Muutsin natuke oma bloggi välimust, loodan, et need, kes veel viitsivad lugeda, või minu järele nuhkida, nääd segadusse ei sattu!!
Lihtsalt pidin midagi muutma peale vargust, ja bloggi tundus nagu kõige lihtsam variant.
VARGUS!
Noh, keegi oli lihtsalt juba pikka aega meie elamist jälginud ja kasutas ära üht sel aastaajal väga harva esinevat vihmast ööd.
Aga kõik siis järjekorras1
Silvi pidi järgmisel hommikul hakkama varakult pealinna sõitma, et Eestisse tagasi lennata ja läks seetõttu üsna varakult magama. Kuna ta magas pisikese öötulega, siis krabina peale korraks virgudes märkas ta ainult, et midagi lipsas praokil aknast trellide vahelt välja. Küllap rott, mõtles ta ja magas edasi.
Reiks tuli baari poole üheks öösel, et vaadata, kas mul pole äkki abi vaja. Kuna oli väga rahulik õhtu, saatsin ta tagasi.
Tegelikult olid nad Tuuliga mingi poole üheni juttu rääkinud ja siis kui Reiks hakkas baari tulema pani Tuuli tuled kustu, ülevalt rõdult ukse lukku ja läks magama.
Mingil hetkel kuulis ta aga kuidas tema toa uks vaikselt lahti läks ja keegi taskulambiga sisse piilus. Kuigi Reiks sellist asja poleks teinud, hõikas Tuuli teda ikkagi nimepidi, et aga vastust ei tulnud, näitas ta telefoniga tuld vastu.Tuuli oli ilmselt sissetungijale ebameeldiv üllatus ja hääle peale põgenes ta rõdule ja Silvi toa nurgast mööda pea aegu olematut redelit alla. Olematut, sest redelist on järel vaid paar mädanenud roigast!
Tuuli põgenes vetsu ja võttis kiirelt kõne Reiksile. Reiks oligi juba tegelikult väravas, et hoovi tulla.
Üles jõudes selgus, et lukku keeratud rõduuks oli pärani, asjad kõik kappidest välja loobitud ja varas läinud loomulikult.

Mina jõudsin koju pool tundi hiljem. Selleks ajaks oli selgunud, et kadunud olid nii Tuuli, kui Silvi läpakad, Tuuli fotokas, minu lõhnad, poiste poolt kingitud kaelaehe ja Reiko raha. Reiksi lõhnad leidsime redeli juurest ilusti kilekotti pakituna. Vist segasid alla ronimist. Hommikul selgus ka, et varas oli asjad pakkinud kenasti ühte meie väiksesse seljakotti. Helistasime poisid appi, sest ise politseisse teatamine poleks midagi andnud - keelebarjäär.
Kham helistas siis pollarisse. Sealt muidugi teatati, et nad praegu magavad, tulge hommikul jaoskonda ja tehke avaldus. :)!!!!
Poisid sõitsid ümbruskonna tänavad ka läbi, aga tulutult.
Sisse oli ronitud mööda lilleredeli roikaid, möödaminnes haarati Silvi toa aknapraost tema meigikott, aga kunasee ei osutunud olevat kullast ja rahast pungil, jäeti see rõdulauale. Siis võeti meie peidikust ukse võti, Tuldi tuppa ja soriti rahulikult kõik toad läbi, ning pakiti asjad. Tuuli tuba lihtsalt juhtus olema järjekorras viimane. Meie katkine fotokas jäeti alles, läpakas oli õnneks baaris ja baari rahad kodus nii lihtsas ja nähtavas kohas, et sealt ei osatud vaadata. Nii pääsesime meie tegelikult kõige kergemini.Silvil kadus aga koos arvutiga kogu tööalane materjal. Tuulil pildid. Ja nüüd on kogu aeg selline vastik tunne, nagu keegi jälgiks selja tagant. Eks näis millal see üle läheb.
Nüüd aga lähen koju oma uut fotokat vaatama ja magama. Kui on aega blogin õhtul ka baari tegemistest,sest meil siin jälle kerge (või raske) äike õhus.

