Tundun endale prügimäel vedeleva sinise kilekotina!
Päev on nii vaikne, et juba imelik hakkab. kuna mul pole tuju, siis pole seda ka stafil. Nad on nagu peegel!
Läksin eile koju ja näitasin härrale nähtud videolõike. Naerma hakkas! Vist oli tore tema jaoks! Minu jaoks mitte kahjuks. Õks osa minust tahaks kogu asja naljaks pöörata ja andeks anda - ikkagi nii kaua koos elatud, teine osa keelab seda teha, sest siis läheb kõik sama rada pidi ilmselt edasi.
Kõige targem on ilmselt kodu vahetada. Ja tundub, et sellega tuleb mul üsna kähku tegelema hakata. Kuid esimese asjana pean oma viisa ära pikendama. See peaks lähipäevil otsa saama, kui juba polegi saanud. Kui on siis on väike jama majas, tuleb trahvi maksta. Ja kui viisa on passis, siis pean vaatama, kus edasi elama hakata. Seda hakkan ilmselt otsima, kui on keegi kes viitsib mind motoga edasi-tagasi vedada. Selle põrgukuumusega, mis nüüd taas peale tormipäeva väljas valitseb, ei tahaks nagu mööda tänavaid hulkuda.
Kuklas tuikab miski meeletult! ilmselt olen taas lasknud tuulel üle higise kukla käia ja saanud närvipõletiku, kui mitte närvivapustuse.
Ahh, eks iga asi saab ükskord otsa, nii ka meie kooselu. Olen ikkagi kahevahel, kas mitte minna hoopis tagasi eestisse. Ainus asi on see, et kus ma seal elama hakkan ja mida tegema. Võrreldes siinse eluga, tundub eesti tagasi kolimine enesetapuna. Siin on vähemalt mingigi võimalus, et kui ka tänavale sattud, jääd ellu. eestis külmuks ilmselt ära.
samas oleks seal sõbrad ja sugulased kellele toetuda. Siin on ainult trobikond härraga sarnaseid aktiivseid puhkajaid. need olid ilmselt juba ammu asjast teadlikud.
Tegelikult pole mul ka kirjutamiseks tuju. Võib juhtuda, et ei bloggi enam tükil ajal.1