Eile võttis siis meie ilm kätte ja näitas ära, et vihmaperiood on tõega kohale jõudnud.
Poolest lõunas lõõtsutas sellise tuule üles, et kalameestel oli tegu, et paate varju saada.

Eelnevalt oli muidugi tänu tuulele vastikult vaikne hommikupoolik. Kohalikke müügimutte oli kolm korda rohkem kui potentsiaalseid kliente.

Lamasklesime kogu stafiga niisama. Kõrvaltbaari poisid lõid aega surnuks mingi minu jaoks mõistetamatu mänguga, kus jalaga lüües tuleb hoida õhus silgpalli palli meenutavat asjandust, ja seda siis kõik kordamööda vastavalt sellele, kellele on söödetud vidin.

Päev venis ja venis, kuni Reiks sellesse minu vihastamisega tibake värvi tõi. Mees tellis nimelt endale Eestist hirmkalli, alles müüki tulnud alkoholismi vastase ravimi, ning viib nüüd enda peal läbi loomkatseid. Et kui võtab tableti ja kohe selle õllega alla loputab, kas saab maksa täiega tuksi paari nädalaga keerata. Ilmselt saab,  sest juba peale teist õlut saabub mäluauk . Nii "tore".! Vihastasin ja läksin ära koju. Õieti tegin, sest juba koduteel hakkas sadama. Ja kus siis tuli. Kohe terve õhtu ja öö takkajärgi. Kuna meil on plekkkatus, siis oli kolin nii kõva, et istusingi praktiliselt öö otsa üleval. Tuul vuhises lausa sallise hooga, et asjad lendasid tänavatel. Mingil ajal avastasin, et kodust on vesi otsas. Tegin siis ekstreemi ja läksin välja vett ostma. Pagan, vihmakeep võttis sellise tuule alla, et kui oleks nöör taga olnud, oleksin ilmselt olnud Sihanoukville suurim tuulelohe. Midagi polnud teha, lenneldes veega tagasi jõudnud, kerisin end teleka ette kogu ööks. Hämmastaval kombel püsis elekter. Tavaliselt läheb juba pisemagi vihmahooga elekter minema. Seekord siis vedas.
 Ega ka praegune hommik eilsest muidugi parem pole. Rahvast on 0. Mingid hullud enesetapjate sugukonnast üritasid ujuma minna, kuid kanti laine poolt imekiirelt tagasi kaldale. Ja vihma aina kallab!

 Kui nii edasi kestab, saab täna juba väga varakult õhtale. 
Vahepeal helistas Saiha Phnom Penhist ja teatas, et tunneb end juba paremini, ningtuleb täna õhtuse bussiga taas tagasi Sihanoukvillesse. Tore oleks, siis on baar jälle kontrolli all kui mind siin pole momendil. Praegustele "udumunadele" ma võtmeid ei usalda, sest nad on samal taemel kui nende napsulembeline boss. Aga ikkagi on elu ilus! Ka bossi "silmarõõm" on tagasi linnas ja käis oma seelikualust hommikul rannas tuulutamas. Pidi kahjuks taaskord pettuma, polnudki Reiksi letis. :)

Selleks, et aru saada, miks üks poiss saab palka rohkem, kui teine, või, miks ühel võimaldatakse saada ette raha arstirohtude jaoks, peab ilmselt tööle võtma ikka täieliku "udumuna"

Udumuna on meil siis vana-uus Jeck.

Ta kohe oskab"udumuna" olla. Üle nelja inimese lauas,on temajaoks juba liig, mis liig. Juhe jookseb kohe kokku ja kui need külastajad veel peaksid tahtma eraldi arveid -siis....

Eriti hea ehe näide oli üleeile. Tuleb poiss rannast, on just võtnud kaks söögitellimust, et neid kööki edastada. Hõikan talle, et võtku mööda tulles ka Happy Hour`i plakat kaasa. Aga ei!, Tema kahte asja korraga teha ei suuda - tassida plakatit, ning pidada meeles mida telliti lauast.

Hulluks võib minna. Seda enam, et "terav pliiats" Saiha on kodus haige.

