Pime mees möödub trummi põristades, teda saadab kõlaritest Preap Sovathi populaarne laul "Songsa" ("Tüdruksõber").
Laine loksub laisalt ja "raisakullid" loivavad turistide kannul sama laisalt.
On hommik!
Elu Occeuthealil kogub alles tuure üles.
Aga kerjused on juba väljas varakult. Istuvad kenasti randa toova trotuaari ääres reas. Või siis ei istu ka? Hommikul "Samuderasse" minnes märkasin, et ühest mehest on alles vaid protees ja sellele kuivama pandud sokid. Kaks sokki! Ei tea kas puujalg ka higistab? Sokijala kõrval külitav invaliid rääkis minu möödumisel parasjagu telefoniga, nutikaga muideks. Kuid mind märgates oli varmas ka mütsi välja sirutama. Eks telefoniarve tahab ju maksmist.
Imelik, et invaliidid-kerjused on vaid mehed. Huvitav, kas naisinvaliidid ei julge kodust välja tulla, või neid polegi.

Mehed ju teadupärast uudishimulikumad kõiksugu träni torkima, mis põldudel ja kraavides vedeleb. Küllap sellepärast neid ka uudishimule lõivu makstes on rohkem taeva poole lennutatud miinide poolt.
Kuna hooaeg on täies hoos, siis on trotuaarile tekkinud lisaks igapäevastele kohalikele rahaküsijatele, ka mujalt sisserännanuid. Meie kohalikud minult raha ei küsi enam ammugi, kuid uued põrnitsevad juhmide nägudega,kui valge mutt neist mööda minnes neile omakeeli teatab, et raha pole, ega tule ka!
Peale invaliidide on ka rohkesti nn. hooajakerjuseid. Kuid need meie maskottide vastu ei saa.
Naismaskott on meil "Euribor"

On teine selline määramatus vanuses "daam", kes hilisõhtul eikusagilt ilmub taarat korjama. Ega ta suurt kerjagi, lihtsalt toimetab tasahilju laudadel olevad tühjad pudelid-purgid oma kotti naeratuse saatel. Naeratus on proual võimas, võlub kõiki :). "Euriboriks" sai ta ristitud eestlaste poolt ühe "koosoleku" käigus Rootslase poe ees, ning, et nimi vanaprouale sobib ja ta ka sellele reageerib, ongi ta juba kena paar hooaega "Euriborina" meie seas tuntud.

Meesmaskotiks on kujunenud "fackoffman"

Nimi sellepärast selline, et kui sa talle ikka küsimise peale pappi ei pritsi, saadab ta sind selge ja kõlava häälega omakeeli heasse kohta. Raha saades loeb ta selle kohe su nina all üle, ning kui summa pole piisavalt kopsakas, saad fackoffi osaliseks nagu niuhti. Mina kutsun teda peigmeheks, ning annan alati "poisile" suitsu hammaste vahele, siis jään fackofist ilma.










