Läinud!
Läinud, nagu polekski käinud!
Plikad istusid täna hommikul taksosse, et Phnom Penhist lennukile istuda ja natuke aega veel Tais puhata, et siis külma ja lumisesse Eestisse tagasi pöörduda.
Järgmisel aastal lubas Kati tagasi tulla, et siis juba siin puhata.
Kui seda siinset siis veel on. Ma ei jaksa seda üksi vedada.
Ei jaksa ja ei oska ka nii, nagu peaks, aga see, kes peaks nagu teadma, kuidas asjad käivad lihtsalt libistab köit.
Ikka seda köit, mis maitseb kibedalt ja teeb mõistuse tumedaks. Ning ainult tigetseb ja teeb mingeid oma arust lahedaid žeste teistele. Tema ju võib - ta on omanik!!!!!
Ta võib kell neli öösel pehme keelega karjuda inimeste peale, kes on olnud jalul hommikust saati, et mis te magate. Arvestamata, et sel ajal kui tema koju magama läheb, tuleb meil taas ärgata. Eile ma kustusin lihtsalt kell kümme ära, sest kolmetunnine magamisaeg ööpäevas nädal aega järjest on vähe! Ta võib teha välja ükskõik kellele! Ta võib oma viha minu peale välja järgmisel päeval valada, sest on unustanud poolte klientide käest arved küsimata, ning staff ei tea üldse, mis lauda läheb, sest tema teeb kõik omaarust - ja teeb hästi! Omast meelest! PNeed päevad, kui olen usaldanud teda baari sulgema, lõppevad tavaliselt hommikuvalges ja.... Ükshaaval hakkab ära kukkuma ka staff! Lubatud hommikust vahetust pole kusagilt paistmas. Ilmselt ei taheta tulla tööle.Päevad venivad ülipikaks, ning seda, kui ma ütlen, et pean minema koju magama, vaadatakse sellise pilguga, nagu jätaksin staffi sunnitööle. Tegelikult ongi mul siis süümekad, kui ma nad siia niimoodi jätan,sest siis ei tea iial, millal magama saab. See on nagu kõige hullem! Praegu peaks nagu täiega asjasse pühenduma,et kõik läheks käima nii, nagu vaja.
Aga olgem ikka lübusad edasi! Ilm on ju soe, päike paistab iga päev ja rahvast liigub aina rohkem ja rohkem.
Minagi liikusin! Vahetasin elukohta! Kui kauaks - ei oska praegu öelda! Ja kuidas selle eest maksta kavatsen, ka ei tea. Eks elu näitab! Tuba on igatahes ilus ja puhas, kuigi pisike, ja kallis.
Kirjutan hoopis natuke üldinfot Cambodia kohta, sest inimesed on palunud teada anda, millal ja kuidas siia tulla!
Parim aeg külastamiseks: on november kuni veebruar, edasi kisub juba palavaks või vesiseks.Ajavahe: Eestiga on 5 tundi. Mis elatustasemesse puutub, siis on tegu ikka päris korralikult vaese maaga.Tänaval kerjavad kümned invaliidistunud khmeerid ja tänavalapsed omale igapäevast toidupoolist.
Viisa Saab piirilt. Ametlikult maksab 1 kuuline viisa 20 USD.
Cambodia on veel allesolevate miinide tõttu üks väheseid riike, kus isegi teeäärsesse põõsastikku ronides tekib mõte - aga äkki...Tegelikult see asi nii hull pole. Ise ei kohanud kuskil hoiatavaid silte ja kus veel miinivälju leidub, seal peaksid need ka teoreetiliselt tähistatud olema. Mõnedes kõrvalisemates kohtades veel esineva banditismi tõttu on siiski üks ringi kolamine (eriti pimedal ajal) ohtlik. Angkor Watis hoiatatakse ka väikeste heleroheliste madude eest, kes pärast vihmasadusid tulevad välja toitu otsima.
Lennata saab meile läbi Bangkoki, Singapuri, Kuala Lumpuri jne. Tasub vaadata lihtsalt kõikide lennufirmade, kes Aasiasse lendavad, soodukaid. Arvestama peab vaid, et otse siia ei lenda eriti keegi. Ikka tuleb kuskil ümber istuda.
Nii, et soovijatel, head närvi piletite otsimisel, teekonna kombineerimisel ja TERE TULEMAST!