Saiha kõrvalt nagu ei saanud arugi, et eine niii juhmakas ikka on. Eile Khamera lausa röökis ta peale, sest sell ei suutnud kahte kuuest lauda teenindada. Kham pidi köögist abis käima.

Reiksil läks samuti sõna otseses mõttes "sitt keema", sest moijiito tegemiseks kulus Jeckil kena 15 minutit, ning ega ta siis koksi valmistades muud suuda teha, ikka üks asi korraga. Eks paistab, kas Reiks ikka hoiab teda sügiseni, või saadab riisi lõikama tagasi.

Aasta tagasi ta nii juhmakas polnud,kui tööl oli. Kuid nüüd on selle khmeeribaaris töötamise ajal teinud suure "tiigrihüppe" tagurpidi. Eile õhtul lausa mõtlesin, et kohe kui Saiha tagasi on, saadan tõesti selle "udumuna" nelja tuule poole. Pole minagi enam harjunud, et kõike peab näpuga näitama ja üle kordama. Kõrghooajal oli meil selliste poistega lihtne - nelja päevaga ei saanud kodukorda ja baarivärki selgeks - võid koju minna. Praegu on Jecku üle nädala olnud, kuid mingit märki terava mõistuse tulekust ei esine.

 Aga palka mõistis küll kohe küsida, et tema tahab ikka sama palju kui eelmises baaris - unustagu ära, normaalne palk tuleb välja teenida, kuid tema sellise tasemeni ilmselt ei jõua kunagi, nagu Saiha.

Võtab üksi kahekümnese seltskonna vastu nagu nalja, jõuab selle kõrvalt ka teisigi teenindada, koksid kokku segada, ning ka lauad puhtad hoida. Sellest, et meie vabad minutid-päevad ka kõik temast sõltuvad, ma parem ei räägigi. Hommikused turulkäigud, raha vahetus - kõik, mis vaja saab tehtud kuidagi iseenesest.

Nii, et kuna hommikuti kokkab köögis ikka Chay, kes ka end teadupärast eriti kiirete liigutustega ei vaeva, olen tööl nagu "Nukitsamehe" eit - üks on loll ja teine laisk, mina pean üksi rabama.

Poisteklubi hingitseb edasi! Võtsime tagasi oma vana ammuse stafi Jecki vastavalt Saiha palvele.