Teine vahva kamp, kes meil hooaja saabudes ja tänu rohketele aastavahetuspidudele igal kuul, on linna saabunud, on motomehed.
Kui nn. omad poisid tunnevad kohalikke valgeid, ning kirvest selga hinda küsides ei löö, siis see seltskond "lambaantse" arvavad kõiki turistideks, pööritavad silmi ja räuskavad, kui ei saa sajameetrise distantsi pealt dollarit. Vähe sellest, nad ei tunne ka linna, ega mõista keelt. Kaks korda olen ühe sellisega "Samuderasse" sõitnud, ja iga kord põrutab ta poest mööda turu poole. Turist ju ometigi tahab turule suveniire ostma minna, mitte poest saia-vorsti. Randa sõitmiseks peab ka neile alati giidi mängima. Ja siis ongi veel üllatus ka nendepoolne, et "loll barang" teab hinda ja kohalikud motomehed ei toeta ka neid kui nad rohkem tahavad kisades saada. Lõbus-lõbus!
Kahju ainult, et hooaeg paari kuu pärast otsi jälle koomale tõmbama hakkab, siis kaovad ka klounid nii kohalike, kui külastajate hulgast.
Külastajad-turistid!
Issanda loomaaed on ikka suur! Eelmiste nädalate märksõnadeks olid Ken ja Barbie, eks näis mis sel nädalal saabub!
Kenist-Barbiest niipalju, et kui varem arvasin, et blondianektoodid on pärit küll elust enesest, kuid tugevalt liialdatud, siis nüüdseks tean, et selline liik nagu blondid eksisteerib ka tegelikkuses. :) Kahju, et nende puhkus juba lõppema hakkab, aga ehk on oodata veel mõnd Sindytki, ega siis sõbrannad saa kehvemad olla.
Toredad on ka sellised süütud-kavalpeataadid, kes tulevad raha vahetama. Kuna väiksemad kupüürid on meil defitsiit, siis arvatakse tihtipeale, et baar on ka pangaks, ning õndsa naeratuse saatel ostetakse pudel vett (.50 kuni 1.-dollar) 100 dollarilisega makstes. Üks pilusilmne papi arvas lausa, et on eriti kaval. Ma ei vahetanud lihsalt ta sajalist lahti, sest mul polnud momendil nii palju sularaha, temal oli aga vaja mazaasimutile maksta. Palus papi siis, et andku ma talle 10 dollarit, ta jätab oma sajase mulle pandiks. Okey, tulin vastu. Panin sajase ilusti eraldi. Mõne aja pärast oli taadu kümnekaga tagasi. Tegime taas vahetust - tema mulle kümme, mina talle sada. Taat kõbistas randa toolile tagasi tukkuma, mina hakkasin koju minema. Sain vaevu paarsada meetrit kaugemale, kui Reiks helistas, et papi nõuab oma sajalist, kus see on. Pagan küll! Keerasin otsa ringi ja tulin tagasi korda looma. Taat oli kohe peale mu lahkumist leti äärde lennanud, et miks ma ta sajalist tagasi ei andnud, tema tõi kümneka tagasi. Et Reiks sajalist ei leidnud, helistas mulle. Noh, teatasin papile, et andsin jah ta raha tagasi, vaadaku järgi. Ei tundunud teine ju nii seniilne ometigi, et ei mäletaks. Aga kus sa sellega, taat tõmbas sae kohe käima,ja hakkas lausa häält tõstma, et me tahame vanainimese paljaks röövida. Palusin tal siis tulla baari sisse, et koos kaamera lindistus üle vaadata. Taat jõllis mind suuril silmil - mis kuradi kaamera?? Osutasin lae alla kaamerasilmade poole, ja ennäe, simsalabim oli taadil sajaline üles leitud! Oli ikka jama küll, ei saanudki saja taala võrra rikkamaks.
Ega taat enam tol päeval meie baari rohkem külastanudki.
Seniks aga piirdume tavaturistidega, ning nende veidrustega. Õnneks on siiski äärmuslikke isendeid vähe liikvel ja päevad kulgevad rahulikult laineloksude saatel õhtusse.
Teine aasta khmeerimaal on alanud õnnelikumana kui eelmine! (Loodan, et ei sõnunud ära, tervava keelega, nagu ma olen!)

Head alanud Maoaastat kõigile!!
Meil on nüüdseks aasta Cambodias elatud. Baari aastapäevani on veel loetud päevad.
On see siis hea, või halb aasta olnud?
Pagan küll - aga ega ma teagi!
Head on ikka rohkem olnud, kui halba. Head asjad lihtsalt pole vist kirja saanud. Või on?? Peaks oma blogi korra üle lugema vist.
Eile sain vähemalt positiivset vastukaja kuhjaga. Ega ma muidugi arvanud, et ka eilseni võhivõõrastele võib meie baaripidamine huvi pakkuda. Kuid eile maandus meile baari suurem eestlaste seltskond ja selgus, et seal lugejad hulgas, kes vannutasid mind ikka veel edasi kirjutama.
Korra käis küll mõte peast läbi, et aastaga lõpetan, kuid .... hea küll, laseme edasi.
Aasta!
Aasta on ikka päris pikk aeg - või siis lühike!?!
Piisavalt pikk, et sisse elada ja higistamisest lahti saada. Piisav, et natuke aru saada nende keelest, ning ise natuke kaasa rääkida. Mis sest, et vaid mõningaid lauseid ja sõnu. Kuid poisid arvavad, et järgmisel aastal samal ajal on nende rahulikul valgete tagarääkimisel kriips peal, sest nende valge "ema" saab aru juba kõigest. Võib-olla :)!
Piisavalt lühike, et mitte maad ja rahvast täielikult tundma õppida. Seda ei õpi ilmselt iial, selleks peaks olema sündinud khmeerina. Nad üllatavad mind siiamaale igal sammul.
Küisin ükspäev taas Saomlemil. Et olen juba mitu korda seda tuuri ette võtnud, siis sattusin juttu ajama hoopis ühe kaasasolnud kohaliku tüdrukuga. Tuli välja, et töötab ka teine Occeutehalirannas baaris ja on bossi käsul klientidega kaasas. Rääkisime niisama igapäevastest asjadst ja siis ta korraga küsis, et kuidas meile on tööle sattunud viis kena poissi. Ma kohe ei teadnud, mida vastata. Tulin hoopis tagasi ja vaatasin siis oma poisijuntsud üle! Vaat` kui oled teistega ninapidi koos, siis ei oska teisi sellise pilguga vaadata. No vähemalt tore, et kohalikud piigad ikka meie poistele silma heidavad. On teised meil muidu sellised "vanapoisid" nende endi meelest.

