Üle pika aja oli baari avamine jälle selline nagu kevadel. Tulen, äratan stafi üles ja hakkan neisse uuesti sisestama eelmistel päevadel õpetatut, sest kõigil on ööga "kõvaketas" tühjaks jooksnud! :)
Tegelikult on asi selles, et Saiha jäi taas haigeks kõvasti.

Ja teised on ikka veel nii lambaantsud, et pean kõrval seisma ja näpuga näitama, mida hommikul teha. Ise ei tulda kuidagi selliste pisiasjade peale, nagu rannast prügi kokkukorjamine, või tee puhtaks pühkimine. Jama ka selles, et Saiha tegi kõik kokteilid, ning oli ka kassas, kui ma ära tahtsin käia. Aga noh, katsume selle nädala üle elada, ta ju ennegi kodus olnud haigusega. Eks Khemera peab kahe eest nüüd pingutama.

Eks ta ongi tubli, aga mitte nii piisavalt. Või pole tal seda erilist hommikust sisseviskamise fiilingut. Praegu on igatahes lausa vaikus baaris. keegi ei hüüa kuskilt mööduvatele tüdrukutele, et kui poisssõpra vajad astu baari, või ei küsi mõne mehe käest, et mees kas valan hommikuõlle välja!
Tegelikult ongi praegu tunne, et Saiha oleks nagu baari maskott, ta oskab kõike, teeb kõike iseseisvalt, temal saab nõu küsida ja ta kuidagi hoiab ka teised liikumises. Nagu teda pole, on krahh. Isegi ilm keeras hommikul vihmale.
Tyra istub jummala tujutult.

Tema ja Khemera vahelt on juba paar nädalat tagasi must kass läbi jooksnud ja nad ei räägi eriti rohkem, kui tööasju. Saiha oli see puhver neil vahel. Loomulikult on ta nüüd õnnetu.
Hommikul tuli Sofia ja tegi vaid turutellimuse. Ta oli juba eile palavikus, aga täna lausa hõõgus.

Saatsin ta koju, ehk saab päeva-paariga terveks. Muidu olen täiesti jamas. Hooaeg kogub tuure ja meil vaid kolm poissi sel nädalal. Reiksigama arvestada ilmselt ei saa, ta jälle mustas augus. Ei taha nagu Laurile ka helistada, et saatku mulle see läti poiss äkki randa appi, kasvõi baari kokse tegema. Ega ta küll ilmselt ei tahaks hommikust õhtuni nädal töötada ka.
Nii mul on siis hetkel liikumas vaid Tyra, kes natuke räägib inglise keelt ja alati rõõmus Amap, kes alles õpib esimesi sõnu.

Ilmselgelt on ees ootamas vaikne nädal!

Mida teeksite teie, kui peate valima, kas lasete pimedas purjus inimese ujuma, või annate talle vastu kõrvu kõikide nähes, riskides sellega, et ta lööb vastu või jätab teid pärast ööseks ukse taha??
Mina valisin siiski viimase! ilmselt olen siis tänasest ka koduta,et härra saaks segamatult end päris põhjani juua! Ja ülejäänud ühiskond ilmselt tunneb talle ka kaasa!
Sest ma peaksin ju seda kõike varjama, ning vaikselt üksi kannatama!
Üldiselt oli nagu täiesti tavaline rahulik päev. Hommik oli päris töörohke, kuigi see päris rannas päikest nautiv rahvas pole veel pärale jõudnud. Lõuna ajal läksin koju mõneks tunniks magama. Vägev vihm äratas üles ja kui baari jõudsin oli mõni mees end juba ära sättinud. Siis tulid uued eestlased, tegime nendega mõned shotid ja siis hakkaski mõni meist öisesse merre kippuma. Kuidas saab mõni inimene ikka teisele nii palju valu teha, mu mõistus ei võta.Enam vist polegi muud tähtis, kui kreenis olla ainult. Olen jube väsinud!! Loodan ikka, et üks hetk tuleb mõistus pähe ja ta näeb, et ka ilma alkota saab olla siin lahe. Praegu on aga seis kohutav. Kui on selginemismoment, saab nagu kõigest aru, aga neid helgeid hetki jääb aina vähemaks kahjuks. Eks vaatame mis mind koju minnes ees ootab seekord!

