seal ikka, muidugi võib!
 Jutu käigus selgus, et vennas on Eestis ikka päris kõva tegija, mitte mingi künkal kannet plõksiv Vanemuine" :).
Ühesõnaga laulis ja mängis meil eile õhtul Karl-Erik, koos sõbra Egertiga. Perekonnanimed võib igaüks juurde mõelda vastavalt oma soovile, või teadmisele.
 Mina olin igatahes nii loll, et  polnud poisist kuulnudki.  Eks muidugi juba tükike kodumaalt eemal ka oldud ja kuna siin on eestikeelsete telesaadetega kitsas käes, siis on see ka kohati aru saadav. Nii ma oma teadmisi Youtube kaudu täiendasingi.
 Esinemine oli igatahes lahe! Mulle meeldis!

  Poisid tegid algul väikse proovilaulu meil "Amigos" kahekesi leti taga,  kohalike neidude suureks meelehärmiks. Sest poisid lihtsalt jalutasid korraks alla randa istuma, ja siis võtsid ühtlasi ka arvutist laulu lahti. Plikad aga olid klõpsti valgeid noormehi nähes ka baarileti ääres. Sädistasid nagu varblased poriloigus, kuid asjatult.
 Pidid suled ripakil üsna pea minema löntsima, sest kuidagi ei võetud vedu :).
 See eest "Beach Roadil"  ja eriti hiljem "Ledis" lasid vene neiud sellise tantsupeo valla, et hoia alt.
 Eestlased, nagu tavaliselt plaksutasid kombekalt ja õõtsutasid end vaid muusika taktis. Mis teha, oleme sellised pikaldlased, algul ei saa vedama, pärast pidama. tegelikult ikka saime pidama. Läksime Reiksi ja Kataga koju telekat veel vaatama. Kuigi korraks oli mul tunne, et teeks pidu edasi. Jumal tänatud, et ei teinud, mul oli koju jõudes juba poole tunni möödudes peale siidri (meil nüüd siider müügis) manustamist  selline peavalu, et karju appi. Ja nii vaat, et hommikuni välja. Mitte mingi pohmellivalu, vaid sõna otseses mõttes ülimigreen. Arvata on, et siider ei ole siin maal enam mu lemmikjookide nimekirjas kahjuks.
  Aga stafi üle saime naerda tublisti  tänu laulupoisile. Rääkisin neile ükspäev , et näete, see keskmine poiss, kes leti ääres istub ja praadi ootab, on eestis sama kõva tegija praegu, kui meil siin Preap. Pärast tükk aega jälgimist-järgimõtlemist  hakkas Saiha mind usutlema, et kas ikka on? On-on  kinnitasin ja näitasin neile videot. Suur oli meie jõnglaste imestus, et staarid on samasugused inimesed :) nagu teisedki. Soovad sama toitu, joovad sama jooki, räägivad, naeravad ja möllavad sama moodi. Polegi vaja kullatud lusikaid, ega portselantaldrikuid. Ja riides on ka sama lihtsalt kui lihtsurelikud. No ma sain ikka lõuatäie  naerda.
 Stafist niipalju, et täna peaks tagasi oma "koolirännakutelt" saabuma ka Jien ja Jecku. Tundub, et suure hurraaga  kooli minekust ikka asja ei saanud. Kool on küll tasuta, aga, et ööbimiskoha ja toidu eest tuleb ikka maksta ja see meie kooner Jeckule ei istunud. Kuna olin neile lubanud, et, kui nende õpingutest asja ei saa, siis kahe nädala jooksul on neil võimalus tagasi tulla, nad tulevadki. No vähemalt helistasid eile, et tulevad.
 Khamerast aga pole ei kippu, ega kõppu. Telefonile ei vasta ja sõpradega ei suhtle. Tema tuleb ilmselt stafi hulgast maha arvata. Kurb - sisseviskajana oli ta siiski hea.
 Ah jaaa! Saiha ema on Sihanoukvilles! Tuli poissi vaatama. Ma ise pole teda näinud, aga poiss ütles, et ema on siin ja Reiks kinnitas sedasama. Saiha pole emaga juba paar aastat suhelnud, sest neil on üks väga-väga ammune "must kass"  vahelt läbi jooksnud. Nimelt ei suuda Saiha siiamaale emale andestada, et viimane isast lahku minnes teised õed-vennad kaasa võttis, aga teda isa kasvatada jättis. Teised said kõik ilusti koolis käidud ja järje peale, kuid temal jäi tänu sellele, et papa jooma hakkas kool pooleli jne.
 Eks vaatame, eile olid ikka rääkinud, ning ema pidi ka täna baarist läbi tulema, ehk lepivad ära - ikkagi oma ema ju.

