Noh, mu Eestisse lennu pilet on siis tagataskus. Kuidas ma selle ära maksan ei tea, nii, et päris tagataskus nagu pole ka, piilub veel äärest välja. Aga lendan siis 21 septembri õhtul Phnom Penhist Pariisi ja Helsingi kaudu Tallinna. ja tagasi siis 02.oktoober jälle sama teed pidi. Laste rõõmuks peaksin avama baari juba neljanda hommikul.
seadistasime just praegu Khamerale ka mu skype konto, et neil oleks minuga mingigi ühendus, kui poisid peaksid jälle plikade peale vihastama. Võtsin mõlemi (Saiha ja Khamera) käest lubadused, et nad ei lase end plikaussidel välja süüa ja ootavad mind siin. Menlongi on plikad juba nii palju töödelnud, et kui khamera teda eile õhtul hakkas õpetama, kuidas klientidele ühe arve peal saab ka eraldi arved esitada (kuna kliendid tahtsid eraldi maksta), läks poiss närvi ja hakkas Khamerale vastu karjuma. Khamera, vana rahu, tegi lihtsalt ise arve lõpuni siis. Aga Menlong põrnitseb siiamaani ja ei räägi poistega. See on halb, sest siis haaravad plikad ta kohe oma padjaklubisse. Ma kohe päriselt kardan konflikte, mis tekkivad, kui ma ära olen, sama palju, kui üksi läbi aasia ja euroopa lendamist.
Momendil sain ma teada, miks ma neist kahest tolgusest rohkem hoolin, kui teistest. Tean, et Khamera on päris jõukast perest ja ta töötabki vaid fiilingu pärast. Saiha pere on Cambodia tavaline vaene pere, ja endal tal lõppeb võla tagasi maksmine alles nüüd septembriga, raha pole tal juba mitu kuud rohkem olnud, kui vähene tipp ja mõningane eraäri. Kuid kui tänavalapsed- purgikorjajad mööda lähevad, siis annavad mõlemad neile kasvõi 100 rieli, või oma kõrvalt süüa. Ülejäänud seltskond isegi ei vaata nende poole. Järelikult on mõnel inimesel lihtsalt süda õiges kohas. Ilus!
Igatahes, tean, et hommikul oli ühe mehe rahakotis vaevu dollar, ja ka sellest andis ta lastele 25 senti ära. Nägin täiesti kogemata lihtsalt pealt.
Eile õhtul tuli jutuks saabuvad suurred usupühad. Need kestavad päris pikalt. Pipi on juba kolm kuud mulle rääkinud, et tahab koju minna 14.10 ja nädalaks, kui ta ei pea kooli minema ja üldse koju jääma. pai küsis samuti koju. Mom ütles, et kui mul kokka sel ajal pole, siis tema on siin. menlong küsis nädal varemaks koju. khamera elab Sihanoukvilles ja tal seda probleemi pole. Saiha ei ole aga isegi jutuks võtnud koju minekut. Küsisin siis eile, et mis ajal tema tahaks koju sõita. Ja vastus oli hämmastav. Ta ei saa (!) koju minna! Ma olin vist nii lolli näoga, ega ta muidu poleks mulle seletanud oma seisu lahti. Kuid mina igatahes taaskord Cambodia peresuhets tibake targem. Kuna ta jäi aprillis haigeks ja võttis arstile maksmiseks, ning kodus olemiseks päris palju raha avansiks ette, pole ta nüüd pikka aega palka praktiliselt saanud. See tähendab, et ka koju pole tal olnud midagi saata. Ja sellepärast, et tal pole siiani raha, ei saa ta koju minna. Kuna küik vaatavad teda kui loodrit, kes pole mitu kuud suutnud vanemaid aidata. Appikene! eestis küsitakse vanematelt abi, kui hätta jäädakse, siin peab vanemaid ülal pidama. see polnud mulle uudiseks, sest seda ülalpidamist ma tean, kuid, et vanemad ei taha ka last sellepärast kodus näha, et see on haiguse pärast raha neile saatmata jätnud. No ma ei tea. päris hämming oli. Poiss ütles, et nüüd kui tuleb kõrghooaeg proovib ta jälle järje peale saada, kuna ka tippi hakkab tulema ja siis võib-olla võib-olla mõne kuu pärast pole tal häbi vanemaid külastada, ning need võtavad ta vastu.
karm elu. ega ma imestagi, et ta jube varakult juba lapsena tööle hakkas ja kooli pooleli jättis. tegelikult kurb ka. küsisin, kas ta siis ei igatse vahetevahel koju? Loomulikult pidi igatsema ja päris kõvasti, kuid arvas, et kannatab veel ära mõne kuu.
Aga vanematest ei saa ma siin maal ikkagi aru.