Ega ta nüüd terav pliiats pole, aga hommikuse poisina ajab asjad ära. Khamra ikka püsib paigas ja kokkab poole kohaga õhtuti, sest minna lasime köögimutil. Tegi siin teine oma seadusi ja sättis oma tööaega iseseisvalt. Siibrisse viskas see omavolitsemine - las sätib kodus edasi.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma pajatada!
Võtsime Reiksiga aja maha, ning sõitsime mõneks päevaks puhkama! Puhkusekohtadeks siis seekord Kep ja Koh Tonsay, eesmärgiks, oma suhted selgeks rääkida-kakelda!
Kaklesime juba minnes, sest ma ei tahtnud minna puhkama mehega, kes kaks eelnevat õhtut oli koju saabunud üsna kreenis. Aga läksime siiski.
Buss oli kõvasti tuubil kohalikke ja barange täis. Kuna tulime peale pea aegu viimastena, sai Reiks istuma lahtikäivale lisatoolile. Mina pidin end pressima kahe titega reisiva vietnamlanna kõrvale. Oh sa müristus. Mutt arvas, et tema ikka laiutab tittedega kahe koha peal ja mina istun istmevahes. Ei läinud läbi, näitasin käega, et tõmmaku aga tagumik koomale ja jalad tooli pealt maha ilusti istme alla. Ning üsna ülbelt istusin talle vaat et sülle. Tõmbaski end suure surmaga koomale. Siis aga hakkasid tited (umbes viiene ja kolmene) omavahel kiskuma. Kisa oli terve buss täis. Et lapsi maha rahustada, sai suurem endale mingi värvililise joogipläsku ja väiksemale lükati tiss hambusse. Viimasele vist ei meeldinud see eriti, ning lõi emmele hambad sisse. Naera lolliks. Memm kisas ikka ilusti omas keeles, ning väikemees sai tohlaka kirja. Kisa jätkus. Vahepeal oli buss teinud paar mõtetut peatust igas tänavaotsas ja peale sai laaditud veel kaks idamaalast ja kaks kohalikku. Ah jaa, kuskil tõsteti ka bussi hiigelsuur termokast, mis küll õnneks linnapiiril omaniku leidis ja Kepini kaasa ei sõitnud.
Kimasime siis paar tundi kuni Kampotini. Teel loopis vetnamlanna usinalt aknast välja kõik tühjaks söödud-joodud taara. Ning seda polnud vähe. Pudeleid, topsikesi, nutsakaid oli kaasas terve suur koti täis. Aken käis lahti- kinni, nagu "Selveri" fotosilmaga uksed säästupäevadel. Vahepeal prõmmis väike titt jalaga ka mind, et mul igav ei hakkaks, ega uni peale ei tuleks.
sellest kõigest oli muidugi veel vähe. Ees kolmesel kohal istus neli kohalikku, kellest üks oli haige (loodetavasti mitte linnugripis) ja talle tegi pool aega teekonnast tema armastav abikaasa, või õde nn. "khmeeri masaaži". Kogu bussike (minibuss) haises vana hea vietnami salvi järgi, nii, et silmad jooksid vett. Vahepeal hakkas haigel kutil vist endalgi sellest paha ja siis jooksis ropsirida võidu koos vietnamlanna toidupakikestega aknast välja teele. Oli tore bussisõit.
Õnneks lahkus kogu see kirev seltskond Kampotis bussist ja edasi sõitsime vähe normaalsemates oludes kuni Kepini.
kohale jõudes olin nii suures peavalus, et lubasin endale peale hotelli sisse möllimist ka peale sööki ühe dzinntooniku. Ja oh sa pimeloom - ettekandjaneiu jõllis mind nagu oleksin küsinud imelooma. Reageering oli atmin (pole). Võtsin siis neiu käekõrvale, talutasin baariletini ja näitasin, mis asi on dzinn. Selle peale toodi mulle vinge klaasitäis puhast dzinni ja küsimise peale ka purk toonikut koos taldrikutäie laimidega. Vaata ise muti, kuidas kokteili saad !!
Muidugi tõmbasin maennast sellest käima ja tüli oli kerge tulema. lõppkokkuvõtteks sellele päevale olin matige nagu herilane, lõhkusin ära hotelli fani ja Reiksil kukkus telekas põrandale. Olime üksteise peale niiiiii tigedad kui herilased. Hommikuks suutysime siiski leppida, omad asjad klaariks rääkida ja hotelli omad kinni plekkida. Eelarvesse tekkis muidugi kena auk, aga mis teha.
Pakkisime siis oma asjad, ning suundusime sadamasse, et Rabbit Islandile (Koh Tonsay) minna. Reisibüroo sell müüs lahkesti piletid. tagasitulekul pidime talle vaid helistama ja paat tuleb järgi. Kamandas siis mehike meid restorani poolele istuma ja ootama. Ootasime ja ootasime, aga paati ei kuskil. Lõpuks läksime küsima, sest kõhud olid ka juba tühjad, kuid tellida ju ei julgenud, äkki ei jõua praed valmis, ja selgus, et paat tuleb alles kell üks. Olime tund passind niisama. Kurat küll! Õnneks siiski paat tuli ja teekond saarele kestis vaid pool tundi. Möllisime end kohe ühte suvalisse bungalowsse ning tellisime ka esimesest söögikohast söögi. Oodata tuli üsna kaua, sest kohalikud ju venivad nagu teod, kuid ootamine tasus end ära. Toit oli hea ja ports nii suur, et Reiks, kes süüa ei võtnud, pidi ikkagi aitama mul pool ära süüa.