 Uue moto võtsime ka kuuks rendile. Katrin lubas kohe ka selle taburetiga sõitmise ära õppida, et kui sõbrantsid küll tulevad, hea ringi kimada. eile harjutas Reiks teda samuti kohaliku sõidustiiliga Palusin,neil baarist kojutuua ühe riiuli. Naeru ja kilkamist oli olnud kõvasti, kuid koju nad sellega jõudsid.

Noh, kõik mu järel nuhkijad ja muidu lihtsalt huviga kaasaelajad-lugejad - rõõmustage!
 Kuigi millestki kirjutada pole, kirjutan ikka, sest elu on nii üksluiseks muutunud, et karju või appi.
 Eelmisel nädalal julgesin ühel hommikul juba mõttes arvata, et madalhooaeg tundub lõppevat - ja näe paganat - sõnusin ära! peale seda mõtet valitseb turistide poole peal selline tühjus, et hakka või arvama, et kõikide riikide välisministeeriumite kodukatel on eriti suurelt ja eriti punaselt kirjas soovitus Cambodiase mitte reisida. Et on kole ja palav ja ebasõbralik jne, jne. :).
 palav on jah, ja veel niiske ka. Sajab ka ikka veel korra päevas. Eile kui koju hakkasin sõitma, jõudsime motoga vaevu "Kerala" Guesthouseni, siis tuli taevast alla selline valing koos mürinaga, et isegi oma nina ei näinud. Kogu tee muutus hetkega mäest alla tormavaks jõeks.. Ja otse loomulikult algas sadu just sellisel ajal, kui rahvas end tavaliselt õhtuks randa istuma sätib. Korras oligi jälle see õhtupoolne osa. Kui hommikul veel keegi tiksus rannal, siis peale vihma valitses vaikus. Hommikupoole olime ka Kataga ise päevitustoolidel külili. Meie õnneks on rand ja vesi muutunud peale seda, kui randa tulevat teed ja randa ennast koristama hakati kohe poole puhtamaks muutunud. Enam ei pea koos kilekottidega ujuma ja isegi merepõhi paistab kätte. Vähemalt seegi hea, ei pea puhtas vees ujumise nimel teise linna otsa iga kord sõitma. Keegi võiks muidugi rannalt koristada ka tüütud maniküüri.käepaela-masaazimutid, kuid kahjuks seda imet vist ei juhtu. Pigem tekkib uusi mutte juurde. Need uued ei tunne ka kohalikke valgeid veel nägupidi ja kraabivad sääri, lootuses tööd saada. Noh, küllapsaavad paari päevaga ikka näod selgeks.
 Tasapisi on hakanud ka eestlasi kohale jõudma. Kes muidu nädalaks paariks puhkama, kes pikemalt talvituma. Küllap seepärast mul oligi juba ühel hommikul selline kõrghooaja tunne.
 Ühel päeval käisime Reiksiga üle pika aja taas rolluga ringi tiirutamas. Paar päeva enne seda olin suutnud end Otresel päikesest ära põletada lasta, ja nii sõitsimegi lihtsalt suvalisi radu pidi, ning merest hoidsime kaugemale. Alustasime ekslemist otrese küla tagant ja ronisime päris pikalt rolluga mööda mingit mäkkeviivat teed pidi ülespoole. Tee äärsetest küladest vahtisid meid kõik igatahes imelikult, nii inimesed, kui vesipühvlid.

Mingil hetkel avastasime, etoleme jõudnud nii kõrgele, et kätte paistavad nii Sihanoukville, kui ka meri koos saartega.