Nädalaga on juhe magamatusest kokku jooksmas!
Põhiline on unustamine! Teen midagi, või siis ei tee, aga arvasin tegevat, ning pärast ei suuda meenutada. Oli see nüüd päriselt, või ainult mõtlesin.
Reiks läks Eestisse.
Läks, et oma probleemile abi saada, aga enne ma seda ei usu, kui näen. Igatahes suutis ta eilse seisuga jätkata ka seal kaugel oma lõbusat eluviisi.
Mina proovin siin sada ööpüevas vähemalt viis-kuus tundi magada. Tuuli ja Saiha annavad mulle vaheldumisi päeval paar tundi uneaega. Ega see õige pole, sest hilisööl olen ikkagi valmis eriti nõmedatele purjus klientidele kõrri kargama. Eile viskasin leti tagant välja mingi isehakanud baarmani. Rahvast oli suht vähe ja Saiha käskis mul võrkkiiges pool tundi magada. Samal ajal jõudis leti taha trügida mingi mees, kes kukkus poissi õpetama, kuidas talle kokteile tuleb valmistada. Kobisin siis üles tagasi, sest üldjuhul üritavad poisid kliendi soovidele vastu tulla. See tähendab, et Saiha küll ütles, et leti taha tulek on keelatud, kuid kui ikka "Barang" tuleb, siis üritatakse vähemalt asi kontrolli all hoida. Noh, "bartender" sai oma kolme erikoksi õpetamisega valmis, siis sai arve ja kukkus soiguma, et kuna see oli tema erikoks, siis ta ei maksa. Siis kannatasin veel nats aega ta tõmblemist, aga kui ta hakkas mu koera sõimama, oli jutul lõpp, kutt kadus baarist kiirelt.
Täna olen, aga tõeliselt zombi. Ootan lausa, et õhtune staff juba kohale tuleks, sest Tuuli täna piparkoogiküpsetamisega ametis. Nii, et jätan ta rahule. Hommikust staffi aga üksi siia jätta ei saa. Terve hommikune meeskond on lambapead. Isegi see uus hommikune kokamutt. See on ikka eriline memm. Kolm korda olen lasknud endale hommikuks süüa teha ja kolm korda on ta selle valesti suutnud teha. Esimesel korral ei suutnud ta praetud riisile juurviljadega peale maisi midagi sisse aretada. teisel korral oli vietnami supi sisse pandav mingi roheline vars jäetud puhastamata enne ribadeks lõikamist. Efekt sama nagu eesti rabarberikiselliga. Supp oli pikki niite täis. Ma algul arvasin, et juuksekarvad puntras. Pidin sisikonna seest välja öökima. Ja kolmandal hommikul mõtlesin, et kurat küll, juustuburgeriga ei saa ju alt minna - aga näe saab! Tuli pikk sai, hoolega peekonit täis topitud. Nüüd polegi midagi teha, hommiku ja lõunasöögi tellin Cocost kõrvalt. Õhtuks tuleb Sofia ja siis saab siin süüa.
Noh, ja ega poistepaar ka parem pole, venivad nagu "härjaila", pole päeva, kui ma neid ei sõimaks, kuid ega nad targemaks ka ei saa sellest. Võib olla olen lihtsalt üle väsinud.
Tegelikult tahtsin hoopis kirjutada õnnelikust lapsepõlvest. Lapsepõlvest, kus tohib ja saab tänaval mängida, ilma kiivri ja turvavarustuseta jalgrattaga kihutada, puude otsas ronida. Tegelikult on hämmastav, kui stressi on aetud eesti lapsed nende piirangutega. Kui tänapäeval laps end isegi tibake vigastab on katastroof. Siinsed lapsed mängivad kus juhtub, vanemad õed-vennad vaatavad nooremate järgi ja mingeid mänguväljakuid, mis kogu mängimise lõbu küsitavuse alla seavad oma piiretega, pole olemaski. Muidugi on siin ka palju asju halvasti. Needsamad õnnelikud lapsed võivad pisikesest palavikust saada raske tüsistuse, või puu otsast kukkumine võib lõppeda eluaegse invaliidina, sest arstiabi on lihtsalt nii kallis. Kuid sellest hoolimata on mängud lõbusad ja hoogsad. Täna hommikul mängisid meie hoovi klutid näiteks plätuviskamist. Mäng seisneb selles, et hoovi kaugemast nurgast joone tagant põõtakse plätut visata analoogselt meie lutsuviskamisele, tänavale. Plätu peab lendama võimalikult madalalt ja tiireldes. Kes kaugemale viskab, on loomulikult võidumees. Eriti tegija on veel see kutt, kelle plätul õnnestub mõnd möödasõitvat motot või autot tabada. Sest siis võib tulla ka sõimu näol väheke vürtsi loopimisele sekka.