Üdini imelik olemine on!
Selline nutune ja vesine. Kõik mida keegi ütleb, või teeb tundub isikliku solvanguna. Püüan ennast veenda, et see ainult tundub mulle, kuid ega vist päris nii see pole. Kahtlustan, et olengi lihtsalt reisipaketi üks aktraktsioonidest. Tegelikult juhtus see juba mitu päeva tagasi, tol õhtul, kui tüdrukud kohale jõudsid. Sai nagu oodatud ja närvitsetud, et kõik ikka sujuks ja, et Cambodia meeldiks jne. , ja siis ronisid kõik baaris tüdrukute lauda ja mina tundusin täiesti kõrvalise ja mõttetuna. Istusingi enamuse õhtust kassa taga ja vaatasin seltskonda lihtsalt kaugelt. See pole muidugi mitte esimene kord, kui olen lihtsalt teenindaja rolli lükatud ja sujuvalt vestlusest välja lülitatud. Sellist asja tuli ette ka eestis olles, kuid siis ei tundunud see nii isiklikult solvav. Tegelikult tunnen end sellest ajast saati nii kogu aeg. Lollil ajal tuli mingi palavik ka kummitama ja mega angiin. Sellest olen küll praeguseks lahti, aga ülejäänud tunne on alles. Selline võõras oma kodus tunne. Nii ma siis nukrutsengi rõõmsa näoga, selle asemel, et seda nädalat täiega võtta.
Äkki veel muutub midagi, mõned päevad on jäänud, ning pealegi tegi staff siin viimased kolm päeva kõikvõimalikke imesid, et mind elule tagasi aidata. Esimesel päeval peale Kati ja Kairi saabumist ma lihtsalt magasin kogu hommikupoole baaris poiste khmeeripärases välivoodis ja mind ujutati üle kõikvõimalike jubedate, ning mittejubedate teedega. Saiha tegi praktiliselt ära kogu hommikupoolse töö, marketi, Samudera jne..
Õhtul läksin koju ja magasin vahelduva eduga ilmselt kõrge palavikuga hommikuni. Kuna Reiksil oli tähtsam olla hommikul kuueni baaris ja väidetavalt juttu rääkida, kui huvi tunda kuidas mul läheb, siis tulin järgmisel hommikul uuesti tööle. Et mul ikka jube kehv oli olla, siis nõustusin Sofia poolt pakutud nn. khmeerimasaažiga. Olen aina pealt vaadanud, kui poisid lasevad endale teistel seda teha ja pärast käivad ringi nagu tiigrid, üle keha triibulised nädal aega. Aga olude sunnil, kuna ükski tablett ei aidanud, tuli ka ennast lasta triibutada. Käib see asi nii, et selg hõõrutakse paksult "Tigerpalmiga" kokku ja siis hakatakse selle sama salvi korgiga kiirelt jatugevalt mõõda nahka jutte hõõruma. Nii kaua, kuni tekkib pikk verevalum, siis tehakse järgmine triip ja järgmine jne. kuni terve selg on selline.
Palaviku võttis igatahes see alla, aga kurguvalu mitte. Sellega püüan oma jõududega hakkama saada. Äkki läheb homseks üle, läheks hea meelega tervena plikadega laevaga sõitma. Eks vaatab mis saab.
Mõni nädal tagasi sain üsna terava kriitika osaliseks kuna mingi kohalik klient, kes oli palunud oma telefoni baarileti taha laadima panna, läks seda iseseisvalt vaatama, kas on täis laadinud. Siis kähvati mulle, et sellist asja ei tohi olla. Mina loll arvasin siis, et see reegel kehtib kõigi kohta, aga selgus just praegu, et ei - valge nahavärviga pole ohtlikud ja võivad käia kus tahavad. Kui julgesin meelde tuletada, et mina sain võõra pärast õiendada, kamandati mind õsna õlbelt baarist minema. Nii palju siis sellest, et olen üldse veel kellelegi vajalik.
Nii, polegi midagi imestada kui palun vabandust kõigi ees, et olen ikka veel olemas.
Nii vastik on elada, kui pole nagu kellelegi sind tarvis enam ja...
Iga päev järgneb üks solvang teisele, mille kuradi pärast????? Terve suve kükitasin siin üksinda, tegin, mis võimalik, et jalgel püsida, kuid ilmselt polnud panus ikka piisav.
Tegelikult oli ikka üsna ülbe seegi, et olin tõsiselt haige ja pidin vaatama ise kuidas hakkama saan. Küllap see on ka rööpast jälle välja viinud!

