uus poisteklui liige ilmus välja. Nimeks poisil Hansam esialgu. Eks kunagi panen ka pildi üles, ning ilmselt ajapikku saab selgeks, mis ta päris nimi on. Seda loomulikult, kui ta paigale jääb.
Uued naljamängud on ka olemas. Minu poolt saab ilmselt naljamänguks see, et võtan ükspäev kätte ja kirjutan raamatu "Kuidas viia elukaaslast enesetapuni". Pealkiri on rabav - eks ole! :) Aga ärge nüüd pablage, ma ei plaani enesetappu - pigem mõrva, kui neiu ei jäta telefoni rahule ja Reiks samuti.
Igatahes vallandus meil üleeile õhtul taas tüli. Teemadeks ikka joomine ja see naisolevus.
Poole tunni jooksul, mis Reiks läks koju ja kuni mina järele jõudsin, oli härra end purjuseks joonud ja magas diivanil. Telefon, ning neiu telefoninumbrid paberil kenasti kõhu peal. Kui äratasin ta üles, teatas ta mulle unesegaselt, et ära Ailile ütle, et numbrid on paberil. Noh, mulle oli see sama hea, kui härjale punane rätik. Ja tüli algas......
Ma ei usu siiamaale, et ta tahtis sellega mulle nalja teha. Ja et lihtsalt tahtis näha, kuidas ma reageerin. Reageerisin küll, aga teistmoodi. Lihtsalt naljasoon puudub sellise asja jaoks. Nõõdseks olen andnud lubaduse, et püsin siin, kuni järgmise naljani ja siis on kõik.
Aga järgmine tore nali ootas juba täna hommikul rannas. Õnneks ei pea ma sellise nalja peale ära sõitma, sest see on haige nali.
Meil on nimelt välja ilmunud härra perenõustaja-suhtekorraldaja-kõiketeadja.

Eks ma olen tal pidevalt ju hambus olnud, sest ütlen välja mida mõtlen. Ka üritan ma igati takistada neil sõpradel Reiksi täis joota, et siis baari arvel pidutseda. Olen ju seda nii mõnelgi korral tabanud. Praegugi seisab laual üks arve, millel maksmata lõbusate tüdrukute söögid. Välja tehti, aga pärast ei tunnistanud keegi, et just tema sõbranna kõhukese täis sõi. Küllap loodeti, et eks Reiks pigistab vindisena neiude koha pealt silma kinni, ta ju isegi neid tasuta kostitanud hea ja paremaga.
Noh, see selleks.
Igatahes olid härrad eile taas vaevunud ka meie baari külastada, ning ka meie järgi pärinud. Meie olime kodus, et arutada lahti Reiksi naljast tekkinud pundart. Saiha siis teataski, et me ei tule randa, kuna meil on suur probleem seoses khmeeri st tüdruksõbraga ja alkoholiga. Selle peale oligi suhtekorraldaja-perenõustaja teatanud, et probleemiks on hoopis see, et Saiha olla minu armuke. No anna kannatust!
Hea, et poiss sellise jutu peale tal kõri läbi ei lõiganud. Palusin lihtsalt täna sellisest mehest eemale hoida, kes selliseid jutte levitab.
Nüüd vist tean, ka miks nii mõnigi veel eelnevalt on meie perenõustajat püüdnud iga hinna eest vältida.