Ma pole bloginud juba terve igaviku!! Vahepeal on olnud niiiiii kiire, et asi on lihtsalt unarusse jäänud!
Kohe algatuseks olgu öeldud, et Eestis käiguga ei paranenud ilmselt midagi! Täna hommikul ootas mind baaris kalasilmadega mees, kes just nagu eelmiselgi aastal asus tuure üles võtma ja sõimama. Õnneks komberdas ikka lõpuks moto peale, kuid ilmselt tuleb nüüd jälle samasugune aeg, nagu eelnevalt. Praegu vaid paha see, et suurte aastalõpupidustuste käigus ütles Saiha tervis taaskord üles, ning mul pole momendil kedagi, kes päeval vaba tunnikese magada annaks.
Kuid võtaks siis kõik järjekorras ette!
Koer Happy läks tõesti parematele jahimaadele, ehk nii nagu ta öösel baarist lahkus, nii ta ka kaduma jäi. Leinasin teist ikka paar päeva, aga siis tegi õhtune vahetus mulle jõulukingi ette ära. Toodi mulle uus kuts, puhta eestipärase nimega - Süsi. Süsist pole muidugi juttugi. On teine pisike nagu rotipoeg (selliseks "karutapjaks" jääbki), ning kenasti musta-valge kirju.

Elurõõmu ja mängulusti sellel tegelasel igatahes jagub. Lausa nii palju, et ta on esimene koer, kes on meil baaris köie otsas kinni, sest muidu kuluks kogu aeg tema järgi jooksmisele pikki randa.
Rand! Ma olen jõudnud ära oodata selle aja, kui hoovus tõesti toob liiva randa tagasi. Päevitustoolid on taas eespool puid ja laudu kolm rida väljas. Poisid lippavad maha ikka päris pika maa, et mereärsete klientideni jõuda.
Poisid! No nende hulgas on ka muidugi jälle muutusi tekkinud, kuid esimesena siis köögimutt.
Hõppas mul enne jõule siia sisse üks "babulja", kes eelnevalt olla mitu head aastat kokana töötanud. Et Tyra oli läinud ja Map, ehk nüüdseks lõpuksi siis pärisnimega Jaja, tema asemel nii hommikul, kui õhtul, võtsin tädi tööle. Ossa, kus hakkas nalja saama!! Oma hommikusöögi tellisin nädal aega kõrvaltbaarist, sest muti ei suutnud hakkama saada ka lihtlabase hamburgeriga. Selle asemel tuli mulle pikk sai, tihedalt peekoniviile ja sibulat täis pikitud. Juustuomletil oli juust kenasti kõrvale saia peale sätitud jne. Eriti tore oli vietnami supp, mille sisse käib selline roheline rohi (nime ei suuda tuletada), mis tuleb enne ära koorida. Muidu tekkib meie rabarberikiselli efekt, kus rabarberi koored moodustavad pikad niidid. No ja nii juhtuski - hakkan sööma, 1 pikk juuksekarv! Ok elasin selle üle, aga kui neid karvaasju hakkas olema igas lusikatäies, siis ajas juba öökima. Nii ma supi tagasi kööki viskasingi. Pärast muidugi selgus, et tegu oli selle maitsetaimega, ainult muti polnud seda korralikult koorinud.