Nii, kõigepealt baariuudised!
Panin poisid täna koristama lakapealset. Loomulikult oli selle koristamisega päri ainult Saiha, kes kohe tegutsema asus. Long üritas natuke kõrvale viilida, aga kutsusin ta kiirelt korrale. Niisiis ronis asjalikum üles lae alla ja asus seal asju sorteerima, ning vanu rottidest näritud toolipatju alla loopima. Longil lasin need prügihunnikusse transportida. Ja ennäe! Ülevalt madratsitehunnikust leidsime ka kõrvalepandud fantapurke. Nii tore! Lasin need kõrvale panna, et Reiks vaataks mis aegsed kuupäevad neil on, aga tundub, et need vist Skay aegsed teemad. Norisin Saihad, et visaku ta ka veinipudelid alla, aga ta haukus juba vastu, et seekord peitis need mujale. Saab juba naljast aru, ega kõnni minema solvunult nagu alguses. Tore muidugi selliseid leide avastada pole, see tähendab ikka, et varganäod on hulgas.
Nüüd aga põhiteema juurde.
Täna küsis Pipi minu vanust ja Reiksi vanust jne. Ning ei jõudnud ära imestada, miks Reiks minust nii palju noorem on. Cambodias on tema jutu järgi selline asi, kui mees on naisest noorem vastuvõetamatu. Üldse loetakse siin noorteks kuni 30 aastasi, sealt edasi on vanad ja siis väga vanad. Nii, et mina kuulun ilmselt igivanade klassi, Reiko saab hakkama vanade klassiga. Eks see vanuse suhe on neil tingitud noorest rahvastikust. Tüdrukud üritavad tanu alla saada võimalikult kähku peale kaheksateistkümnenda eluaasta kukkumist. Sest kakskümmend on juba kergelt vanatüdruk(!). Eriti on see teema aktuaalne maakohtades. Linnades võetakse asja juba kergemalt, ning ei kiputa nii kähku mehele ja lapsi saama. Mees ei tohiks ka muidugi vanem olla kui viis aastat. Kui tüdruk on kakskümmend, aga poiss kolmkümmend - siis on see juba teiste silmis imelik. Kuigi seda juhtub. Pipi arutles seda teemat jummala lahedalt. Et kui ikka on armastus siis pole ju midagi parata, kui poiss nii vana(!) on. Mõtlesin siis oma, ette, et meie uus poiss Khamera peab küll ruttu hakama naist vaatama sel juhul, sest on juba üle kahekümne viie. Ja Saiha on ka mitu korda arutanud, et peab hakkama naist võtma, muidu jääb vanaks. Ainsateks takistusteks tal seejuures raha ja pruudipuudus :)!
Teine asi, miks on vaja nii noorelt abielluda on lapsed. Kui abielluda noorelt jõuab ka rohkem lapsi muretseda. Lapsi peab peres olema ikka parasjagu, et jõuaksid pärast vanemaid-vanavanemaid ülal pidada. Laste suremus väiksena on on ka päris suur, sest arstiabi on kallis. Aga enne kaheksateist aastaseks saamist on jälle lapsesaamine häbiasi. No on ikka kummaline mõtlemine neil.
Eraldi klass on muidugi tüdrukud, kes hakkavad taxigirlideks, ehk siis prostituutideks. Tegelikult piisab vaid korra mõne valge mehega kurameerimisest, et khmeeri poisid sind maha arvavad. Enam neile selline tüdruk ei kõlba. Ja siis jäävadki need plikad käest-kätte käimiseks turistidele. Samas on iga tüdruku unistus abielluda valge mehega ja siinjuures pole takistuseks vanusevahe. Siis kõlbavad ka vanaätid.Isegi meie Pail on mingi kutt ameerikas, kellega aeg-ajalt telefoniga räägib ja kes pidi varsti ka jälle Cambodiasse sõitma. Temal see kutt pole küll vana, vaid ka kahekümnene. Kuigi alles hiljuti oli riik vastu võtnud seaduse, et üle viiekümnesega abielluv kahekümnene peab hankima loa. On vähemalt mingigi takistus nendel kolmandas nooruses "Viagra" toel toimetavatele taatidele, siit endale noort liha hankida. Tegelikuses on seda päris kole vaadata, kuidas "sent surmale võlgu" tudusev vanaisa jalutab, või oleks õigem öelda, teda talutatakse rannapromenaadil noore neiu käevangus. Sinna juurde käib ju veel flirt ja suudlemine kah. Puhhhhhh, Pole ausalt kena pilt. Varsti ju hooaeg algamas, eks siis jälle harjub sellega uuesti, aga praegu kui ainult üksikud paarid, siis jäävad kohe silma.