Imeilus päikseline hommik ja mina suutsin oma ainukese asjaliku stafiga niimoodi kiskuma minna, et toolid lendasid. Ja seda ainult selle pärast, et ta ei pannud kohe päevitustoole sinna, kuhu mina soovisin ja kui käskisin ümber tõsta, siis tegi seda minu meelest liiga hapu näoga. Ma tunnen teda juba piisavalt kaua, et aru saada, et talle ei meeldinud see käsutamine ja kui ma talle seda ütlesin, läksimegi sõnelema. Meie kisma on muidugi kõrvaltvaatajale ilmselt üsna naljakas, sest mina karjun tema peale eesti-inglise segakeeles ja tema vastab omaltpoolt khmeeri-inglise sõimuga. Õnneks pole me vist pika vihaga teineteise vastu, sest natuke hiljem ajab see karjumine meid mõlemaid naerma, vabandame ja minu õigus jääb peale taaskord (valge inimene ju), kui mu nõudmine pole just viimase peal absurdne olnud.
Ülejäänud staff seisab aga kogu selle aja valvelseisakus, ning üritab mind toidu pakkumise või muidu veiderdamisega maha rahustada, sest arvestades mõlemapoolset temperamenti, on alati oht, et üks hetk anname teineteisele kere peale :)
Nüüdseks on muidugi torm möödunud, papayasheik lepituseks ära joodud, ning igapäevaelu läheb edasi. Ehitusmehed on kadunud kolmeks tunniks lõunale, nagu tavaliselt, Khemera koju magama läinud, Tyra ja DJ (Amap) magavad "monkeyhouses" ehk poistetoas ja meie Sofiaga teritame lihtsalt Saiha peal keelt.
Pagana moodi palav päev tõotab taaskord tulla, kuigi mingi tuuleõhk ikka liigub.
Selle palavuse tõttu ärkab kohalik rahvas hommikul koos päikesetõusuga, ehk siis kella kuue paiku. Siis pole kuumus nii tappev ja saab normaalselt askeldada. Söövad ju khmeerid hommikus samuti kella kuue, poole seitsme vahel. Ning mitte ei sööda nii, nagu valged, võileiba või putru, vaid ikka riisi kala, või lihaga. Mitte midagi ülitugevat, kuid meie mõistes ikkagi tubli lõunasöök on neil hommikueineks. Üldse söövad khmeerid päevas viis-kuus korda. Kolm korda siis tugevalt, ekh minu meelest hullupööra palju ja kaks-kolm korda natuke. Pluss veel kõikvõimalikud kärudelt- pottidest pakutavad tänavasnäksid (teod, pähklid, puuviljad, ja vedel magus mögin, mis maitseb minu meelest jubedalt. Igatahes, arvestades seda, et hommikusöök on nii varajane, pole midagi imestada, et ehitajad juba kell 11 hommikul lõunale kihutavad.

Nägin täna öösel ülihalba und. Olime mingi paadiga merel ja äkki juhtus tont teab mis! Igatahes oli paat äkki katki ja vett täis. Reiks ja DJ olid kuhugi täiesti kadunud, keegi ütles mulle, et ujusid kaldale. Olin maruvihane, sest Khemera oli mingi kapi all kinni, "Sessioni" baarman Pack Williams istus selle kapi kõrval täiesti apaatselt. Kuna Khemera aina oigas, hüüdsin kogu stafi appi, aga siis ütles jälle keegi, et ära hüüa enam, Saiha on juba uppunud ja kohe upuvad kõik teised ka. Olin nii hirmunud, et ärkasin kell kuus üles. Vesi on haigus, aga mis on paat!? Teekond kuhugi??? Ma tean, et miskit s...a tuleb igatahes asjaosalistele, keda unes nägin. Lugesin poistele sõnad peale, et olgu üliettevaatlikud! Panin Buddhale ka viiruki põlema, ehk aitab!

Tegelikult mõtlesin, et kirjutan sellest, miks khmeerid (mehed) oma särgid igal võimalusel kaenla alla keeravad, aga siis avastasin, et olen sellest juba korra rääkinud.
Äkki räägin hoopis katkise hingega Sofiast, kes on mul praeguseks köögis asendamatu.
Aga tegelikult räägin ta eluloo vist kunagi hiljem, kui ta on ise kõigest vabatahtlikult rääkinud ja pikemalt, kui eilsetele küsimustele vastates.
Vihmahooaeg ei taha ka kuidagi mööda saada! Peaks juba olema nagu lõppenud, või vähemalt lõppemas, aga eilne päev oli jälle selline, nagu septembris, kallas kogu päeva. DJ-ga "Samuderasse" sõites pidime baari taga motoga ära uppuma. Vesi oli üle põlve tugevasti. Tagasi tulles jäime loomulikult paduvihma kätte. Üllatav, kui külm võib tunduda soe vihm motoga sõites. olin vist täitsa sinine, kui baari tagasi jõudsime
Kuna kõik teed mis randa toovad on kaldu mere poole ja küvasti prahti täis, on päris jube vaadata mis toimub vihma ajal. Nimelt voolab mööda tänavaid merre sõna otseses mõttes prügijõgi. Kõigepealt muutub meri kollaseks, sest kogu maapind on siin punakast savist-liivast, mis vihmagamerre uhutakse. See aina laieneb meres