Koristama ja muidu toimetama on muti küll asjalik. Isegi liiga, sest baarist tuli ta lausa mitu hommikut minema saata. Kukkus aga teine baarisasju välja panemaoma suva järgi. Tõmbasin memmekesel hoo maha, ja teatasin, et tema on ikka köögimuti, mitte baaridaam ja baariavamine ikka minu ja poiste rida.
Siis hakkas memmeke Phaleapi köögis tööle rakendama. Ühel hetkel avastasin,et see loodripolk, kes rannas venib nagu härja ila, on ametis turukauba kontrollimisega.
Sellele tõmbasin ka kriipsu peale. Kamandasin poisi köögist minema oma töö peale.
Aga ega temast oma töö tegijat suurt saanudki. Sehkendas rohkem oma paadituuride ja kanepiäriga. Pidevalt tuli talle ta kohustusi meelde tuletada. Jõulud sain kuidagi üle elatud, aga vana aasta õhtul viskas ta töösse suhtumine täiega üle, ning uue aasta esimesel päeval saatsin poisi minema.
Noh, asi oli selles, et reiks jõudis vana aasta õhtuks ka oma nn. viinaravilt tagasi. Ma ei olnud tulemustes eriti kindel, sest kõik see kaks nädalat, mis ta kodus käis, eritisi adekvaatseid päevi, et siinsest tööst rääkida, ning asjadega kursis hoida, ei esinenud.
Stafile sai juba eelmisel päeval selgeks tehtud, et õhtused poisid magavad tibake kauem hommikul ja hommikused saavad vahepeal käia magamas, kuid tööl on kogu meeskond nii kaua, kuni rahvast jätkub. Teised küik nii tegidki. Õhtune seltskond hakkas kohale tilkuma alates kahest, sedamööda sai ka Chai magama. Lambaants Phaleap magama ei läinud. Ajas muudkui vastu, et käll jõuab. Ja siis läks korraga tööks. Rahvas muudkui kogunes ja poisid sibasid ranna-baari-köögi vahet. Reiks ja Saiha tegid kokteile hullumeelse tempoga minu meelest. Ja siis sai kell 12, ning mida tegi meie "lambaants" sel ajal, kui kogu ülejäänud viiene seltskond leti taga kibekiirelt jooke välja kallas?? Tema pildistas rannal ilutulestikku. Juba siis mul kihvatas, et kurat, ülejäänudki tahaks hoopis rannal rakette vaadata ja ise klaase kokku lüüa. Meil oli tegelikult aega üksteisele head uut aastat soovida ja kokku klaase lüüa, alles kahe paiku öösel.
Nii siis. Kella ühest oli mehike kadunud magama, nagu hiljem selgus. Sõnagi meile muidugi lausumata.
Ok, kahest hakkas rahvaste ränne pikki randa ja baare, ning jooksmist jäi nii palju vähemaks, et saatsin ka Chai magama. Tunni pärast tegin sama Saihaga, sest seegi hakkas kõverasse tõmbuma kõhuvalust. Jaja, ning Khamera jäid valvesse koos Reiksiga. Neljast saatis Reiks kamind magama.
Eelnevalt oli olnud juttu, et kuna stafil tuleb ilmselt olla hommikuni rakkes, siis avame ka veidi hiljem, kuid kuna see looder juba ühest kotile kobis ja Kham ning Jaja nagunii hommikuni rannal möllasid, otsustas Reiks meie unimütsi üles ajada, tööle ja teised said magama siis. Mina tulin ka kaheksa paiku hommikul tagasi, et aitan koristada. Chaigi ilmus välja. Ja mida siis meie Phaleap tegi - kibekiiresti rand ja baar töökorda, ja kadunud ta oligi. Avastasin teise poiste toast voodist. Peksin talle uuesti jalad alla ning teatasin, et tema täna kuni vahetuse lõpuni ei maga, sest läks öösel esimesena salaja magama. Siis kasutas poiss uut nippi, et mitte tööd teha. Istutas end ühe naiskliendi lauda juttu rääkima. Võtsin aega - jutustamisele kulus täpselt tund. Sellest piisas, et poisile ilusti lõpparve anda, et ta saaks kodus edasi magada. Nõõd käib ta juba mitmendat päeva siis ümber baari jõlkumas ja asjatamas. Vihane on ka minu peale, et ma teda tööle sundisin.
Jõuluaeg! Panin poistele päkapikumõtsid pähe. Oh sa taevas, kuidas nad sõdisid neile vastu. Sain neist aru, palav ju ikkagi, aga jõuluaeg ka.

Ise istusin ka kõik kolm päeva selle mütsiga loomulikult. Pea oli nagu pekihunnik ja sügeles. Eks sellepärast olidki poistel päkakad igal võimalusel siuhti taskus. Aga ikkagi oli tore.
Uue aasta esimese kultuuriüritusena käisin Silviga Seam Reapis. Vaja oli ju Ankor Wat ja Tonle Sapi järv uuesti üle vaadata. Läksime ööbussiga, mina keerasin end kohe magama, Silvi vaeseke oli aina küljelt küljele vähernud kuni pealinnani. Eks ilmselt oli natuke tal ka närv sees. Phnomis tegi buss vetsu ja suitsupeatuse, kasutasin selle ära, et tibake sirutada. Hommikul Seamis saime hästi normaalse tuk-tukipoisi, kes keelt jagas ja meid siis kaks päeva ringi sõidutas.
Ega sellest esimesest päevast suurt miskit ju rääkida polegi. Kivihunnikud seisavad ikka oma kuninglikus hiilguses ja pole neid juurde tulnud, ega vähemaks jäänud.