Eile küsis üks mu vana tuttav FB-s, et, mis te eestlased seal kaugel ka sööte ja kuidas jõululauaga on??
Püüan siis tibake selgust asjasse tuua!
Tegelikult söön mina üsna palju kohalikku toitu. Praetud riisi kanaga, currykana ja kuna meil on praegu hästi osav kohalik kokk Sofia, siis söön ka khmeeride stafitoitu. Sest ta oskab ka omade kohalikku "praeräime" ja seebuliha valmistada ülihästi. Praesibula kaste riisiga on lihtsalt vapustav!
Kui väga millegi eestlasliku s.t. koduse järgi isu tuleb,siis saab ju alati teha praekartuleid peekoniga. Terve Victory Hill on täis venelaste söögikohti, kus pole mingi kunst saada boršisuppi, seljankat või pelmeene. Tõsi küll, kolmest korrast kahel, on minul pelmeenidega kehvasti läinud. Ilus puhas söögikoht, aga minul lööb põhja alt mõne minutiga. Vist pole ikka õiged pelmeenid olnud! See eest tänavatoit seisab alati sees nagu liimitud, ometigi pole vist kõige hügieenilisem. :)
"Samudera" pood on meil siin ka üks tore koht, kus ei müüda vist ainult eesti kohukesi, verivorsti, heeringat ja praekapsast. Ülejäänud asjade tootmisega on kohalikud valged enam-vähem hakkama saanud. Olemas on jogurtid, leivad-saiad-saiakesed, kodujuust, pelmeenid-frikadellid ja palju muudki. Kartul kasvab kohapeal, vorst ja muud vidinad, mis kartulisalatisse näiteks käivad, toome turult, või poest. Maitsestamata jogurt ajab asja ära hapukoore asemel. Pole küll päris see, aga kui ikka muud võimalust salatit süüa pole, tundub selline salat ülihea. Kuuldavasti pidid venelaseed ka juba hapukoort tootma, ise pole veel müügil näinud. Suitsuvorsti ja suitsuliha teevad sakslased. Arvestama peab muidugi, et kõik käsitsi valmistatud tooted (seal hulgas ka must leib), on kallid. Ka on kallid importkaubad, mida siin maal ei kasvatata-valmistata. Piimatooted on samuti kallid, sest kohalikku piimatööstust ei eksisteeri. Kohalikud lehmad, kes prügikastisest saadavast toituvad, on nii pisikese udaraga, et imestan vahetevahel, kuidas nende järglased üldse ellu jäävad.