Aga ega reis, mis algas sürrilt, ei tohi ju teistmoodi jätkuda. Kuni oma praadi ootasin, ilmus taganttoast paariaastane khmeeri jõnglane, ronis kõrvallauale, soristas sinna pika pissijoa ja hakkas selle sees plätsima. Itsitasime rõõmsalt, kui issi tuli poja järelt koristama, aga veel lõbusamaks läks, kui poiss koheselt, kui issi oli laua puhtaks saanud ja selja pööranud, lauale paar pätsikest ka poetas.
Tagatipuks kobisid ka kohalikud kanad laudadele toiduraasusid otsima. Tõeline külaidüll!
Kõhud täis söödud, läksime saart avastama. Kolasime kuni pimedani mööda dzunglit.
Avastasime paar kaluriküla teisel pool saart, ja arutasime, mis pagan paneb inimesed küll elama kuskil padrikus, ilma vee ja elektrita. Aga näe paneb. Ja kui sa ikka oled kalur, siis sa eladki sellises kohas kus oleks kalasaaki rohkem, mitte mugavusi.
Esimesse külla jooksid vähemalt paari kilomeetri pikkused veetorud kohale ja oli ka tee külla kobedam, kuid teine küla oli ikka päris korralikus dzunglis. Et aga hakkas pimenema juba, siis terve saare avastamise jätsime siiski järgmiseks korraks, ning pöördusime tagasi tsivilisatsiooni, nii paljukest kui seda saare turismipiirkonnas oli. Tagasitee tundus õnneks poole lühem, kui minnes, aga nii palju mürgiseid sajajalgseid kui sellelsaarel, pole me enne kohanud.
Kohalikud üldiselt ei armasta neid ussikesi, pidavat küll mitte tapma, kuid tegema väga haiget.
Õhtu veetsime nn. kohalikus pubis süües. Ujuma koos planktoniga minna enam ei viitsinud, kuigi seda oli seal tunduvalt rohkem vees, kui Sihanoukville ümbruses asuvatel saartel. Ja, et generaator lülitatakse välja juba kell kümme, saabus meilegi oodatud öörahu koos dzunglihäältega üsna varakult. Samamoodi varakult olime ka üleval. Nii hiiglaslikku sandwitši, kui sellel saarel, pole ma siin maal veel hommikusöögiks enne söönudki. Meenutas oma pikkuselt vana head pikka saia, mille sabas eesti aja alguses seisti linnas.
Pärast päevitasime, ning lasime endile masaaži teha. Kohe sellist head , kookosõliga ja puha. Kuigi Reiksile vist kookoseõli ei sobi, sest ta oli pärast nagu lepatriinu kirju. Mingil hetkel otsustasime, et nüüd meile aitab rahust ja vaikusest, ning kuna selgus, et reisibüroo poisil telefon ei vasta, smuugeldasime end ühe kohalikke sõidutava paadi peale.Poole tunni pärast olime mandril, ning kuna arvasime, et eelmine hotell meid näha ei taha, otsisime uut. Kuid nagu kiuste, kargas selle eelmise omanik kuskilt nurga tagant välja, ja teatades, et pole probleemi, kismasi tuleb ette ka parimates perekondades, ja olimegi sujuvalt uuesti samas hotellis. Seekord jäi muide kõik terveks. Ootasime hoopis vihmasaju lõpu ära ja võtsime endile moto, et käiga söömas krabiturul ja teha ka ring ümber Kepi linna. Loomulikult osutus moto täisparsaks, mis käivitus vaid siis kui temal tuju oli ja loomulikult läksime ka rahvusparki, ning jäime mäest alla tulekuga pimeda peale. Hea küll, olgu pime, aga tee oli ka porine ja libe punasest savist. Nii me siis mitte ei sõitnud alla, vaid liuglesime.
Et poolpimedas juba oli meie allesolef juust-fotokas keeldunud pilte tegemast, ajasime omale hargid alla juba kell seitse hommikul, ning tegime mäeluue fotosessiooni.
Linnale tegime ka ringi ümber. Ilus rahulik endine prantsuse provints mäeküljel, kus on rohkelt tänu punakhmeeridele mahapõletatud villade varemeid.