Tüdruksõpra aga soetada ei saa, sest pole raha.
Täiesti kummaline suhtumine on neil abielusse ja armastusse üldse.
Sattusin ühel õhtul taaskord Saihaga sel teemal vestlema. Ta nimelt kogub nüüd raha, et oma telefon lasta lahti häkkida. Eelnevalt ostetud telefon on koodi all, sest on ilmselt varastatud kellegi poolt ja poodi müüki antud. (tavaline asi meie maal). ja peale telefoni lahtihäkkimist tahab ta koguma hakata raha kuldketi jaoks. Et siis tüdtukud vaatavad teda. Ja koguma peaks üsna kiirelt, sest muidu on ta juba vana mees oma arust. Poiss on 21, kohe saab 22. Isa pidi ka kurjustama, et pole veel naist võetud ja lapsi muretsetud. Lapsed on ju nende pensionisammas,ehk siis ülalpidajad, kui vanemad vanad on juba. Isal pidi isegi üks tüdruk olema valmis vaadatud pojale.
Küsisin, kas ta on tüdrukut näinud ka. Pidi olema jah paar korda. Aga armastus, pärisin edasi? Ah küll see tuleb ka kui on raha. Esimese asjana vaadataksegi, kas tulevasel mehel, või ka naisel midagi ikka hinge taga on, või on paljas kui püksinööp. Nende "püksinööpide" poole ei vaadata. Õudne! Ja elataksegi niimoodi lihtsalt elu lõpuni ilma armastuseta, lihtsalt rehe pärast. Alguses kui esimest korda seda juttu kuulsin, arvasin, et see on vaid Saihamõttemaailm. Kuid nüüdseks olen seda juttu kuulnud juba üsna mitmeid kordi ja mitmetelt. Nii, et nii ongi. Minu mõistusesse see muidugi ei mahu. Kuidas ikka elada koosnii, et tundeid pole?
Meie elu on momendil kuidagi rahulikumaks muutunud. Ehk saab ka korda kuidagi, kus ta pääseb.
Siis saaks rohkem aega seda ilusat-inetut maad tundma õppida.

Nii! Kuna eile algas neli päeva kestev vana kuninga "Grillimine" ehk põletamine ja rannas valitseb muusika asemel meeldiv merekohin, otsustasin panna kirja möödunud nädala tähtsündmused. Ennetavalt olgu mainitud, et baari omanik ei tea asjast midagi, ja otsuste tegemisel on temast mööda mindud tema enda tekitatud põhjustel.
Esimene naljaks sündmus siis randa ilmunud "Barbie". No pritsib tema suust ikka vahvaid kilde teiste jaoks. Ise veel uhke ka. Olin siiani arvamusel, et blondiinianektoodid on lihtsalt ülepakutud elujuhtumid. Kuid ei - on ikka ehedaid pärleid ka, kes tõesti lippavad trepist alla postkasti juurde, kui mobiilile ilmub teade, et teile on uus kiri postkastis :)! Lahe selle juures on veel see, et tal Ken ka kaasas. Ikka selline tõeline Ken :)!
Teine tore lugu on Saihaga!