Tonle Sap oli aga küll lahe üllatus! Olin käinud seal aasta tagasi, just vihmaperioodi lõpus, ning khmeeride kalurikülad olid kõik kenasti ülemiste trepiastmeteni vees. Kassid istusid kurva näoga katustel, sest naabrte kõutsid olid juba pikemalt olnud läbi kaklemata ja sead-kanad rippusid vee kohal korvides.

Nüüd, aga on vihmaperioodist juba vaat, et poolteist kuud möödas ja järvevesi on langenud ligi seitse meetrit.

Kanad siblisid rüümsalt majade all ja sead ei kõikunud korvides. Oli ikka üllatav näha, kui palju järv oma pindala muudab, vastavalt hooajale. Ka seal kus eelmisel aastal olid veeväljad, on praegu riisipõllud nii ilusad ja rohelised, nagu meie oras peale lumesulamist.

Nüüd, aga tagasi igapäevaellu.
Enne Seami minekut olin võtnud tööle Khemera soovitusel ta sõbra Pushi Phaleapi asemele. Keelt oskab ja esmapilgul tundus asjalik ka aga....
Kui tavaliselt on õhtuti mind koju viinud Jaja või Kham ise, siis kohe kuti esimese tööpäeva õhtul sokutas end mulle motojuhiks Saiha. Tegelt oli ta juba poolest õhtust iseäralik. Et ma teda tunnen kõige kauem, siis jagasin ära, et on midagi, mis poisile vastukarva käib. Ja nii oligi, ega ta ilma asjata polnud end motojuhiks sokutanud.
Uus kutt teeb külma ja eriti lihtlabasel moel. Meile tuleb arve ühe summaga, kliendile läheb suuremaga ja vaheraha läheb loomulikult taskusse.
Et kunagi sarnasest asjast suur jama tõusis, ei meeldi see Saihale põrmugi. Pealegi, kuna oleme teda raviga mitut moodi aina aidanud, tunneb ta kohustust olla aus meie suhtes. Nii ta mulle siis kiiruga asjast rääkiski,et mis toimub. Veel enne oma kojusõitu helistas ta mulle ka Seami ja kinnitas üle, et hoiaksime uuel silma peal.
No vahele pole vennike veel jäänud, eks ilmselt aimab, et alguses jälgime hoolega, aga tegelikult oleme ta juba maha kandnud. Ka Khamerale oleme rangema kontrolli kehtestanud, sest see on juba teine kahtlane sõber, kelle ta siia on sokutanud, esimene oli siis Phaleap ja nüüd Push. pealegi tahab Kham hirmsasti, et Push ikka õhtusesse vahetusse saaks üle tõstetud, mida muidugi ei juhtu, sest hommikul on lihtsam jälgida teda. Ja ega kutist õhtul baaris tolku polekski,sest ta ei oska kokteile segada ega sheike teha. Pealegi tuleb Saiha mingil ajal tagasi kodust. Ning, et asi veel täiuslikum oleks võtsin eile tööle Jaja noorema venna Hongi. On need kaks ikka vast sarnased, nii nagi Saiha oma noorema vennaga. Need isegi rohkem ja minimap on ka veel sama asjalik, kui ta vanem väljaanne. kolme minutiga oli õllevalamine käpas ja rahva sisseviskamine kah. Ise muidugi sama umbkeelne, kui vennas siia tulles oli. Selle peale muidugi reetis Kham ennast, sest hakkas rääkima mulle, et tal oleks ikka õhtuks üks sõber, kes tasuta (söögi-joogi) eest tööd teeks. Fa-faaa, ma sellist tööle lasen ligi. Ikka ilmselt on vaja Khamil kedagi, kellega koos susserdada, Saiha ja vennad Mapid ilmselt pidurdavad teda ja ei löö kampa. :)
Nii, et nüüd olen siis jälle silm-kõrv, et näha, mis sünnib edaspidi.
Ah jaa! Jõulude ja uue aasta vahepeal, tegime stafiga ka ühe päeva omale. Rentisime paadi ja küisime Koh Rul. Oli täitsa lahe väljasõit, kalastamise ja grillimisega, mille käigus minu fotokas otsustas katki minna, nii, et pilte saan hakata üles panema ilmselt siis, kui aparaadi korda olen saanud, kui mitte uut ei tule muretseda.

Tegelikult on nüüdseks selgunud, et siin maal seda ikka parandada ei saa, vaatame, kas suvel eestis osutub see võimalikuks1

Miks on viimasel ajal kõik niiiii kuradi kehvasti?
Mu vaevu neljakuuseks saanud kuts on ilmselt surnud!