Eilse vihma ajaks olid jäänud ka koristamata suured mustad prügikotid muuli äärest. Nii ujusid siis ühekorraga meres paarkümmend musta mütsakat. Õnneks ei maabunud meie rannas, vaid kadusid avamere poole. Nii, et tegelikkuses on meie ilus sini-sinine meri siiski rämpsu täis.

Täna siis jälle selline "tore päev" õhtusse jõudmas! Peale seda, kui kirjutasin khmeeride kombest inimesi, kes neile meeldivad, puudutada, sain kaela "pedofiiliasüüdistuse", Või õigem oleks öelda et mind süüdistatakse selles, et küllap magan baaris õhtuti stafiga, kui mitte kogu Cambodiaga. Sest kuidas ma ikka tean nende kombeid. Ja miks ma ka oma stafile meeldin.Ega sellest kasu pole olnud, kui väidan vastupidist. Mida ikka inimene uskuda tahab, seda ta usub ja ümber ei veena kuidagi.
Paraku on täna vist hooaja algus välja kuulutatud, sest meil olid kuni praeguseni (kell on kümme õhtul) absoluutselt kõik lauad-toolid hõivatud, ning mulle külgelöömise asemel olid poisid hoopis maruvihased selle peale, et ma ei oska kokteile teha, ega drafte lasta. Sellal, kui nemad baari ja ranna vahet lippasid nii, et jalad rakkus, oskasin mina vaid laudu koristada ja klaase pesta. NÕME!! Inimene omab baari, aga ei suuda seal ise tööl olla!
Taaskord on ka uus eestlane rannas liikvel, Austraaliast kuuks ajaks puhkamas. Hea nali oli see, et võtsin just kõvahäälselt telefonis sõna selle kohta, mis ma töökorraldusest ja tööl vastu pidamisest arvan, kui korraga keegi kõrvalt küsis, et kuidas läheb ka. No tõmbasin ikka tati kurku küll. Aga kutt ainult itsitas. Jumak tänatud! Oh, hakkaks see päev juba õhtusse saama, mul on kõrini!

"Me oleme kõik armastame sind nii väga, miks sa küll pead meist vanem olema!?"
Sedasi tervitasid mind täna hommikul poisid rannas liiva kühveldades!
Ilus algus päevale!
Eriti, kui sulle avaldavad armastust enda baari poolpaljad noorukid :)

Ei oskagi nüüd kohe enam seisukohta võtta. See, et nad valmis on koos minuga ka maailma otsa sõitma mind ei üllata, nn "igavest" truudust on nad vandunud nii kainena, kui napsustena. Ja tänu sellele, et kunagi üks neist reetis ühe khmeeride suhtlemise omapära, tean, et ma meeldin neile.
Inimenest, kes ei meeldi, ei puudutata kunagi põhjuseta, lihtsalt niisama. Igal võimalusel põigatakse kõrvale ka tema puudutuste eest. Seevasti inimesega, kes meeldib ja kellele ka ise tahetakse meeldida otsitakse pidevalt kehalist kontakti. See tähendab, et lihtsalt möödaminnes puudutatakse sõrmeotstega. Päris naljakas!
Poisid rääkisid mulle korra, et kui tunned, näiteks klubis tantsides, et keegi sind selja pealt silitab salaja, siis tuleb kiiresti kindlaks teha, kes see oli. Ja kui tüdruk meeldib, siis võib samaga vastata. Tundub, et niimoodi on päris kerge ju tutvust sõlmida, kuid ega siis selle pärast kohe tuttavaks saada. See pidi ikka aega võtma ja järgmisel korral ei pruugi sama poiss, või tüdruk enam meeldidagi.
Muidugi, kui meeldib, siis saab edasi tutvust arendada ja asi võib ka tõsisemaks minna, kuumaverelised, nagu nad on.