Erilised, spetsiaalsed hõrgutised verivorstide ja eesti juustu näol lendavad kohale muidugi koduste saadetud pakkidena, või turistide pagasis, kes küll tulevad. Nii seisab meilgi praegu baaris veel pool pudelit "Vana Tallinna" ja kodus külmikus "Eesti juust". Naljaks on see, et meie sööme kohalike toitu päris hea meelega, kuid kohalikud meie toitu mitte. Oleme neile ikka testimiseks pakkunud, kuid ainus, mis poistele peale läheb on "Kalevi" marmelaadikommid. Neid küsitakse juurdegi.
Eelmisel aastal oli jõululaual seaprae kõrval ka sült olnud. Kas Matu ka sel aastal viitsib keeta, ei oska öelda.
Šokolaad on kallis, sest on imporditud sisse, kohalike kommid on kohutava maitsega ja sööma ei meelita. Kuigi pakendid on ilusad. Magusaisu saab peletada kõikvõimalike puuviljadega, mis siin on tõeliselt head. Ainus, mis mul suud vett jooksma ei võta, on durian. Olenseda küll proovinud, nii süüa, kui sheigi sisse segatuna, aga - ei! Nii, et nälga ei sure, kaalust oleme muidugi tänu kergemale toidule suutnud kahe peale alla saada ligi kolmkümmend kilo. Ja see on ainult teretulnud!

Ei ole kõige teravam pliiats meie uus poiss Pizal. Võrreldes DJ-ga, ehk Amapiga, kes ei rääkinud kuu tagasi ühtegi sõna inglise keeles ja nüüd vehib valgeid grilli kõrvalt sisse visata nagu naksub, ei suuda uus poiss oma inglise keelega mitte midagi teha.

Ainus, mille peale meister on, on magamine. Võiks öelda, et kuldmagaja.
Kohe teise päeva hommikul, kui olime eelmisel õhtul ööturul möllanud, ei suutnud poiss silmi avada kuni kella kaheteistkümneni. Teised kolm avasid baari, tassisid ta voodiga taha nurka, panid muusika kõrva äärde mängima jne. ei midagi. Mees ei keeranud külgegi!

Ja eile jälgisime teda kogu päeva silmanurgast. No ei ole seda särtsu, mida rannas vaja läheb! Kham on esiteks kehv õpeteja, nii, et teise päeva õhtuks oskas Pizal vaid õlut valada. Kliendile esitad arve, suits püsti suus ja koristada ka enda järelt ei suutnud. Selle pidin mina talle selgeks tegema, aga ega suurt kohale vist ei jõudnud.
Saiha tuli kodust tagasi, lootsime, et äkki nüüd võtab temalt õppust, mida teha ja kuidas olla - aga ei. Ehmatas hoopis kinni end, nähes teiste kolme kuraasikust ja kuuldes nende spetsiaalseid kilde sisseviskamisel. No täna anname viimase võimaluse, äkki saab end käima lülitatud. Kui ei - pole midagi teha, otsime edasi uut poissi, kes oleks see parim meile.
Baari ehitus venib ka ikka täiega. Kolme päeva jooksul pole mingit liikumist toimunud. Kõik seisab praegu elektriku taga.