Ta on meil ennegi sellist "plikat" mänginud, et äkki ei saa naljast aru jne. Aga siis saab jälle natuke räägitud ja selgitatud talle, et asi oli nali, ning poiss rahuneb maha. Nüüd aga hakkas jälle eile peale lõunat pirtsutama, et ma olla teda laisaks ja lohakaks nimetanud :). Tegelikult ütlesin, et kuna mõni meist valgetest on järjepidevalt "töövõimetu", siis pean ka Chay välja õpetama kassas töötama. Poisid küsisid, et miks ja ma viskasin nalja, et Saiha on laisk. Sellest piisas, et ta mossitama hakkaks õhtul. Tunnen teda nii kaua, et taban ära, kui miski on viltu, aga ega ta arupärimisele ei vasta ju. Kui lõpuks põhjuse teada sain, ajas naerma, kuid seekord olin ma tööst nii tülpinud, et ei viitsinud talle seletada, kui loll poiss ta on. ja siis hakkas ta veel eriti pirtsutama, kui nägi, et ma ei tee temast välja ja räägin hoopis eestlastega kogu õhtu. No lõpuks läks ikka nii marru, et ronis poiste tuppa nutma ja asju loopima. Pagan, siis jagasin ära, et tegemist hoopis kadeduseussiga. Olin terve nädala hoopis "minimapile" rohkem tähelepanu pööranud ja meie raudvara unarusse jätnud. Polnud teda ka piisavalt kiitnud ilmselt. Oh sa heldeke!! Mul oli ikka nalja nabani! Läks mehike lõpuks asju loopides ja pillides koju, väites, et on jube kõhuvalu. Täna hommikul oli ilusti platsis, tõi kasuemale kommi ja puha. Eks torm on möödunud selleks korraks :) Küllap arvas, et sai ikkagi piisava tähelepanu osaliseks.
Nõõd siis aga põhisündmusest eelmisel nädalal.
Peategelaseks meie Khamera!

Ühel õhtul, kui rand päris rahvast täis oli, hakkas üks seltskond äkki tellima õlletorne. No näitan pildil siis kohe ära, mida see torn endast kujutab.

Sellel pildil siis Hong, ehk "Minimap" koos "Ankori" torniga, kuhu läheb kenasti kolm liitrit kesvamärjukest.
Terve õhtu käis nende tornide täitmise ja lauale tassimisega kõva vemmeldamine. Õhtu lõppedes tõi Kham mulle kenasti arve viiele tornile. Mõtlesin küll endamisi, et miks mulle tundus, et torne oli rohkem, aga lõin siis käega, et küllap ikka tundus lihtsalt. Pealegi olin ju pool õhtut üle leti rahvaga laterdanud, võib-olla lihtsalt vaatasin üht torni kaks korda, või mida iganes.
Järgmisel hommikul tahtis Hong mulle kangesti midagi sosinal rääkida, aga inglise keelt on tal kehva ja ta loobus. Küll aga tormas ta kohe, kui Saiha tuli, viimasele seletama midagi. Astusin juurde ja siis sain aru, et jutt eelmise õhtu õlletornidest. Küsisin Saihalt otse, et kas jutt sellest, et ka Hongi meelest oli torne rohkem kui arvel näidatud. Nii oligi, poiss väitis, et Kham oli omale kantinud torne, sest oma tuttavad olid lauas.
Midagi, hakkasime eelmist õhtu kaamerate lindistust läbi vaatama. Esialgu tuli ikka viis torni. Lõpuks vaatasin õksi hästi aeglaselt kogu õhtu labi ja ei - oligi kuus torni. Lihtsalt kaks korda läksid kaks torni üheaegselt välja. Ning korra ka kaks torni ühe drafti alt. Sellepärast ei pannud tähele, et oli kaks. Okey, vähe sellest, kontrollisin ka kõik tšekid üle, etst kaamerast oli näha, et välja läheb kohe õhtu alguses kaks ämbrit, kuid millegipärast ma neid ei mäletanud arvetelt. Ja nii oligi, jälle kirja panemata Khamera poolt.
Olin jummala keeletu. Alles oli meil temaga pahandus ja sai ta tööle tagasi võetud, ning nüüd jälle ja veel hullem asi. Ülejäänud poisid olid jube vihased ta peale.
Järgmisel hommikul olid kõik neli (Chay, Saiha, Jaja, ning Hong) varakult neljakesi ümber laua, et aidata mul otsustada, mis teha. kas lasen poisi lahti, või mitte. Lõpuks otsustasime, et jälgime teda õhtul tööd tehes. Sel õhtul oli kõik korras - ei mingit äri. Kuigi tundus, et Kham vist aimas, et midagi on õhus. Järgmisel hommikul olid poisid jälle "ümarlauale" kogunenud ja tulid lagedale otsusega. Mina lähen koju, nemad seavad Khami valikute ette: 1)Hakkab tööle hommikuses vahetuses.
2) Töötab edasi õhtul, arvestades sellega, et teda jälgib mitu silmapaari, ning väiksemagi kahtluse korral töö stopitakse poise endi poolt.
3) Läheb kohe päevapealt minema.
Mina saabusin tagasi baari kella viieks, kui talle oli kohtuotsus teiste poolt ette loetud. Tulemus: Kham töötab, õhtuses vahetuses. Siis tuli minu kord temaga rääkidaja poiss ära kuulata. Vabandas ette-taha ja selgitas, mis teda nii tegema ajendas. Olin kaks päeva põdenud ta sellist tegu, aga, et inimesele tuleb veel korra üks võimalus anda, siis nõustusin ülejäänud stafiga ja lasen tal edasi õhtul töötada sellel tingimusel, et ei mingeid jamasid rohkem. Ning kui tuleb jama, saavad sellest teada ka ülejäänud rannabaarid. See tähendab temale muidugi töö lõppu rannas!
Eks nüüd elu näitab, kas kasvab temast staff, keda saab ka usaldada lõpuks.
Nii, aga nüüd lähen koju magama, sest minu asetäitja-pirtsutaja saabus tööle tagasi, et mule ka vaba tunnike võimaldada. Eks paistab milline õhtu täna ees ootab!