Päris pikka aega olen ka mina nende sõrmega puudutamise osaline juba. Lihtsalt muuseas libistatakse minust mööda minnes sõrmeotsaga üle selja. Õnneks küll mitte kogu aeg, vaid mõned korrad päevas meeldetuletuseks, et olen endiselt nende lemmikülemus. Pagan, kõige hullem on, et ma kardan kõdi ju!
Aga ilus ikkagi selline kuidagi puhas tähelepanuavaldus. Igatahes mulle meeldib!
Avastasin praegu, et blogi näppides ja osa oma mõtteid kustutades on paar teksti vahetusse läinud. Õekesed tulid kodust tagasi peale minu Eestist saabumist ja Kraties käisime vahetult enne Uwe-Kerli lahkumist.
Praeguseks meil enam õekesi polegi, läksid minema. Jumal tänatud! Kuigi seoses sellega algas ka sissisõda, nagu poisid ennustasid. Igal ööl tekkib mingi avarii. Eks näis kuidas asi lõppeb.

Kui khmeer sureb, siis üldjuhul teda ei maeta, vaid tuhastatakse. ma ei tea küll nende matusetseremooniatest midagi. Kuid tean, et rikkamad asetavad tuha templis vastavasse tornikesse (hiiglaslikku torni) ja need kel raha pole, lihtsalt viskavad tuha templiõuele tornide ümber laiali. Aga nädal peale inimese surma korraldab perekond peo, et surnud hing saaks aru, et ta ongi tõepoolest surnud, teda ei leinata enam ja tal on aeg teispoolsusesse minna. Kuningaga muidugi on teine lugu, teda hoitakse rahvale vaatamiseks kolm kuud ja alles siis pidi tseremoonia tulema. Eks ootame ära. Aga nn. peotelk püstitatakse suvalisse kohta, mille munk on ette näidanud, tantsu-tralli muidugi erilist pole, aga ega eriti kurvad ka mitte. Kummaline, et nad võtavad surma kuidagi kergelt, või on nad tõesti nii enesesse hoidvad, et ei näita oma kurbust kellelegi. Sama on neil ka kodust ja kodustest eemalolekuga. Kuude kaupa töötatakse mehest-lastest lahus sadu kilomeetreid. Helistatakse, kuid ka mitte iga päev. Meil käis Saiha viimati kodus mai kuus! Praegu on november. Seega pole ta koduseid (peale venna, kes ka Sihanoukvilles töötab) näinud viis kuud. Kord kuus on ta laenanud minult telefoni, et helistada kas isale, või emale, kuna ta vanemad elavad lahus.
Aga kirjutasin sellest lihtsalt sellepärast, et sõitsime Khemeraga sellisest telgist mööda ükspäev, kui "Samuderasse" läksime. "Samudera" on pood, kus meil müüakse praktiliselt kõike, mida eurooplase kõht võib igatseda. Praekapseast ja eesti kohukesi pole, aga igasuguseid neid asendavaid asju ikka saab. Enamus kaupa baari kööki tuleb küll igal hommikul turult, kuid on asju, mida saab vaid otse tehastest, või, kui korraga nii palju pole vaja, siis poest.
Käime me siis poes Khemera motoga. See sõit on minu jaoks tõeline elamus. Või, mis elamus, pigem adrenaliinilaks. Peale seda, kui olin pool aastat iga päev logistanud mingite suvaliste taatidega poe vahet, siis esimesel korral tahtsin poisil suurest hirmust pea otsast ära hammustada. Tavaline motomees, kes valgeid raha eest veab, logistab nendega sõita ettevaatlikult, nagu oleks tal selja taga istumas mitte inimene, vaid kast lõhkeainega. Kham on sõitnud oma motoga sellest aiast kui jalad maha ulatusid. See tähendab, et endise kümne minuti asemel jõuan ma nüüd poodi viiega. Pluss veel see, et kui kuskil on väljas politsei, siis manööverdatakse ka nendest mööda kõrvalteid ja tagahoove pidi. Loomulikult käib kõik tempokalt kallutades, pidurdades ja kannakaid tehes. Peaasi, et ma ikka kiljuks selja taga ja prõmmiks rusikatega vastu selga!
Aeg-ajalt Kham ei viitsi poodi tulla, siis on motomeheks Tyra. tema on veidi tasakaalukam, kuid kiusata armastab temagi. Eriti järsult kurve võtta, et saaksin talle ikka meelde tuletada, kui vana ma olen. Saiha sõidab neist ilmselt kõige tasakaalukamalt, või on lihtsalt vähem sõitnud. Tasakaalukamalt ka selle pärast, et ta viib mind tavaliselt koju öösiti, ja siis on mul kaasas ka koer, rahad, ning arvuti. Praegu, kui juba teist päeva motot pole(remondis), tunnen end juba nagu eestis autota - ei saa kuhugi mindud. :)