 Päris ilus vaade oli, kuigi me ei osanud isegi aru saada, kus pagana pärapõrgus me asume.
Ja millega seal kohalikud tegelevad. Sest riisipõlde küngaste otsas polnud, vesipühvlid aelesid aga igas porilombis. Elektriliinidest polnud haisugi, ning teed olid kohutavas seisukorras, kuna vesi oli need praktiliselt ära uhtnud. Jõudsime järeldusele, et küllap siis kohalikud ilmselt teevad metsa, või põletavad sütt. Millestki peavad nad seal urkas ära elama.

 Mingil momendil jõudsime vene kirjadega restoranini!!!!!!!
 No kurat! Seda imest peab ju külastama leidsime.
  Kahjuks ei tulnud aga keegi  isegi majast nähtavale meie ilmumisel. Vaid koer lõrises kurjalt.
 Nii pidime siis taanduma ja nentima, et küllap on mingi venku siin lolliks läinud, et dzunglis restorani peab. Suur oli aga meie endi üllatus kui järgmise kurvi tagant ilmus nähtavale Phnom Penhi viiv suur maantee.
 Venelane polnudki lolliks läinud, vaid meie olime kaotanud kohataju ja märkamatult ümber linna sõitnud mööda metsa ja mägesid. :)

 Mõtlesin, et kirjutan täna õige kahest "vahvast" inimtüübist, kellega on tulnud siin kokku puutuda.
Esimene oleks siis loomulikult meie "sisalikud". Teema tuli meelde taas tänu sellele, et eile õhtul mõned neist meie baari külastasid taas.  Tegelikult jälgisin, ühte neist, ja  tuli meelde nende hea näitlemis- ja valetamisoskus. Näitlejannadena annavad nad kõigile Hollywoodikatele pika puuga. Või lihtsalt on rahaarmastus neil nii suur, et  sellega koos tärkab kohe ka lihtsalt armastus.
 Ah see selleks, aga valetamine tuli sellepärast meelde, et meie Sabrinakene venitas ka end kodust tite kõrvalt välja, et mõni uus valge mees  rajalt maha võtta, enne kui neiul parim enne tähtaeg kukub. Nägu oli laia naeru teisel täis, kui lauast ka valgenahalise vaba mehe leidis. Eks ma täna kuulen, kas Chris ka vedu võttis :) - vaevalt!
 Jah, miski ei veena mind selles, et Sabrina laps  valge mehe oma on,  nagu ta siin uhkelt kõigile kohe rasedaks jäädes uhkustades teatas.
 Ei veena lihtsalt sellepärast, et nad on valetamise meistrid. Üks sellistest "sisalikest" jäi jube laheda valega vahele, tänu sõbrannale, kes hakkas talle abi otsima oma poisssõbra käest.
 Tuli meile džunglist enne eelmise hooaja täit algust üks uus plika. Selline metsik ja kasimatu. Keelt ei osanud, huilgas ja hüppas nagu ahv meestele kukile. Dzungliahviks me teda kutsuma hakkasimegi. Sõbrustas siin teine ka eesti poistega. Vaesekesed ei julgenud  teda seltskondagi kaasa võtta, sest plika oskas süüa vaid lusikaga. Ja paigal ka ei istunud minutitki. Riideidki oli päris dzungli Janel rohkem Tarzani filmis seljas, kui tal. Aga noh, ilus ta oli ja ....miks mitte. Eesti  poisid sõitsid minema, tulid teised ja elu läks edasi, kuni ühel hetkel saabus meie väga hea tuttav. Kuna meie tuttaval oli ka kohapeal khmeerist sõbranna, siis ühel päeval oli see sõbranna palunud oma sõbrannat aidata. Olla  vaeseke just-just tulnud kodukohast siia, sest mingi prantslane olla teda kaasa kutsunud, lubades naiseks võtta. Aga näe, ei võtnud, kasutas ära ja lendas koju. Tütarlaps nüüd juba nädal aega hulkumas linna vahel, söömata-joomata jne. Tahab koju, aga pole piletiraha.  