"Elmari" raadio mängib üle ranna, mõni eestlane tiksub ka päikese paistel ja mõtlesin, et kirjutangi ehk natuke meie ilusatest-koledatest randadest. Mõned neist on suurte hotellide valduses ja enamasti tasulised neile, kes pole hotelli külastajad, osade rannaäär on täis tipitud baare, ning mõni vaid piknikuplatsidega ääristatud.
Selline piknikukohtadega rand asub natuke linnast väljas peale sadamat.

Olen seal korra käinud, aga siis oli suveaeg, kõva tuul, ning rand inimtühi.
Sadamast linna poole, on asustus randades juba tihedam. Esimene on siis venelaste linnaosas Victory Hillil asuv Victory beach.

Rannaäärsed restoranid kuuluvad enamjaolt ilmselt ka venelastele, aga rand on ilus ja puhas. Kätte paistab ilusti ka privaatsaarele viiv privaatsild.
Edasi linna poole liikudes on järgmine Hawaii beach. Mereveega täidetud tasuline bassein ja väidetavalt Sihanoukville ilusaim rand, ise pole sinna trehvanud. Olen seal kõrval khmeeride söögikohtadega palistatud pisikesel kivisel rannaribal vaid söömas käinud. Söök oli igatahes hea ja odav.
Edasi on juba Independence beach. Äristatud suurte hotellidega, hotellide erarandadega, ilma igasuguste müügimuttidetta. Tsau eest saab ka tavainimene, olemata hotelli klient, rahus päevitada.
natuke maad edasi on Sokha beach. osaliselt hotellide kasutuses, osaliselt kõigile kättesaadav. Päevitamas seal käinud käia pole olnud võimalust ega aega, kuid möödasõites tundus ilus.
Serendipity beach.

Kivine, pisike, mäe peal asuvate bungalowdega ja pisikeste söögikohtadega. Meie baarist kiviviske kaugusel, järgmisest rannast eraldab seda randa vaid linnast alla tulev tee ja muul, kust laevukesed saartele sõidavad.




Siis teisel pool muuli on Occeutheal beach. Baar baaris kinni ja nii mitu head kilomeetrit. Alguses on nn. valgete inimeste baarid, mis mingil hetkel lähevad sujuvalt üle kohalike rannabaarideks. Eristab neid mööbel ja prahikuhjade puudumine, või olemasolu. Selle rannas asub ka meie baar.

Valgete inimeste jaoks siis bambustoolid, kohalikel vakstulauad. Aga kohalikele meeldib ja möllu on sealalati.

Ja mis ilmselt kummaline, et rahvas armastabka seda valgete randa, ning käib siin päevitamas, olgugi, et nii mõnigi üritab seda ümber muuta :).












Ja siis kolm kilomeetrit linnast väljas asuv Otres beach.Kunagi ilus rahulik rannaala mõningate rannabaaride ja puhta veega.