Täna stoppas siis Chaytöö. Kuu tagasi saatsin Jaja minema. Poisteklubi laguneb, aga midagi pole teha.
Esiteks ei salli ma reetureid. Selgus, et Chay oli olnud Reiksile nii mõnigi kord motojuhiks, kui oli vaja nn.neiu jurde sõita. Isegi siis, kui ma palusin minna mu arvuti järgi, mis oli remondis, sõideti tunniks Victory Hillile. Sellest momendist,kui seda teada sain, oli mulle poiss ka vastukarva. ja, et ta ka üleüldiselt oli laisk, siis võtsin täna väga kõvasti selle töötegemise teema üles. Kõrghooajal oli nagu kindel värk, et igasse baari jagus külastajaid ja sisseviskamisega ei pidanud nii intensiivselt tegelema. Aga nüüd, kui rahvast liigub tunnis kolm-neli inimest, tuleb neid ka pääda. Poiss istus selle asemel köögimutiga köögis, või kui mina koju läksin, siis veetis mitu tundi arvuti taga ja mööduvate turistide suunas ei tõstnud pilkugi. noh, ütlesin seda talle täna, sest pidin õhtul tööl olnud poisid magamast üles ajama, kuna rahvas kõndis mööda, agaees polnud kedagi. Kui teda kutsusin, siis ei teinud kuulmagi, parandas hoopis köögimutil lauakatet. Ja, et ta solvus minu sõnade peale, on temaprobleem. Ta nagunii on üks nendest, keda ma tagasi ei igatse.
Vahepeal pole elus suurt midagi muutunud. Käisime kaks püeva Koh Rongil, sest piletid on praegu uduodavad. lootsin sellest puhkusest ka tõelist puhkust, kuid enamus aega oli katastroof. Iga asjaga tuli see litsiniru meelde. Isegi normaalselt ei saanud omavahel rääkida. Pealegi jäi Reiks kohe esimesel õhtul haigeks, või teeskles, et on haige. Pagan seda teab. Olen ju nüüd igavesti paranoiline ja nuhin ta järel. Nii avastasin ka, et päev enne saaele sõitu, oli neiule sõnum teele läinud. Tekst oli küll kustutatud, kuid märk väljaläinud kirjast alles. Kuna neiu on niigi nagu puuk küljes, ja helistab igal võimalusel, küll oma, küll teiste telefonidelt, siis ma nüüd et tea, kas jutt, et sõnumi sisu oli olnud, et palun rahule jätta, oli õige, või mitte.
siiamaale on olnud ikka enam-vähem niimoodi, et hommikud algavad ilusti, aga õhtuks on jälle kõik kiiva kiskunud, Reiks napsune ja mina õnnetu. Ei tea, kaua ma niimoodi üldse jaksan. Äkki andsin ilma asjata talle andeks. Äkki on teistel õigus ja ta ikkagi ei muutu. Jutt, et üritab kõigi vahenditega alkoholismist jagu saada, on ammu muinasjutt.
Eile õhtuks tundus mulle, et nüüd kahetseb ta isegi, et tegi valiku ikkagi minu kasuks. Ja nüüd, et puhta poisina välja tulla, lihtsalt joob ja üritab mind endast taas välja viia, et siis saaks jalga lasta. Sest selline ju see põhjus tema seletuse järgi oli. Mina ei hoolivat temast ja ei suhelnud temaga. Küsisin tookord vastu, et kuidas saab hoolida inimesest, kes kuus päeva nädalas on koomas, või pohmellis ja sel ajal ainult sõimab, või nilbitseb. Või kuidas suhelda inimesega, kes enamus ajast mgab alkoholiuimas. Nii palju kui üritasin suhelda, siis selgus pärast, et tal oli mäluga probleeme ja ta ei mäletanud.
kelly ja Madise sünnipäev lõppes samamoodi katastroofiga.
Sõime-jõime, kõik oli korras, tulime ära baari tagasi, mina hakkasin vett jooma, sest võis loota, etäkki tuleb mõni sünnipäevalistest alla, kuigi jutt oli olnud "SinCitysse" edasi minekust. reiks muidugi õlletas hoolega edasi ja hakkas sõna otseses mõttes iga pisiasja kallal saagima. olime vahepeal hetkeks juba täiesti käsipidi kokku minemas. Siis suutsin ta maha rahustada, panime baari kinni ja lubasin, et läheme ka teiste juurest läbi.
teadsin ette, mis koht on "SinCity2 ja olin eelnevalt reikole juba ammu rääkinud, et kuna "sõbrannad" mulle niimoodi noa selga lõid, pole ma kohustatud sreykoutsidega suhtlema. Tundus, et oli sellest aru saanud, aga võta näpust.
nagu baari jõudsime ja selgus, et räägin vaid seal olevate eestlastega, hakkas pihta, et miks ma ikka tüdrukuid ei tereta jne. Nii kaua võttis mu kallal, et läksime peale üht kokteili ära koju. Kodus hakkas muidugi põhitriangel pihta kuni hommikuni. ikka teema selline, et kuna mina nüüd keeldun kohalike litsidega sõbralikult suhtlemast,siis tema ei saa enam kellegagi suhelda, sest teised käivad ainult sellistes kohtades, kus litsid on. Naera ribadeks1 Küll üritasin napsusele inimesele selgeksteha, et paar-kolm alailma purjutavat kaasmaalast pole veel kogu maailm, aga ei. Kui ikka kuulda ei taheta, siis ei kuulata. Nii on seis jälle tänaseks selline, et üks meist töötab, teine magab peatäit välja. Pärast lõunat ilmselt parandab pead ja kõik kordub.