Hakkas meie tuttav siis meile ka sellest rääkima, et näe, mis õnnetus, neiut tabanud, kui seesama õnnetuke baarist laulu lõõritades mööda astus. ja oh imet - osutus juba pool aastat Sihanoukville vahel "hulkuvaks" džungliahviks. Pikk nädal ikka  plikal. Rääkisime muidugi omalt poolt siis ka ära, mis ja kuidas neiu siin aega veedab ja ega selle koju tagasisõiduga nüüd nii kiire tal polegi. Loodetud abi kojusõidu raha osas jäi  tal meie tuttava käest saamata.  Tegelikult on see ju pisivale, aga mängiti maha nii profesionaalselt, et lausa lust.  Teine neiuke, kes meil siin ringi liigub, oli alguses vait nagu sukk - ei oska inglise keelt. Okey! Poisssõber oli rahul, neiu ei sädistanud oma mõttetuid repliike jutule vahele. Aga, nagu poisssõber euroopasse tagasi lendas, sai neiu kahe nädalaga inglise keele suhu, sest järgmine poisssõber ei viitsinud tummahambaga jamada, vaid tahtis suhelda :). Noh, ja mis kunst on siis, endale  valge mehega laps meisterdada. Ja kui üks valge end isaks ei taha tunnista, küllap mõni ikka seda teeb, keda kannatab ära petta.
 Nii, ja teine vahva inimtüüp on india ärimehed. Nendega olen korra kokku juba eelmisel aastal puutunud. tuli meile üks selline sell baari, rääkis mesijuttu, kõsis igasuguseid asju a`la mis kuus su sünnipäev on jne. Ära minema asutades, soovis head õnne ja küsis viis dollarit - ta olla möödaminnes mu karmat puhastanud!!!!!!!
 No ausõna! kes tal palus seda teha! saatsin mehikese nii sügavale urruauku kui suutsin!
 Ja eile siis.... oss oli taaskord "asjalik2 peale õllelonkse, kui astusid kaks asjameest  baari. nemad tahtvat osta baari, või baari osalust. seletasid Reiksiga pool tundi asjalikult. Ega ma loll muidugi ei läinud kuulama, mis teema oli. Reiks ainult niipalju teatas oma õllenaeratusega, et poisid tahavad punti tulla. saatsin selle peale, mehe koju välja magama, et ta ikka aru saaks, kellega ta vindisena käed lüüa tahab. Ok sellega asi piirdus esialgu, sest Reiks teatas, et ta ei leppinud midagi kokku, vaid lubas mõelda. Aga täna hommikul indumehikesed kõksti platsis, ehitusmehed kaasas ja asusid asjalikult baari mõõtma, ning majandama, kuhu midagi paigutada ja millist baari osa soovivad nemad kasutada jne,jne.
 Helistasin käppelt koju,et küsida Reiksilt, mis värk on,ja kuulsin, et mingit kokkulepet pole olnud. Siis  läksin indupoiste käest küsima, et mida toimetate. Nemad vastu, et pool baari nende oma, neil juba bossiga kokku lepitud ja plää-plää-pläää, hakkavad ehitama. kihutasin sellid väga kiirelt minema ja palusin oma nägu mitte rohkem näidata. Kujutan, ette kui pettunud nad olid, ja küllap hiilivad veel tagasi, kui Reiks jälle nina õline letis on,. siis ta ju ei suuda  asjade üle otsustada, ning on kerge nahka üle kõrvade tõmmata. Ilmselge, et selliseid mehi punti võttes, on Reiks paari nädalaga pundist juba väljas ja tühjade taskutega.
 Selline asi tegi täna ikka jube kurjaks. Kogu aeg pean võitlema kellegi või millegiga, nüüd siis hakkavad lisanduma veel "ärimehed", kes ilmselt on kuulda saanud bossi alkoholilembusest, ja üritavad seda ära kasutades baari üle lüüa. Ohhhhh! Keegi võiks mingi ime korda saata, et see viinatamine ära lõppeks!

 Äsja lõppesid khmeerimaa suurima usupüha pidustused, mis nagu kombeks lõpetatakse kogunemisega Pogodasse, et teha annetusi ja saada munkadelt õnnistus.
Pogoda on siis siin maal tempel, kus mungad pesitsevad. Meie käisime sel aastal Rock Pogodas ja Diamond Sea pogodat külastasime ka möödaminnes.
Midagi uut  ja šokeerivat enam sel aastal polnud. Kuna tempel on suurem, siis tundus ka toidukausse ja lilli vähem olevat.