Loomulikult käisime ka uuesti krabimarketil ja siis otsustasime, et sõidame natuke ka Kampoti poole, sõitsime ja sõitsime, kuni olimegi Kampotis väljas.
Täiendasime oma rahatagavarasid ning kimasime ruttu tagasi, sest bussiaeg hakkas tiksuma. Nibin-nabin jõudsime tagasi, andsime moto ära, pakkisime asjad, haarasime burgerid mingist söögikohast, veendusime, et kohalikud on ikka lambaantsud, sest tellisime burksid ära, enne asjade pakkimist, et kui tuleme, on juba valmis. Ehheee, ega ikka ei olnud, hoopis hakati tegema, kui me juba tagasi olime. Kogu bussitäis valgeid ootas, kuni me oma hommikusöögid saime.
Ja nüüd siis tagasi. Vahepeal on ka kohale jõudnud Reiksi rohud, lubas katsetada, eks paistab, kas aitavad.

Poisteklubi on siis lõplikult lagunemas, Hong ja Jaja on läinud. Chay kokkab õhtuti. Stoppas küll nädalaks töö, kuid palus end tagasi võtta. Eks siis andsimegi poisile võimaluse. Nüüd aga tundub, et kangesti tahab minekut teha Khamera.
Kui ta motoga paugu pani ja haiglasse kukkus, ning me ta haiglaarve kinni maksime, siis tõotas pühalikult palehigis tööd rügada. Kuid nüüd, kui selgus eelmise kuu lõpul, et ega me seda raha talle kinkinud, vaid see läheb palgast maha, on poisil nina krimpsus ja ei viitsi end liigutada. Praegu aga on madalhooaeg tulemas, ning praegu, võrreldes eelmise aasta maiga, rahvast kuidagi eriliselt vähe. Tegelikult on ka söögikohti rohkelt juurde tulnud, ning ka ilmad on kuidagi väga vihmased-tuulised olnud. See tähendab,et rahvast tuleb sisse lükata kolm korda agaramalt kui enne. Aga kuna selgus, et pappi ei tule, siis liigub Kham nagu kilpkonn, ning elavneb vaid, kui mõni vabana tunduv neiu silmapiirile ilmub. Reiks ütleski, et poisil antenn funktsioneerib vaid naissoost olenditele.
Tegelikult pole see naljakas. Läksime sel samal õhtul, kui meil hommikupoole ööd oli baaris sees käidud, tunniks välja sööma, tagasi tulles istus Saiha üksi.
Pool õhtut oli enneistunud mingi valge neiuga lauas ja kui me sööma läksime, tõmbas ka minema. Reiks vihastas ikka hullusti. Helistasime ja käskisime kohe tagasi olla. Mina läksin koju, Reiks jäi baari sulgema. poiss tuligi koos neiuga ja istus randa maha. Reiks läks siis ütlema, et mingit istumist pole, tuleb hoopis tööle hakata. Selle peale teatas"härra",et tema lähebkoju ja istus moto selga. Reiks saatis ta persse, ning tõmbas moto istumise alt ära. Noh, baar sai kinni pandud, aga ma arvasin, et ega järgmisel päeval poissi pole. Kuid oh imet, tuli tööle ja vabandas. Ok, võtsime vabanduse vastu, kuid sama päeva õhtul tõmbas järjekordse valge neiuga enne sulgemist ööturule. Helistamise peale ronis muidugi tööle tagasi. Siis sai paar päeva normaalselt tööl oldud, kuni tuli Saiha sõbra pulm. Saiha ei tahtnud ise minna ja palus,et Khamera käiks tema asemel ainult õnnitlemas, ja tuleks siis tööle. Minna ei tahtnud ta ise muidugi sellepärast, et ka Jaja oli pulmas, ning karta oleks olnud tüli nende vahel.
Hea küll, aga nagu kiuste tuli päeval üks kohalik valge meilt paluma 17-le inimesele lauabronni. Ta on enne ka paar korda meie juures suurema seltskonnaga istunud, ning neile meeldis meie B&B ja kiire lauateenindus. Noh, Reiks teatas siisKhamerale, et käid ära vaid pool tundi ja alles siis kui laud on teenindatud.
Khamera kadus aga just vahetult enne inimese tulekut. Oli Saihale öelnud, et tuleb poole tunni pärast. Kui mina kell pool üheksa baari jõudsin oli pool tundi just möödunud. Saiha jooksis nagu orav rattas köögi ja rannavahet praadidega. Teisi möödajalutavaid kliente polnud aega vaadatagi. Paraku kehtib ka siin reegel, et kus on, sinna tukeb juurde. Ja nii peatus nii mõnigi seltskond meie grilli juures. Kuid polnud kedagi, kes oleks neid sisse visanud. Võtsin kätte, ning helistasin Khamerale, et olgu tagasi. Ei midagi, ja nii kolm-neli korda. Ta lihtsalt ei võtnud telefoni vastu, nagu selgus järgmisel hommikult. Chay oli ka üulmas ja nad olid kõrvuti istunud, kui ma helistasin. Chay ütles, et Khamera oli vaid naernud kui telefon helises. Nii siis kaotasimegi ilmselt päris hulga sissetulekut.
Mina olin valmis ta lahti laskma koheselt, kuid, Reiks arvas, et vaatame veel. Kuna meil on praegu kohe-kohe 1poiss juurde tulemas, siis ootame selle ära, ning siis saadame loodri koju. Igatahes ilmus mehike ka järgmisel päeval alles kell kaheksa õhtul välja. Mina olen siiamaale keeldunud temaga kaks päeva rääkimast. Eks vaatab edasi.
Vargapoiss pole ka randa ilmunud, tema suhtes oleme ikka ootereziimil - küll ta tuleb!
Koduse elu kohta ei oskagi enam midagi kirjutada. Kuidagi oleme taas enam-vähem elu stabiilseks saanud, kuigi tean, et enam kunagi ei saa ma endale rusikaga vastu rinda lüüa ja uhkusega kindlalt öelda, et minu mees ei pea mind iial, kui teised räägivad oma meeste kõrvalehüpetest. Juba selle pärast ei saa, et tegin seda kuni aprilli keskpaigani nii kindlalt, kuigi kõik juba teadsid peale minu.Nii, et rohkem ma end selliselt lolliks teha, ega ullikeseks pidada ei
lase. Aga tundub, et numbrivahetus koos viimase Reiksi poolse kõnega vist mõjus. Vähemalt pole neiu trehvanud enam helistama minu kuuldes. Sest mingil ajal oleks ta ikkagi vist ju helistanud nii, et ka mina oleks kodus olnud. Olen oma tuleku-mineku kellaaegu lausa tahtlikult väga segamini ajanud, et poleks mingit süsteemi enam. Vaikus! Või ehk vaikus enne tormi. Elu näitab!