Kogu asjast on kena kümme päeva möödunud ja ega suurt midagi pole muutunud. Reiks on oma valiku väidetavalt teinud. minu kuuldes on ta kaks korda palunud neiul mitte enam helistada. Aga alles eile oli esimene päev, kui oli vaikus. Või on "sisalik" teada saanud, et telefoninumbrid on nüüdseks vahetuses.
Ega see miski ime pole, sest peale seda, kui olin numbrid ära vahetanud, otsis Reiks kiirelt oma vana telefoni ja kaardi üles. Ning otse loomulikult oli selle vana kaardi peal ka neiu number. See jutt, et asi kestis vaid paar nädalat on ikka väga vähe usutav.

Peale esimest juttu, et ärgu rohkem helistagu - helistati vastastikku päris tihedalt. Siis käis minu mees, väidetavalt selleks, et olla aumees, lausa isiklikult rääkimas neiuga. Palve, mitte rohkem helistada, ega ühendust võtta, ning seletamiseks, et afäär on lõppenud, kulus kenasti kolm tundi. :) Neiust olla olnud niiiii kahju. Oli vaeseke selle pärast, et peab valgest rahakotist loobuma, nutnud kogu särgiesise märjaks. eks ta ole raske jah. hooaeg lõppemas, kust sa vaeseke ikka nüüd leiad kohe uue valge lolli, kes sulle ja sõbrantsidele laheda elu võimaldab!
Vahva on seegi, et neiu lohutamine on auasi, aga see mida mina tunnen, minu enda mure.
Närvid on igal juhul nii p...ses, et kuigi olen videot ju näinud, siis eile selle veelkordne läbi vaatamine võttis ikkagi uuesti käed-jalad värisema.
Neiule olen ise üritanud selgeks teha telefonitsi, et lõpetagu ära helistamine, kuid asi on lõppenud temapoolsete kriisetega vaid. Et veel eriti tore oleks, siis ilmus kolmandal päeval "naabrinaine"



randa, et oma võltsnaeratusega uurida, kuidas mul läheb, ning ühtlasi chekata, ega pole Reiko üksi väheke vindisena baaris. Siis saaks kohe sõbrantsile teada anda, et lennaku jaole.
Kui ikka paar päeva Reiks tõesti üritas telefonile mitte vastata, ja olime baaris hoopis eelnevast erinevatel kellaaegadel, või lausa kahekesi koos, siis hakkas mööda liikuma vastavalt nendele kellaaegadele, kui enne Reiko oli letis olnud, uusi sisalikke, kes agarasti baariga tutvust tegid. Mind märgates tehti kannakas, ning kõnniti minema.
Ma ei tea - võib-olla on mul paranoia, aga tunne on siiani selline, et ega asi lõppenud pole. lihtsalt oodatakse, millal ma maha rahunen. Lollid, niipea pole rahunemisest märkigi, kui pidevalt telefonikõnesid on oodata.
Kui selgus, et neiu telefoninumber on ka minu poolt ära tuntav juba, siis nüüd tulevad kõned teistelt numbritelt.
Viimane, mis mind täiega jälle endast välja viis, oli see, et olime just mitu õhtut rääkinud sellest, kuidas mina pean tavaliselt igas seltskonnas madalat profiili hoidma ja kuskil nurgas oma aega ootama, sest alatasa, kui olen proovinud ka enda olemasolust märku andnud, kähvatakse mulle vaid :"Oota" ja jäetaksegi ootele. Või kuidas mind purjus olles kõikvõimalike sõimunimedega on kutsutud, või püütud lihtsalt rõvedalt käperdada. Nüüd siis üleeile, kui tundus, et tõotab tulla vast esimene normaalsem päev, sest hommikukõned olid ära jäänud, tuli pealelõunat üllatus. Taaskord mingilt suvaliselt numbrilt, mis see kord ka Reikole tundmatu ju oli, sest ta võttis telefoni vastu. nägin hetkega ta näost, kes on teisel pool toru otsas. Koheselt läks nägu naeruseks ja telefon käes tormati baari taha juttu ajama. Taas kulus pool tundi, et privaatselt neiule teada anda, et ärgu helistagu. Kuna samal ajal tulid Reiksi otsima ka "Cambodia" õlle müügimehed, siis pidin minema ikkagi privaatvestlust segama. Nagu ma hõikasin, et baaris on Reikole külalised, rehmati mulle nii tuttavalt käega žest "Oota". hetkega purunes taas päev kildudeks ja lõppes otsa.
Tol õhtul helistasin ma ise Reiko numbrilt sellele naisele, ja palusin tal lõpetada see jama, kuna olin ju ikkagi kuulnud ka Reiko ütlust, et ärgu helistagu. Teatasin, et me oleme piisavalt kaua koos elanud ja meil on selleks liiga palju ilusaid mälestusi, ja me oleme otsustanud siiski mitte sellel kõigel lasta katki minna ühe suvalise "sisaliku" pärast, kuid neiu hakkas selle peale tooma taas kuuldavale oma dzunglihõikeid. Tagatipuks teatas, et ta on juba mitu kuud nagunii Reikoga koos olnud, ja mul polevat enam mingit üigust temalt