Ta jäi lihtsalt mõned päevad tagasi kuidagi isutuks ja loiuks. Viisime ta arsti juurde, saime mõned tabletid, aga asi läks hullemaks. Siis viisime ta uuesti poistega arsti juurde, tehti süsti, aga ei midagi. Terve eilse päeva oli ta ainult pikali, ning täna hommikuks oli kadunud. otsisin teda koos Amapiga - aga tulutult. Ilmselt on selle looma aeg otsa saanud.
Kuidagi kurb ja tühi on. Ja et asi oleks ikka täiuslik, kiskus Saiha miskipärast täna ka tüli üles. Ma ei saagi aru, kas see on ema viis niimoodi oma leina välja elada, või mis??
igatahes, nii siasti pole ta iialgi öelnud! Olen nüüd lausa kahevahel, kas saata ta kohe minema, või oodata. Ta on Reiksile mingi summa raha sees. Ilmselt, kui ma momendil ta töö stoppaks, tuleks meil jälle kohutav sõnavahetus kodus.
Ahh, ei teagi mida teha!
pagan, et siin maal see loomade arstiabi nii algeline ka on. Arvan, et Eestis olles oleks loom kindlasti päästa suudetud.
Nüüd istub mull ainult leti taga kõrval mu igivana "ihukaitsja" "Serendipi" baari Pautšai. selline kahekümnendates hambutu vanaproua.
Aga ikkagi, ma ei saa enam millestki aru??
mille kuradi pärast tuleb äks mu stafist mulle lihtsalt heast peast teatama, et ma olen samasugune, nagu Minemalöödud plikad.äkki siiski olengi. Põrgut! Tegelikult, nagu on Reiksile võlg tagasi makstud, peksan poisi minema! Siiani on teist siin hoitud nagu sitta pilpa peal, iga kord kui on haige olnud, on vastu tuldud, iga kord võimaldatud paar vaba päeva. käigu seenele, asendamatuid ei ole.
Nii kaua, kui Reiks võib-olla eestis ära käib, pean ilmselt "härra" ülbust taluma.
Võib-olla, sellepärast, et täna saabus üle pika aja valge päev ja siis visatigi veksel välja, et minnakse kodumaalt abi saama. Enne ei usu, kui olen näinud! Äkki saab tõesti siis kõik joonde.

Ma vajan üürituba!
Lihtsalt sellepärast, et ei jaksa enam niimoodi edasi elada. Mitte miski ei mõju enam inimesele. Ei rääkimine, ei vaikimine, ei vihastamine. Lihtsalt kolmas kuu kogu aeg udus, nagu siil.
Tegelikult vajaksin kedagi, kes aitaks ka tööd teha. Ma olen sellest päevade kaupa baaris istumisest juba nüristunud. Enam ei jaksa ka stafi tuju üleval hoida, ning need kukuvad ka üksteise järel rivist välja.
Noh, see tähendab, et kui mina olen natukegi kurva olemisega, muutuvad nad kuidagi automaatselt samasuguseks. Siis aga ei tule rahva sisseviskamisest midagi välja.
Ma lihtsalt vist vajan OMA ELU edaspidi, ei viitsi kuidagi olla hooldusõde. Aga toa üürimise kõrval pean vaatama, kes hakkaks mind ka baaris asendama. Baari remont on muidugi pooleli. Oleks valmis, oleks nagu pool muret murtud, siis saaks hommikupoolikutel ka Tuuli siin olla. ja selle mõne õhtukese, mis vabaks tahaksin, lahendaksin ka kuidagi ära. Aga praegu lihtsalt ei jaksa olla. Mitte kellelegi pole rääkida probleemidest seoses tööga. Isegi uue hommikustafi võtsin tööle iseseisvalt. Polnud nagu kellegagi arutada, et kas võtta või mitte ja mis palgaga.
Nii tore on olla boss, kui teised teevad kõik su töö ära.
Tegelikult võtaks kätte ja sõidaks paariks pÄevaks hea meelega siit minema ja jätakski kogu kupatuse härrale kaela, kuid arvata on, et siis ajab ta stafi hulluks, ning need jooksevad laiali.
Pagana hea elu oleks siin, kui mõni meist saaks sellest ka aru ja ei istuks ainult nina pudelis. MA OLEN NII TÜDINENUD ÜKSINDA OLEMISEST, et karjuks või kõva häälega appi!!
Nädala pärast saaks Eestisse tagasi lennata, aga mida sealgi teha. Siin elab vähemalt ära, seal aga ei jätkuks palgast isegi nädalaks ilmselt. Nii ma ei teagi, mida teha??!
Äkki põrutaks paariks päevaks ikkagi kuhugi minema??
MA OLEN NII VÄSINUD JA TÜDINENUD!