Viirukihais ja suits panid hinge kinni ja silmad vett jooksma nii, nagu ka eelmisel aastal.  Katile oli muidugi kõik uus ja ilmselgelt huvitav. Meiega oli kaasas ka üks Aussi poiss. No tema jaoks oli tõeliselt põnev, sest ta oli eelnevad päevad veetnud hommikust-õhtuni vaid baarileti ääres.
Tänu temale tegime ka tiiru teise templisse.
Noh, Diamond tempel on Roci kõrval ikka tõeline iludus, kuigi sealt ei avane vaadet Sihanoukvillele. Kahjuks, või õnneks oli seal tseremooniad juba lõppenud, kui meie kohale jõudsime.
Kuid egas me oma õnnistamisest ilma jäänud. Tegime selle kõik läbi enne. Ma  käisin koos Kata ja Khemeraga lausa kolmekesi personaalsel veega pritsimisel. Kulus ära- oligi vihmaeelselt lämbe :)

Ega muidugi midagi aru ei saanud, mis poiss meile joodeldades ette kandis, kuid ikka oli kena. Pärast selgus, et ta joodeldas üldse väga vanas keeles ja isegi Khemera ei taibanud tuhkagi, mis meile õnnistuseks kaasa lausuti.
 Kuna Rock asub täiesti linnas, siis on seal ka hulgaliselt kerjuslapsi elamas. tean, et neile ei tohi anda raha, aga kuidas sa ikka keeldud, kui kaks rosinasilma on kenasti ära õppinud inglise keeles suhtlemise ja oskavad veatult, ning aktsendita öelda :"Please one dollar?"

Jalanõude pärast, mis pidime igasse ruumi sisenemisel ära võtma ja ukse taha jätma, puhkes laste vahel lausa kisma, sest pärast said nad plätude valvamise eest ju sada rieli, mis meie mõistes on muidugi paar senti, aga neile ilmselt miljon.

Riisijagamise tegin ka tänu Khemerale läbi. See tähendab, et kõigil on kodus valmis keedetud riis termose sees ja see tuleb võrdselt jagada teatud arvu potikeste vahel. pärast viiakse need potikesed vaestele, et ka nemad saaks süüa. Tegelikult peaks selline annetamine olema iga päev ja ilmselt riigi poolt, sest ega ühtede pühade raames saa ometi aastaks kõhtu täis parkida, teadupärast siin maal ülessoojendatud toitu süüa ei saa, see läheb hetkega hapuks.

Aga pühad olid toredad,  mõni meist otsustas pühade puhul taaskord kohalikele demonstreerida, kuidas üks "tõeline kristlane" pidutseb ja "vennaihu tarbib", nii, et meie majas pühad veel kestavad.






Aga  "meie talv" ehk vihmaperiood ei taha ka kuidagi taanduda. terve eilse päeva sadas, öö on sadanud ja tundub, et ka tänane päev jätkub tuule-tormi ja vihmaga.

Rahvast muidugi sellise ilmaga liigub ülivähe. Õnneks pole siis ka staffil vaja pingutada, sest Jeck ja Jien läksid pühadeks koju ja Bopha lasime lahti. Tore tüdruk osutus teiseks Sofiks-manipulaatoriks. laisk oli ka veel peale selle. Igal võimalusel pikutas ja köögis ainult kisas, kui juhtus , et tunni jooksul tuli rohkem kui viis praadi valmistada.
 eks nüüd peame kibekähku kusagilt kööki staffi juurde saama, muidu läheb tööaeg liiga pikaks ja pingeliseks kõigil.
 Tegelikult, ega palju polegi juurde vaja, ainult üks normaalne kokamutt ja õhtuks üks poiss. Aga poisid lohutavad mind, et küll Buddha saadab mulle kellegi. No vaatame seda värki
 Täna nägin muide ka tõeliselt, kuidas laine lööb baarini välja. Päris võimas, aga nagu tavaliselt, ega siis ei istu ju fotokas näpus. Nii tuli pilt vaid juba taanduvast merest.