Meil käis üleeile öösel taas kutsumata külaline. Kaamerapilt pole just eriti terav, kuid poisid suutsid siiski vennikese ära tunda.

Külastas mehike meie baari varahommikul, siis kui kõigil uni eriti sügav, aga väljas juba piisavalt valge, et saaks ruumis tegutseda. Asjatas ümber baarileti kena kümme minutit, võttes kaasa minu letile unustatud fotoaparaadi ja kaks laetavat taskulampi. Baari sisse ikka tulla ei julgenud, sest Saiha magas baari põrandal.
Fotikast on kahju. Oli küll rannalt leitud, kuid parem, kui Reiko poolt ostetud juust, mis on väga nigel.
Politsei käis ka, jõi coca-colat ja lobises maast-ilmast. Lubas poisi vangi panna, kui (!) MEIE TA KINNI PÜÜAME. Tõeliselt abivalmis onud olid :)!
Staff arvas, et küllap mehike ka paari päeva möödudes taas välja ilmub, sest siis on raha, mis fotika eest saadud, otsas. Reiks lubas igatahes selli ujuma viia :)!
Seda muidugi juhul, kui ta parasjagu ise alkoholis ei uju. Kisub igatahes taas sinna kanti.
Kaks päeva oli vahelt kaine, nüüd taas eile ja üleeile õllene. Üleeile oli lausa aru saada, et isutab juba. Käisime väljas paralleeltänavas ühe venelase juures söömas, seal selgus, et ka neile oli sel ööl sisse murtud. Ok, tundsime kaasa ja rääkisime, et meil oli sama jama. Tagasiteel hakkas miskipärast väike torin pihta, peale "Kurenbaari". Eriti tõmmati saag käima, kui selgus, et sel ajal kui meie sõime, oli Khamra mingi neiuga töölt korraks jalga lasknud. Siis läks ikka tõsiseks minu kallal võtmiseks, et ma tahangi baari põhja lasta, panen muusika vait, kui ööklubi muusika kõrval mürtsuma hakkab, ja et minu pärast polegi külastajaid jne-jne. Läksin selle peale ära koju. No mis ma ikka suudan öelda, või vaielda inimesega, kes lihtsalt niisama hakkab närima. Eile tuli aga kogemata Khamra jutust välja, et ta oli oma valge neiuga "Kurenbaari" läinud, ning seal oli tantsul olnud meie "peresõber" Iwy. Selge siis, miks baarist möödudes, minu peale pidi karjuma hakkama. Poiste jutu järgi on neiuke ennemgi pimedas rannas istunud, kuhu baarist pilk ei ulatu, sest valgus segab. Noh, ei tea, ise pole näinud. Reiks väidab ka, et enam pole kohtutud, kuid see on kaheldav väide. Naljakas on ka see, et tol hommikul kui Reiksi telefon kodus tühi olija ma kaardid ümber lükkasin, helistas neiuke küll ja saatis sõnumi. Kui Reiks nüüd kaardi mulle jättis ja endale täiesti uue kaardi ostis, pole siiski enam üritatud vanal numbril Reiksiga ühendust saada. Kohalikke olusid tundes (pole uusi valgeid mehi, keda rajalt maha endale sponsorsõbraks saada, pole enam, sest hooaeg on läbi) on see imelik. Ilmselt on numbrivahetusest imekiirelt teavitatud ja kõned tulevad uuele numbrile.
Sitta kanti on see elu siin üle visanud, sest inimene ise ei tee midagi, et ennast ja mind ki uuesti elule aidata.
ilus maa see Cambodia :)!