Tundun endale prügimäel vedeleva sinise kilekotina!
Päev on nii vaikne, et juba imelik hakkab. kuna mul pole tuju, siis pole seda ka stafil. Nad on nagu peegel!
Läksin eile koju ja näitasin härrale nähtud videolõike. Naerma hakkas! Vist oli tore tema jaoks! Minu jaoks mitte kahjuks. Õks osa minust tahaks kogu asja naljaks pöörata ja andeks anda - ikkagi nii kaua koos elatud, teine osa keelab seda teha, sest siis läheb kõik sama rada pidi ilmselt edasi.
Kõige targem on ilmselt kodu vahetada. Ja tundub, et sellega tuleb mul üsna kähku tegelema hakata. Kuid esimese asjana pean oma viisa ära pikendama. See peaks lähipäevil otsa saama, kui juba polegi saanud. Kui on siis on väike jama majas, tuleb trahvi maksta. Ja kui viisa on passis, siis pean vaatama, kus edasi elama hakata. Seda hakkan ilmselt otsima, kui on keegi kes viitsib mind motoga edasi-tagasi vedada. Selle põrgukuumusega, mis nüüd taas peale tormipäeva väljas valitseb, ei tahaks nagu mööda tänavaid hulkuda.
Kuklas tuikab miski meeletult! ilmselt olen taas lasknud tuulel üle higise kukla käia ja saanud närvipõletiku, kui mitte närvivapustuse.
Ahh, eks iga asi saab ükskord otsa, nii ka meie kooselu. Olen ikkagi kahevahel, kas mitte minna hoopis tagasi eestisse. Ainus asi on see, et kus ma seal elama hakkan ja mida tegema. Võrreldes siinse eluga, tundub eesti tagasi kolimine enesetapuna. Siin on vähemalt mingigi võimalus, et kui ka tänavale sattud, jääd ellu. eestis külmuks ilmselt ära.
samas oleks seal sõbrad ja sugulased kellele toetuda. Siin on ainult trobikond härraga sarnaseid aktiivseid puhkajaid. need olid ilmselt juba ammu asjast teadlikud.
Tegelikult pole mul ka kirjutamiseks tuju. Võib juhtuda, et ei bloggi enam tükil ajal.1

Eile oli selle hooaja esimene tugevam torm. Hommikul tööle tulles sadas ikka tugevalt.

Ühel vaesel paadimeheloli õnnetus juhtunud, see tähendab, et rannaliivas oli selle madalhooaja esimene laevuke.