Mõni külastaja kohe on probleemne!
Laekus meil eile teiste seltskonnas üks selline ka randa. Kohe esimesest hetkest, peale tervitamist, küsis poolpõlglikult, et ega ma ometi ei räägi stafiga nende oma keeles. Siis käiski mul väike plõks peast läbi, et tegemist on ilmselt isandaga, kes peab end kohalikust rahvast paremaks. Ja nii oligi. Kõigepealt oli ta endas kindel, et kuna olen õhtul baaris üksinda ja valge naine, siis peab mees mul olema kindlasti olema üks kohalikest ja kindlasti stafi hulgast. Ega ei viitsinud sellist lolli juttu, mis tal suust välja tuli, ning õhtu edenedes aina hullemaks läks, isegi kommenteerida. Üritasin jõudumööda viisakas olla, aga kui ta kukkus arve lauda viinud uue poisi peale lõugama, läksin tõmbasin talle vee peale. Lihtsalt tegin talle selgeks, et kohalik teenindaja on ikkagi teenindaja, mitte tema ori. Teiseks rebis ta enda meelest mingeid ülinaljakaid nilbeid kilde, mille peale vaid ise naeris. Neiu, kes nende lauas istus oli üsna tasa, ja teisiedki eriti ei võtnud vedu, et kaasa ärbelda. Hiljem kuulsin, et "valgel isandal" oli ka hiljem mujal olnud probleeme ülalpidamisega. Eks jääb üle loota, et keegi ta tiibu kärbib.
Muidu oli selline rahulik ja vaikne päev. Uue stafi sain täiesti juhuslikult. Sõitsime Khamiga poodi ja ta nägi tee ääres toimetamas üht oma tuttavat poissi. Kham pidas moto kinni, küsis minult, kas tahan staffi juurde, kuna Saiha on kodus haige. Muidugi tahtsin, seda enam, et poiss valdab vastupidiselt Amapile ja Tyrale ka inglise keelt.
Nii ongi meil siis täna teist päeva tiimis ka Pisal. Eks paistab, mis ta endast kujutab, baaris ta enne töötanud pole, aga õppust võtma tundub üsna kiire.
Eile tegime taaskord ka külastuse kohalikule ööturule, sest eestlased-turistid avaldasid soovi ka päris kohalikku toitu maitsta.
Ööturg!
Aasiamaade lahutamatu osa ilmselt. Pealinnas eksisteerib toiduturu kõrval ka hilbuturg, kuid meil siin on enamus ikka toidukohad ja müügiputksd.
ÖÖturg.
Tegelikult on turg avatud ööpüev, kuid hommikupoole toimub elu vaid teeäärsetes putkades kiiremalt. Ülejäänud kohad tukuvad vaikselt. Kui keegi sisse astuma juhtub, virgutakse hetkeks, et pärast taas letargiasse vajuda.
Elule ärkab turg päikeseloojangul. Ja osta saab sealt kõike, alates vägagi söödavast khmeeri pang-pangist ehk kohalikust hamburgerist kuni ritsikateni. Pang-pang on hea, olen isegi seda lausa nädal aega järjest lasnud poistel tuua. Salat, mis sellega kaasa antakse on peale minu veel nii mõnegi eestlase ära petnud - selline tunne, et sööd magusavõitu tšillist värskekapsa salatit. Tegelikult on tegemist rohelise mango-rohelise papaya salatiga. Prussakad maitsevad nagu päevalilleseemned, ning grillitud madu on nagu lihtsalt õllekõrvane.
Aga selle eest nende toitukohtade supid-praed viivad keele alla, kui oskad neid kokku segada. Meil on selle tarvis poisid. Sest lauda tuuakse kõik pooolvalmis produktid, mida siis ise kokku miksida. Ja kui ei tea, ega tunne asja, tuleb toit jama. Pealegi on enamus toitlustajaid umn´bkeelsed, nii, et nõu eriti ei saa küsida.

Juba siis kui oktoobri algul eestist tagasi tulin, vedasin kogu stafi ööturule supitama, sest siis oli Saiha suvi läbi rääkinud kui head suppi nemad Aigariga ööturul kogu aeg söömas käivad. Oli küll hea supp! Nii ka seekord, aga nüüd oli teine supp ja teistmoodi tegu ka. Keset lauda toodi grillid, mille tippu pandi pekitükk, äärtesse leeme sisse porgandid, kapsad, tomat, kurk ja kõik roheline. Pekitüki sulama hakates pandi sinna kõrvale ka lihad praadima. Lõpuks läksid ka leeme sisse nuudlipakid.

No oli ikka hea öösöömaaeg kuni kella kaheni.

Üle pika aja oli baari avamine jälle selline nagu kevadel. Tulen, äratan stafi üles ja hakkan neisse uuesti sisestama eelmistel päevadel õpetatut, sest kõigil on ööga "kõvaketas" tühjaks jooksnud! :)
Tegelikult on asi selles, et Saiha jäi taas haigeks kõvasti.