Võib olla olen ma paranoiline, kuid mulle tundub, et miski on mäda!
Kuidagi järsku ei helista enam neiu,või vähemalt pole märkigi tema numbritest, mis tavaliselt olid telefonis. Selle eest helistab keset ööd keegi Mike, et rääkida helitehnikast jne. Võimalik, et kõik vastavad numbrid ja sõnumid saavad lihtsalt koheselt kustutatud peale kasutamist ja saatmist. Võimalik, et olen paranoiline! Aga miski ütleb mulle, et nii see siiski pole. Kuna minu viimane sõna oli, et teist korda ma ei andesta ja olen siin kuni esimese joomatuurini, siis ilmselt peab nüüd kõike kahekordse hoolega varjama. On ju mugav, kui ma siiski olen siin ja teen baaris tööd. Ja siis ei pea ka kodustele aru andma, umbes nii, et hundid söönud ja lambad alles.
Kurat! Tahaks niiiiii väga loota, et olen ikka paranoiline.
Aga ikkagi. Hommik võib alata väga püikesepaisteliselt, kuid mingil hetkel käib krõks - ja meeleolu muutus on mehel käega katsutav lausa. Võib olla on see siiski vaid sellest, et ta nagu tõesti üritab napsu mitte võtta. Kuigi ka selle koha pealt esineb mul kahtlusi. Lõhna kui sellist juures ei taju, kuid käitumine on selline, nagu oleks võtnud. Ei tea! Kui küsin, siis ega ei vasta. Meeleolumuutustest saan veel aru, sest küllap ikka isutab meeletult jooma, aga.....
samas eile peale töö lõpetamist läksime veel "rootslase poe" ette korvpalli vaatama. Kõik tegid napsu, ja ärgitasid ka Reiksi, kuid mees jäi endale kindlaks - ei võta, ja kõik! Mul oli päris hea tunne kohe. Inimesel on siiski kindlameelsust, kas või natukegi, aga on! Selle üle olen ma jube õnnelik!
Vahepealon nüüd rannas juhtunud kole õnnetus1
Praegu on suur püha kolm päeva, sest kuningal on sünnipäev. Selle puhul on pangad ja muud suuremad riigiasutused kinni, ning pealinna rahvas Sihanoukvilles suvitamas. Rahvast on kõik hotellid täis. Ja juhtuski nii, et üks suuremat sorti buss tuli "New Sea..." ette rahvast peale võtma, aga pidurid ütlesid üles, ning buss põrutas täie hooga kallakut mööda alla mere poole, võttes kaasa ka ühe kohaliku proua ja mõned motod. Pidama jäi buss alles rannaribal.
Rahvast oli muidugi murdu õnnetuspaiga ümber ja kohalikud lambaantsud kukkusid kohe filmima kuidas proua piinleb kiirabi oodates. Läksin ka algul õnnetust uudistama, aga sellist jubedust nähes hakkas halb ja tulin tulema. Ei olnud kena pilt.
Et päev oleks nagu põhjalikult tore, siis keerasid Hong ja Saiha ka mingist pisiasjast tülli ja nüüd põrnitsevad teineteist baari eri nurkadest. Uus poiss püsis aga tööl vaid mõned tunnid ja teatas, et peab käima mõned nädalad Phnom Penhis. Köögimutile pakkus aga mingi hotell tasuvamat tööd, ning see teatas samuti täna hommikul, et on viimast päeva. Kurat küll! Loodan, et selliste üllatuste pärast minu mees ei murdu ja ei hakka muresid jälle uputama.