Nüüdseks on rand baare ja ööbimiskohti täis ehitatud, kuid mõnede siinsete talvitujate seas nii populaarne veel vanast harjumusest, et igal võimalusel üritatakse kaasmaalasi-turiste , kes ise otsustada otsustada ei viitsi, ainult sinna suunata. Need, kellel oma otsustusvõime puudub, sattuvadki käima vaid ühes rannas, ning teistest ei tea suurt midagi. Aga, kes vähegi viitsib avastab ka muid kohti. Näiteks saared ja nende rannad!
ise olen käinud küll neist paljudest saartest vaid kolmel. seepärast vaid kolme randadest räägingi. Ja tegelikult pole nendest kahe suurema Koh Rongi ja Koh Rong Saomlemi kõikidesse randadesse jõudnudki.
Kuid alustagem siis väiksemast saarest Bamboo islandist, ehk Koh Rust.

aarel on kaks randa, mõlemad samasuguse pruuni liivaga nagu mandri randades. Sealpoolkusvalged puhkavad ja pidutsevad on ka küllaga koralle, et jalgu lõhkuda. Mandripoolne nn. khmeerirand on liivasem, aga muidugi mustem (prahisem). Ega tegelikult saarel peale lebo ja napsutamise suurt teha polegi.
Koh Rong Saomlem. Olen käinud kahel korral vaidselles rannas kuhu laevad randuvad, ja sedagi vaid paariks tunniks. Aga rand on nagu vanas heas reklaambrožpüüris

valge liiv ja hele-helesinine vesi. Tasapisi on ka randa kerkinud ööbimiskohad ja baar. Saare teisele poolele, kus ka ööbimine, pole ma jüudnud, kuid kuuldavasti sama kaunis.
Koh Rong! Suurim saar, matkaradade, liivaste ja kiviste randadega, matkaradade ja ööeluga. Vesipühvlid, kanepihõng, maod ja mis kõik veel. Igal ajal kui võimalus jälle on lähen tagasi.

Läksin eile õhtul täiesti lambist Khemeraga nii riidu, et jumal teab, kas ta täna edasi töötab.
Lihtsalt jooksid kõik pisiasjad äkitselt kokku ja paisusid suureks.
Esiteks on ta peale enda toodud kahe sõbra järjestikust lahtilaskmist nats solvunud minu peale, sest eks temalgi oleks siis oma osa olnud kõrvaläri tegemistes. Ja kuidagi laisaks on ta ka vajunud, pole enam see endine Khemera. Teised töötavad igal ajal kui vaja on, temale tuleb lausa aeg-ajalt meelde tuletada telefonitsi, et tööpäev algas tund tagasi. See hilinemine on nii mõnigi kord ajanud Jajad juba närvi. Kööginaised kaebavad ka kogu aeg, et Kham ei korista enda järelt, kui midagi teeb. Minul viskas tegelikult juba üleeile natuke üle see, et nagu on grill tagasi sisse veeretatud, sebib tema endale mingi tüdrukuteseltskonna keda asuda ära rääkima. Teeb tasuta shotte välja jne. ikka minu arvelt. Olen oma sada korda talle öelnud, et tasuta shotte on vaid 1 inimese kohta õhtu jooksul, ja ka vaid siis kui inimene tellib ka söögi, mitte õlle ainult. No ei jõua poisile see kuidagi pärale. Eile oli taaskord juhus, kui ta kinkis minu välgumihkli mingitele Austraalia plikadele. See pole tal esimene kord, aga seekord juhtus see olema Vietnamist toodud välgukas. Vihastasin, nii, et silme eest oli must, kurat küll, ma ei osta endale iga päev sellepürast välgumihklit, et tema neid ära kingib. Käskisinminna ja tagasi tuua. Tõi mulle hoopis nurga pealt poest uue. Karjusin lausa ta peale, et olgu olla minu isiklik välgukas tagasi, ja kohe. Selle peale istus ta moto selga ja põrutas koju. Pärast poisid arvasid, et äkki nii ongi parm. Eks vaatab, mis täna saab. Igatahes arvavad teised, et ta ilmub õhtuks välja. No elame-näeme.
Nüüd igatahes pean igaks juhuks stafi tööajad ümber mängima, kui ta siiski ei tule. Tegelikult on see üsna lihtne, sest millegipärast on ilm kohutavalt tuuliseks pööranud, nagu oleks juuli kuu ja madalhooaeg. Vihma kipub ka sadama kohati. Kummalne!?!
Poiss jõudid ka pealinnast uute päikesevarjudega õnnelikult kohale. Täna panime randa välja juba. On teised sellised vikerkaarevärvilised :). Aga kuna päikest pole juba mitu päeva, ei saa testida ka, kas tuleb rohkem rahvast istuma.