Ja teised on ikka veel nii lambaantsud, et pean kõrval seisma ja näpuga näitama, mida hommikul teha. Ise ei tulda kuidagi selliste pisiasjade peale, nagu rannast prügi kokkukorjamine, või tee puhtaks pühkimine. Jama ka selles, et Saiha tegi kõik kokteilid, ning oli ka kassas, kui ma ära tahtsin käia. Aga noh, katsume selle nädala üle elada, ta ju ennegi kodus olnud haigusega. Eks Khemera peab kahe eest nüüd pingutama.

Eks ta ongi tubli, aga mitte nii piisavalt. Või pole tal seda erilist hommikust sisseviskamise fiilingut. Praegu on igatahes lausa vaikus baaris. keegi ei hüüa kuskilt mööduvatele tüdrukutele, et kui poisssõpra vajad astu baari, või ei küsi mõne mehe käest, et mees kas valan hommikuõlle välja!
Tegelikult ongi praegu tunne, et Saiha oleks nagu baari maskott, ta oskab kõike, teeb kõike iseseisvalt, temal saab nõu küsida ja ta kuidagi hoiab ka teised liikumises. Nagu teda pole, on krahh. Isegi ilm keeras hommikul vihmale.
Tyra istub jummala tujutult.

Tema ja Khemera vahelt on juba paar nädalat tagasi must kass läbi jooksnud ja nad ei räägi eriti rohkem, kui tööasju. Saiha oli see puhver neil vahel. Loomulikult on ta nüüd õnnetu.
Hommikul tuli Sofia ja tegi vaid turutellimuse. Ta oli juba eile palavikus, aga täna lausa hõõgus.

Saatsin ta koju, ehk saab päeva-paariga terveks. Muidu olen täiesti jamas. Hooaeg kogub tuure ja meil vaid kolm poissi sel nädalal. Reiksigama arvestada ilmselt ei saa, ta jälle mustas augus. Ei taha nagu Laurile ka helistada, et saatku mulle see läti poiss äkki randa appi, kasvõi baari kokse tegema. Ega ta küll ilmselt ei tahaks hommikust õhtuni nädal töötada ka.
Nii mul on siis hetkel liikumas vaid Tyra, kes natuke räägib inglise keelt ja alati rõõmus Amap, kes alles õpib esimesi sõnu.

Ilmselgelt on ees ootamas vaikne nädal!

Mida teeksite teie, kui peate valima, kas lasete pimedas purjus inimese ujuma, või annate talle vastu kõrvu kõikide nähes, riskides sellega, et ta lööb vastu või jätab teid pärast ööseks ukse taha??
Mina valisin siiski viimase! ilmselt olen siis tänasest ka koduta,et härra saaks segamatult end päris põhjani juua! Ja ülejäänud ühiskond ilmselt tunneb talle ka kaasa!
Sest ma peaksin ju seda kõike varjama, ning vaikselt üksi kannatama!
Üldiselt oli nagu täiesti tavaline rahulik päev. Hommik oli päris töörohke, kuigi see päris rannas päikest nautiv rahvas pole veel pärale jõudnud. Lõuna ajal läksin koju mõneks tunniks magama. Vägev vihm äratas üles ja kui baari jõudsin oli mõni mees end juba ära sättinud. Siis tulid uued eestlased, tegime nendega mõned shotid ja siis hakkaski mõni meist öisesse merre kippuma. Kuidas saab mõni inimene ikka teisele nii palju valu teha, mu mõistus ei võta.Enam vist polegi muud tähtis, kui kreenis olla ainult. Olen jube väsinud!! Loodan ikka, et üks hetk tuleb mõistus pähe ja ta näeb, et ka ilma alkota saab olla siin lahe. Praegu on aga seis kohutav. Kui on selginemismoment, saab nagu kõigest aru, aga neid helgeid hetki jääb aina vähemaks kahjuks. Eks vaatame mis mind koju minnes ees ootab seekord!