Chay tuli tagasi kodukülast, ning tõi kaasa hunniku, või mis hunniku, õigem oleks öelda kartulikoti täie mangosid. Ja mitte neid tavalisi, mis siin on, vaid selliseid pisikesi, tumerohelisi. Kui need tumerohelised õuna moodi asjad aga ära koorida, siis seest on tumekollased ja väga head.
Täna jõudsin taaskord järeldusele, et minu elu siin on tänu bossile ikka väga huvitav.
Vähe sellest, et alates Eestist tagasitulekust on ta vahelduva eduga olnud kaine kokku vast ühe kuu, kui sedagi, siis tegelikult on asi hoopis lõbusam. Härra tundub olevat siin pikal puhkusel ja seda ilma naiseta loomulikult.
Täiesti juhuslikult hakkasin täna vaatama eilset kaamerapilti. Lihtsalt tuli jutuks Khamera perekond, kes eile siin istus ja uue aasta algust tähistas. Seal oli kambas sii õdesid-vendi, kui onusid-tädisid. Mõtlesin, et loen poisi siinkäinud õed-vennad õige kokku. Noh, vaatasin ja vaatasin ja äkki - mis ma näen! Mina läksin enam vähem siis koju, kui tulid nn."naabrinaine", ja tolle sõbrannad istuma. "Naabrinaine" ja ta sõbrantsid on taxigirlid, ehk siis meie mõistes tasulised tüdrukud, kes magavad valgetega ja igal võimalusel üritavad neile mehele saada. Ma pole neile eriti kunagi erilist tähelepanu osutanud, teretame ja vahetame vaid viisakusi, kuna nad on tuttavad juba eelmisest hooajast. Kuna me oleme tuttavad, siis pole mind eriti ka imestama pannud, et nad sageli meie baaris landil on.
Nüüd siis tean, miks sel hooajal mind eriti viisakalt tervitatakse ja meie juures istutakse. Eriti just siis kui mina tavaliselt paariks tunniks koju inge tõmbama söendan minna. Vaatasin siis eile oma meie tegemisi selle paari tunni jooksul baaris päris põhjalikult. TORE! Ja, et eile oli nii tormine päev, et sissetulek oli praktiliselt olematu, selgus ka kohe vihikusse vaadates, et ega neiude käest ka raha ei võetud söögi ja kokteilide eest.
Ülitore! Ma saan ööpäevas vaevu viis-kuus tundi magada tavaliselt, sest pean siin olema. Hommikuti on härral uni ja ta ei saa avama tulla. Selle paari tunni jooksul päeval, mis ta siin on suudab ta end siis igatpidi käima ilmselt tõmmata. Baari sulgejat temast ka pole, sest siis on baar lahti kogu öö ja seff ise magab toolis peale väsitavaid elamusi.
Asja teeb toredaks veel see, et õritasin hooajal võimalikult palju raha koguda, et oleks madalhooaeg hooleta. Nii kaua kui härra ei teadnud sukasääre asukohta, polnud muret. Nüüd avastasin juba paar päeva tagasi, et raha on sujuvalt asukohta vahetanud, ja asub nüüd härra rahakotis. kantisin tagasi, sest see raha, mis oli mõeldud eestis käimiseks on sujuvalt kõrist alla ja ilmselt ka plikade seelikute alla kadunud. Ei tahaks, et baari rahadega sama juhtuks. Täna kontrollisin kogu raha üle, ja oh imet, jälle puudu! Nüüd pean uue kindla koha vaatama.
Aga mida "naiste- ja napsulembiga" peale hakata, ei kujuta ette. Nutta nagu ei oska, vihastada ei jaksa. istun ja mõtlen, kas kolin ise mõnda uude kohta, või tõstan härra välja.
Praeguse seisuga on ta kodus purjus ja luku taga. Tegelikult oli ta eile õhtul ka suures tõas lääbakil dzinnipudeliga kui kojujõudsin. Hommikul pohmellitas ja kui kellaviie ajal koju riideid vahetama läksin, siis magas järgmise pudeliga. Vihastasin korralikult, valasin pudeli tühjaks, võtsin härra raha ja pangakaardid oma kätte, vahetasin riided ja panin joodikust liiderdaja luku taha. Kui see aitab ja härra kainenenud on, siis peaksin vist temaga rääkima. Kui see ainult aitab!

Taas on kätte jõudnud vihmaperiood!
Ehk siis eile oli selle aasta esimene pikem sajuperiood. Äike algas kella viiest ja õhtul kell 11 sadas veel mõnuga.
Hakkab jälle pihta katted alla - katted üles! Paari nädala pärast on asi ilmselt nii käpas, et võib baari sulgeda silmad kinni :).
Kassat mõjutab see muidugi tugevalt, sest ega keegi paduvihmaga alla randa ei viitsi vantsida. Valge inimene ju suhkrust - sulab ära kui vett saab! Kohalikud möllavad vees ja vihma käes alati.
Kohalikel nüüd alles mölluks läheb! Homsest algavad kolm päeva kestvad khmeeri uusaasta pidustused. See tähendab jälle ohtralt kaela valatavat vett ja beebipulbrit. Ostsin minagi endale juba pulbrit purgitäie valmis. Ei taha ju sitem olla kui staff.
Kuigi stafiga ongi mul sitad lood. Lasin oma Jaja, ehk siis Mapi lahti.