Minu Cambodia!
Minu Cambodia on varajane hommikutund, kui allkorruse naised teevad tule alla oma väligrillidele ja hakkavad pottide-pannidega kolistama.
Minu Cambodia on rõõmsalt viipav motojuht, kes teab, mis kell ma toast välja astun, et alla randa sõita.
Minu Cambodia on koristamata ja ja korralikult sulgemata baar, mida pole tõhjaks tehtud vaid sellepärast, et keegi stafist jääb alati siia valvele, kui boss kustub.
Minu Cambodia on kõige selle segaduse keskel alkoholi järgi haisev boss, kes isegi ei kuule, mis ümberringi toimub ja keda tuleb jalule aidata.
Minu Cambodia on boss, kes peale äratamist mulle kõri kallale sööstab, sest olen julgenud teda füüsiliselt äratada ja teatada, et ta on jälle purjus.
Minu Cambodia on õlleklaas, millega pean bossi rünnaku peatama, sest muidu homme enam poleks Minu Cambodiat
Minu Cambodias pole enam jälgegi inimesest kellega koos siia sai tuldud!
Minu Cambodias pole enam isiklikku elu,ega kaaslast.
Minu Cambodias on mu kaaslase kaaslaseks vaid alkohol, sest ilma selleta on tal igav, nagu ta väidab. Ilma selleta pole baaritööks fiilingut! Aga baaritöö on koos sellega lausa "lust"!
Minu Cambodias on hommikune poeskäik peale baari avamist.
Minu Cambodias on kollase tolmuga tänavad, kõikjal vedelev prügi, sihitult hulkuvad seebud ja autode-motode vahel ringilippavad lapsed.
On soe tuul, hommikused teretuttavad teistest baaridest, kes koos minuga poes lettide vahel ringi askeldavad, paberileht vajamineva kaubaga näpus.
On viisakalt teretav kassapidaja, kes alati küsib, kuidas mu äril läheb ja kas sain poest kõik, mida vajasin.
Minu Cambodia on nukravõitu khmeerikeelne muusika, mis mind millegipärast alati merele vaatama paneb, ning samuti nukraks teeb.

Minu Cambodia on laisalt päevitustoolidel kõhuldavad-selitavad turistid

ja neid jälitavad "raisakullid", ehk müügimutid.

Kes mind kuidas kunagi, kas rõõmsalt või altkulmu tervitavad. Altkulmu sellepärast, et olen keelanud neil baari siseneda. Bisnis toimugu vaid rannal.
Minu Cambodia on noorukese khmeeritariga aega viitma tulnud vanahärra, kes randa maha istudes kohe "sae käima tõmbab", ehk torisema hakkab, kuni kogu personali tuju on rikutud. Ei meeldi talle, et kokteil on lahja, ja söök, mille ta loomulikult lõpuni sööb, on söödamatu. Ja ei meeldi ka see, et ma ainult naeratan talle üle leti ja ei pane selliste suurte apsakate eest staffi kõrvade peal käima.
See on minu Cambodia!
Minu Cambodia on lahedad vestlused kohalikust elust, uskumustest ja tavadest stafiga, siis kui on tööst vaba moment.
Minu Cambodia on ainult meie baari jaoks arusaadavad naljad, mis kustuvad niipea, kui morni näoga boss kohale ilmub ja kõiki kõiges süüdistab.
Minu Cambodia on hingematvad päikeseloojangud

Minu Cambodia on nukrate laulude, rõõmsate inimeste, tolmuste teede, elektrikatkestuse, paduvihma ja lauspäikese maa.
Minu Cambodia on mitmevärviline meri, laiad riisipõllud

kauguses sinetavad valgete randadega saared.
Minu Cambodia on tüis vaeseid ja kerjuseid, täis invaliide,

on kodutud lapsed ja prügimäerahvas.
Minu Cambodia kas meeldib väga, või ei meeldi üldse. Ma armastan seda maad, ja oleks siin ilmselt väga ünnelik, kui inimene, kellega siin koos olla ei üritaks seda õnne iga hinnaga rikkuda. Miks alkohol on alati esikohal?
Ka minu Cambodias??