Kirjutan kohe ühe täna leti taga kuuldud loo üles, muidu läheb aega ja unustan.
Jutustas seda oma eakale valgele "poissõbrale" umbes neljakümnene khmeeri prostituut.
Teema oli umbes selline, et miks ta on nii vaene ja näeb väsinud välja ja miks on nii "armunud" valgesse endast vähemalt kolmkümmend aastat vanemasse taati. No kole oli ta küll - nagu minu elulugu :)!
Teema siis selline! Miks inimene hakkab püüdma valgeid vanamehi.
Räägin siis nii palju, kui khmeerikeelsest jutust aru sain, sest naine valdas inglise keelt küllaltki kehvalt. Taatu, kellele jutt mõeldud oli, ei saanud ilmselt tuhkagi aru. Noogutas kogu aeg ilmetu näoga.
Aga- olles üsna titt veel, põgenesid naise vanemad punakhmeeride eest koos lastega Taisse. Elama asuti Bangkokki. Alguses oli kõik päris hästi. Tänu Tais elamisele valdab naine ka Tai keelt. Nii ta vähemalt väitis.
Siis sai punakhmeeride aeg otsa, ning pere otsustas Cambodiasse tagasi tulla.
Ma ei saanud aru, mis siis täpselt vanematega juhtus, kas surid haiguse tagajärjel, või said vietnamlaste käe läbi surma, või oli miiniplahvatus, kuid surma nad said. Lastel polnud siin kedagi, kes nende eest oleks hoolitsenud ja nad võeti Tais olevate sugulaste poolt kasvatada. kasvatus seisnes selles, et kellel vähegi kael kandis, pidi tööle hakkama. Nii müüski tudruk algul mingeid kulinaid turul ja hiljem iseennast.
Nüüd on ta aga vanaks ja koledaks kulunud, ning kuna keegi teda enam ei vajanud Taimaal Saatsid sugulased ta tagasi Cambodiasse. Siin ei vaja teda samuti keegi. Valida oli kas kerjamine, või tuli leida kiirelt mingi rahakas valge vanataat. Ja näe, naisel vedas, leiduski üks tore papi, kes naist üleval peab, niikaua kui puhkus kestab.
Kusjuures tundus, et naine oli alles äsja saabunud siia linna ja ilmselt ka maale. Sest ka khmeeri keel oli tal üsna roostes.

Nii, Phaleapist olen siis lahti!
Viskas ikka üle see esimese jaanuari molutamine ja stoppisin ta töö. Ossa pagan, kus hakkas peale seda märatsema baaris. Esimese päeva õhtul viskasin ta poiste toas välja, sest ta ju enam ei tööta siin. Teisel päeval saatis Reiks ta minema, kolmandal tuli ikka tagasi ja peksis paar plakatit puruks. Siis pidas paar päeva vahet ja tuli jälle märatsema purjus peaga, kuid siis andis Saiha talle juba konkreetselt rusikatega märku, et siia enam asja pole. See ka ei aidanud, vahetult enne meie Vietnami sõitu tuli öösel kindla plaaniga varastada minu arvuti. Ainult vaesekesel ei läinud asi õnneks, sest mõni minut hiljem tulid poisid karaokest tagasi ja ta jäi vahele.
Peale Phaleapi lahti laskmist võtsin Bushi tööle. Ka hommikusse vahetusse. Kuid teise päeva õhtuks keeldusid Jaja ja Saiha temaga koos töötamast. Saiha ütles konkreetselt, et kutt üritab varastada meie tagant. Hakkasime siis teda teraselt jälgima, aga kutt tabas vist ära ja ei suutnud me kuidagi tõestada, et kirjutab topeltarveid.
vahepeal tuli aga end tööle pakkuma Jaja sõber Hong. Arvasin algul nädal aega, et nad on vennad, kuid pole isegi sugulased. Selle eest niiii pagana sarnased, et naeru ajab peale, kui kliendid neid sassi ajavad napsustena :). Hong on Jajaga ühte masti, nägu kogu aeg naerul, päevagi koolis käimata ja inglise keel ümmargune null. selle eest töökas ja suhtlemisaldis. .