Emadepäev!
Mõnikord tunnen, et mul oleks veel väga vaja oma ema tagasi, et rääkida.
Aga aeg on teinud oma töö ja rääkida saab vaid mõttes.
Selle eest on lapsed, kes tahavad rääkida. Ja kasulapsed, kes kinkisid mulle lihtsalt sellepärast,et ma siiski veel eesti tagasi ei lennanud ja Reiksile veel võimaluse andsin end parandada, neli potti orhideesid.
Sahkerdasid ja sahkerdasid siin kavalate nägudega, kui mingi suvaline lillemutt mööda kõndis ja pärast seda, umbes poole tunni pärast tulid küsima, et kas paneme lilled üles baari, või viid koju. Ma ei taibanud mitte midagi alguses. Mis pagana lilled? Siis selguski, et nemad (Saiha ja Hong) mulle kahepeale lilled ostnud, aga omapärased nagu nad on, ei osanud mulle neid kuidagi kätte anda. Ajas lausa nutma ja naerma korraga. Teadsin küll,et nad olid tol õhtul, kuiütlesin,et lendan minema, üliõnnetud ja nutsid. Aga,et ma neil nii kasuema olen..... tore.
Nüüdpraegu üritanmõlemileselgeks teha, miks kogu maailma lapsed, isegi suured lapsed, täna kingivad emadele lilli, või vähemalt helistavad neile. Üldiselt raske ülesanne selgitada, sest tundub, et khmeerid, kes küll väga hoiavad oma perekonda,ei tea emadepäevast midagi. Eks paistab, kas päeva jooksul jõuab selgitustöö kohale ja ikka võtavad empsidega ühendust. :)
Üldiselt on päev, nagu madalhooaja päev ikka. Randa tilguvad üksikud turistid, puhub tugev tuul ja päikesevõtust täna pole juttugi. Hommikul tibutas isegi tibake vihma.
Reiksil algab täna viies päev, kui ta pole tibagi napsutanud. Ilmselgelt on see tema jaoks kohutavalt raske aeg praegu. Juba eile oli mul selline tunne, et kohe murdub ja valab endale selle esimese, mis mehele ju midagi ei tee, kuid kahjuks ei jää ka viimaseks. Igatahes oli tal meeleolu kohutav ja vihastas ka selliste asjade peale, mis tavaliselt vihastamist ei vääri. Kardan väga, et ta ei pea vastu ja hakkab ikkagi kõik taas otsast peale. ma lihtsalt ei jaksa seda uuesti ja uuesti läbi teha. Aga loodame parimat! Tuleb ju positiivne olla. Viletsust ja vaesust niigi kuhjaga ümberringi näha.