Läinud!
Läinud, nagu polekski käinud!
Plikad istusid täna hommikul taksosse, et Phnom Penhist lennukile istuda ja natuke aega veel Tais puhata, et siis külma ja lumisesse Eestisse tagasi pöörduda.
Järgmisel aastal lubas Kati tagasi tulla, et siis juba siin puhata.
Kui seda siinset siis veel on. Ma ei jaksa seda üksi vedada.
Ei jaksa ja ei oska ka nii, nagu peaks, aga see, kes peaks nagu teadma, kuidas asjad käivad lihtsalt libistab köit.
Ikka seda köit, mis maitseb kibedalt ja teeb mõistuse tumedaks. Ning ainult tigetseb ja teeb mingeid oma arust lahedaid žeste teistele. Tema ju võib - ta on omanik!!!!!
Ta võib kell neli öösel pehme keelega karjuda inimeste peale, kes on olnud jalul hommikust saati, et mis te magate. Arvestamata, et sel ajal kui tema koju magama läheb, tuleb meil taas ärgata. Eile ma kustusin lihtsalt kell kümme ära, sest kolmetunnine magamisaeg ööpäevas nädal aega järjest on vähe! Ta võib teha välja ükskõik kellele! Ta võib oma viha minu peale välja järgmisel päeval valada, sest on unustanud poolte klientide käest arved küsimata, ning staff ei tea üldse, mis lauda läheb, sest tema teeb kõik omaarust - ja teeb hästi! Omast meelest! PNeed päevad, kui olen usaldanud teda baari sulgema, lõppevad tavaliselt hommikuvalges ja.... Ükshaaval hakkab ära kukkuma ka staff! Lubatud hommikust vahetust pole kusagilt paistmas. Ilmselt ei taheta tulla tööle.Päevad venivad ülipikaks, ning seda, kui ma ütlen, et pean minema koju magama, vaadatakse sellise pilguga, nagu jätaksin staffi sunnitööle. Tegelikult ongi mul siis süümekad, kui ma nad siia niimoodi jätan,sest siis ei tea iial, millal magama saab. See on nagu kõige hullem! Praegu peaks nagu täiega asjasse pühenduma,et kõik läheks käima nii, nagu vaja.
Aga olgem ikka lübusad edasi! Ilm on ju soe, päike paistab iga päev ja rahvast liigub aina rohkem ja rohkem.
Minagi liikusin! Vahetasin elukohta! Kui kauaks - ei oska praegu öelda! Ja kuidas selle eest maksta kavatsen, ka ei tea. Eks elu näitab! Tuba on igatahes ilus ja puhas, kuigi pisike, ja kallis.
Kirjutan hoopis natuke üldinfot Cambodia kohta, sest inimesed on palunud teada anda, millal ja kuidas siia tulla!
Parim aeg külastamiseks: on november kuni veebruar, edasi kisub juba palavaks või vesiseks.Ajavahe: Eestiga on 5 tundi. Mis elatustasemesse puutub, siis on tegu ikka päris korralikult vaese maaga.Tänaval kerjavad kümned invaliidistunud khmeerid ja tänavalapsed omale igapäevast toidupoolist.
Viisa Saab piirilt. Ametlikult maksab 1 kuuline viisa 20 USD.
Cambodia on veel allesolevate miinide tõttu üks väheseid riike, kus isegi teeäärsesse põõsastikku ronides tekib mõte - aga äkki...Tegelikult see asi nii hull pole. Ise ei kohanud kuskil hoiatavaid silte ja kus veel miinivälju leidub, seal peaksid need ka teoreetiliselt tähistatud olema. Mõnedes kõrvalisemates kohtades veel esineva banditismi tõttu on siiski üks ringi kolamine (eriti pimedal ajal) ohtlik. Angkor Watis hoiatatakse ka väikeste heleroheliste madude eest, kes pärast vihmasadusid tulevad välja toitu otsima.
Lennata saab meile läbi Bangkoki, Singapuri, Kuala Lumpuri jne. Tasub vaadata lihtsalt kõikide lennufirmade, kes Aasiasse lendavad, soodukaid. Arvestama peab vaid, et otse siia ei lenda eriti keegi. Ikka tuleb kuskil ümber istuda.
Nii, et soovijatel, head närvi piletite otsimisel, teekonna kombineerimisel ja TERE TULEMAST!