Teised olid ikka ülikindlad, et tema kantis Saiha telefoni oma sõpradele. Pealegi oli ta muutunud kuidagi vene keelse väljundiga pohuistiks. Kui ikka keegi helistas sõpradest, siis kadus baarist sõna lausumata. Kuna peale vargust oli ohkkond nagunii võrdne miini otsas istumisega, siis stoppasingi peale üht sellist ette teatamata vaba õhtupooliku võtmist tal töö. Tegelikult oli mul nii kahju seda teha, et lausa nutsin. Oli ta ju meile tulles lausa pesamuna. Pisike ja harimata. Aga näe, kasvas poole aastaga suureks, sai teada, et peale khmeeribaaris rabamise on ka lõbusamaid kohti. ja oligi jokk.

Nüüd siis oleme ilma õhtuse kokata. Khamera on ikka kodus oma lõhkise näoga. Käisime Hongiga teda ükspäev vaatamas. Seff oli külili teleka ees, ning igavles. Täna pidi niidid välja võetama, kui kõik hästi on. Ega ta siis enam muidugi kaua koduseinte vahel seisa.Varsti on rannas tagasi. Arutasimegi just Saihaga, et kuna päev päevalt jääb nüüd rahvast vähemaks, siis polegi vist mõtet kedagi õhtuks kokkama võtta. Hommikul möllab köögimutt, kelle nime ma pole kome kuu jooksul (häbi mulle) suutnud tuvastada.
Ja õhtul on nagunii enamus söögitegusid seotud grillimisega, mida Hong teeb. Nii, et äkki jäävadki kööki mul vaid Chay ja Kham. Elame-näeme.
Vihmaperioodoks valmistumine käib igatahes täiega. Kuna rannas olev laternapost osutus läbiroostetanuks, siis võtsid Hong ja Saiha selle eile maha, ning vedasid lihtsalt elektrijuhtmed koos lampidega puuni ja tagasi. Vähemalt pole enam ohtu, et lambid kellelegi öösel tuulega pähe sajavad.

Ja, et kõik oleks ikka täiuslik, ja algavaks madalhooajaks kõrvale pandud raha ikka "ilusti enne otsa saaks", selgus esimese paduvihmaga, et terve üks pool katusest jookseb lihtsalt sorinal läbi.
Nüüd siis on meil lambaantsud hommikul kuuest saati katusel. Vanad palmimatid on maas juba, ning veerandijagu uusi tagasi toksitud. Hämmastav kiirus Cambodia kohta muide!! Aga ei või ära sõnuda, kohe peaks töömestel nn. lõunapaus algama. Ja mis kell või päeval see lõppeb ei tea isegi Buddha.
Tegelikult, ega asi ka nii hull ole. Lihtsalt kui müned töömeestest on supervenivillemid, siis tundub, et selline on kogu töötav elanikkond. Kui ikka vaja, siis liigutatakse väga kiiresti. Kuigi seda rohkem oma tarvis. Nagu meiegi vanal "kuldsel vene ajal" Kui oli omale vaja, siis käis kõik töö kärmelt ja kvaliteetselt,

Jälle on vist kättejõudnud aeg, et pekske mind, nii nagu jaksate. Kõik, kellel on paha tuju, või midagi sitasti läinud, elage rahulikult minu peal välja. Eks ma saan hakkama :(. natuke õnnetu ju olen, aga see ju mu oma asi. Esiteks valutab mul kõrv, ja koos sellega ka kogu pea. ja, et ma mitte ei saaks rahulikult haige olla, korkis boss ruttu õllepurgi lahti. Nii vahva! Ega ta ei keela mul koju minna ja haige olla. Kus sa sellega. Saihal varastati telefon magamise ajal ära, ja et arvatavasüüdlase peale ei saa viha välja valada, siis ütleb ta minule igal võimalusel midagi halvasti. Tore! Oleks Khamra tööl, siis ilmselt sõimaks ka tema mind selle eest, et motoga avarii tegi ja nägu puru on. Nii, et rahvas, andke täiega!!
Muidu on ikka tore. Jätkuv kuumalaine ajab hulluks. Sooja on jätkuvalt +40 ja vihmapilved ainult tiirlevad silmapiiril. Täna, kui kõrvavaluga vahepeal päeval koju läksin, olin täiesti kindel, et kohe tuleb äike. Pilv oli tohutu ja välku sähvis ka südamest. Kuid võta näpust, pilv läks joonelt Sihanoukvillest mööda. Tore on ka see, et viimasel ajal pole pea aegu üldse elektrit. Nii ööl kui päeval on katkestused. Kõikjal üürgavad generaatorid. Majades muidugi neid enamikul pole ja nii tahab kuumus tappa.
Ega rannas ka kiita pole, õhk seisab täiega.