Et Jajad kutsutakse ka Mapiks, siis hakkasin mina Hongi Minimapiks kutsuma :)! Ta on natuke noorem teistest. Ja, et hoolimata keeleoskamatusest osutus Minimap töökamaks, otsisin lihtsalt põhjust Bushist vabanemiseks. Ja juhus tuli!
Meil on kirjutamata seadus peale sügisest kanepipahandust Saihaga, et poisid võivad küll oma äri ajada tasapisi, kuid ise baaris ei tõmmata. Bush võttis aga kätte ja istus lausa klientidega ühte lauda päeva ajal jointi tegema. Sellest piisas! hetkega oli tal lõpparve käes ja minimap täiskohaga koristajapoisiks vastu võetud. Õnneks ei lahkunud Bush skandaalitsedes nagu Phaleap.
Aga - käisime ju vahepeal viis päeva Vietnamis!

Reiksil tulid sõbrad siia puhkama ja tahtsid ka väikest kõrvalriigi trippi teha. Nii me ennast viieks päevaks neile sappa istutasimegi. Saiha on õnneks juba nii välja õppinud, et sai suurema vaevata baaris hakkama. "Tiiger" aitas teda mõned tunnid päevas ja praegu tagantjärgi vaadates tundub, et asi sujus. Meie aga põrutasime Phu Quoci saarele.

Ega saarel viga polnud, ainult kuidagi külmavõitu tundus. Reiks käis õhtul ujumas, ning lõdises peale seda tükk aega. Järgmisel päeval võtsime motod, ning tegime päevaga ikka saarele tiiru peale.

Lahedad metsavaheteed olid kus kimada saime. Merevaated ka hingematvad. Kuigi selliseid meie saarte ümber olevaid valge liivaga randu oli seal vaid üks mida nägime. Teised olid meie Occeutheali ranna moodi pruunid. Saarel endal käib kõ
va ehitamine. Üritab ju Vietnami valitsus saart muuta teiseks Phuketiks. Kõikjale rajatakse asfaltteid, kiirtee ühest saare otsast teisegi on olemas, kuigi kihutamisvõimalust seal eriti pole, sest vastavalt siiski aasia elustiilile ei tea kunagi, kes, või mis sulle kiirteel vastu võib jalutada :), Meil olid selleks lehmad!

Kujutan ette, et kui järgmine kord minna, ei tunne kohta enam äragi. Hästi palju on valgeid elanikke, kes äri teevad. päris lahe oli jälgida prantslannast baaridaami umbes kümneaastast tütart, kes emaga põristas prantsuse keeles, aga kohalike lastega mängides tuli nii sorav Vietnami keel, et lausa imesta.
Vietnami keel! Appikene! ma pidasin siiani khmeeri keelt kohutavaks, aga esimest vietnamikeelset lauset kuuldes arvasin, et olen mingisse "Galactika" filmi sattunud. Oli ikka kohutav kuulata.
Saarelt lendasime edasi Ho Chi Minhi, ehk siis kohalike jaoks ikka veel Saigoni.
Selle linna kohta võiks öelda:" Tere tulemast hullumajja, kus elab 9 miljonit inimest ja 6 miljonit motorollerit!"

Hetkega olime taksost välja astudes kistud liikluskaosesse. Kui meie jaoks oli siiani tundunud Phnim Penh üsna hullumeelsena, siis Saigonis üle tee saamine oli tõeline vägitegu. ja kui siin ikka jääb auto seisma mõnikord, kui sa keset teed oled, siis seal antakse hoopis gaasi juurde. Eriti valgete puhul. Tegelikult tundus mulle kogu aeg, et valge inimene pole selles riigis eriti teretulnud. Et kannatatakse ainult ära turistide tulv, kuna see toob raha sisse. Ja nii tigedaid müügimutte pole ma Cambodias kuskil kohanud, kui seal. Juba selle eest kui leti ees korra julgesid seisatada, ilma et oleks midagi ostnud, said sõimata, või vaadati lihtsalt pilguga, mis võib tuhastada. Ausalt öeldes ei meeldinud mulle seal põrmugi.
Cu Chi tunnelitesse tegime ka tiiru. Proovisime end tunnelitesse ka pressida, kuid tulutult.

Üldiselt oli mul kohutavalt hea meel kui buss varahommikul Vetnam-Cambodia piiri ületas ja kodused prahihunnikud, ning arusaadavas keeles, koos naeratusega, piiriäärses söögikohas poiss mind teretas ja riisi lauda tõi.