Eks khmeeri poisidki piiluvad rohkelt valgeid tüdrukuid, aga seda pilti nagu kohanud pole, et kahekümnene kutt jalutaks mingi memmekesega ja oleks kavaleriks. Noortel naistel esineb ikka aeg-ajalt reisisaatjaid. Need siis sellised eriliselt playboy tüüpi tegelased. Kuid siiski vähe. Ja arvan, et ega kohalike plikade poolt neid ei praagita ka niimoodi kavaleride hulgast välja, nagu poisid tüdrukutega teevad.

Suurelt kehvad uudised! mapean Eestisse tagasi pöörduma!
Lihtsalt käisime viisasid pikendamas ja mulle öeldi, et rohkem mulle viisat ei anta.
Sel lihtsal põhjusel, et mu pass kaotab kehtivuse järgmise aasta veebruari alguses.
Pagana pjhta! oli seda jama nüüd vaja. Eks ma ise olin ka lohakas, vaatasin kehtivusaega valesti, arvasin, et kehtib maini. Omad vitsad peksavad! Ajasin kõik tuttavad tagajalgadele, et uurida, kas pole mingitki võimalust saada pass maalt lahkumata, või kuskilt lähemalt, aga ei lähim saatkond kuhu saaksin viisata lennata on Türgis. Sellel pole mõtet, siis lendan juba parem Eesti. Raha selleks muidugi pole, rääkisin vennaga ja ta ajas mulle oma tuttava kaudu 1000 eurise edasi-tagasi pileti. Pean muidugi jube ringiga lendama, Phnom Pehn- Pariis-Helsinki-Tallinn ja tagasilend sama teed pidi, aga midagi pole teha. Täna-homme peaks pileti meilile saama. ja nädala lõpus siis "Tere kauge kodumaa". Tegelikult ei taha ma üldse praegu sinna lennata ja veel üksi, aga noh......
Staf on muidugi mures! Nad on minuga harjunud, teavad ja tunnevad mind, mina neid ka. Ning nüüd kardavad nad, et ei saa minuta hakkama ja lähevad Reiksi või Matuga tülli.
Nad ju harjunud minupoolse vabapidamisega, et pole orjad, vaid inimesed, lasen neil ikka "mängida" ka vahete-vahel. Eks peavad end ohjes hoidma see paar nädalat. Menlong läheb nädalaks koju käima, Khamera elab nagunii Sihanoukvilles ja ei pea koju sõitma. Saiha ütles, et ta peab ka selle kaks nädalat ussipesas vastu. Eks loen neile sõnad peale, kuidas olla.
Muidugi on see ülim nõmedus, et pean niimoodi arutult raha raiskama lihtsalt selleks, et bürokraatia on nii suur.
Aga noh, midagi head on ka äkki selles. Saan äkki normaalselt oma juukseid valgendada ja tuua juurde need riided, mis seal enam sek´lga ei mahtunud, Reiksile samamoodi, kui ma ikka selleks ajaks suhtlen temaga. Praegu igatahes joob ta arutult.

Pagan, on ikka ilmastik!
Eile-üleeile võis päikest võtta, täna käisin kodus kampsuni järel. Ma elan lõunamaal ja mul on praegu kampsun seljas ja pikad teksad jalas :)! Hea, et varbad veel ei külmeta.
Hommik tundus päris normaalne, aga kella kümneks oli juba vihm, ning tuul täisjõus.

Kõik kohalikud kõnnivad ringi jopedega, küllap olen minagi siis nendega sarnane külmavares. Plikad on kolmekesi kägaras diivanil nagu külmetavad kutsikad, kel ema kodust ära läinud.
Merel on nii suur lainetus, et saartelt saabuvaid paate on lausa õudne vaadata. Nende valgete nahas küll olla ei tajhaks, kes praegu randuvad. Ameerika mäed lõbustuspargis on ilmselt nali sellise kilukarbis randumise kõrval, mis meil muuli ääres toimub. Kisa ja kilkeid on ikka üle ranna kuulda. Mõni paadike ei saagi kohe randutud, vaid tiirutab enne veel merel paar ringi, kuni on leidnud sellise lainevahe, millega end kiiruga muuli kõrvale sättida, enne kui puruneb. Uhhhhh!
Ja hommikul sain jälle natuke targemaks selle maa ja rahva koha pealt.
Mingi suvaline prostituut hüppas äkki nuttes meie baari ja hakkas poistega, eriti Saihaga midagi seletama. Ise oli sellise katkutud välimusega. Kui ta oli tükk aega midagi seletanud, raputas poiss pead ja tuli ära. Siis seletas plika ilmselt sama jutu Menlongile. Meie ussikesed kuulasid ka kõrval pealt suud töllakil. Pärast, kui plika oli ära läinud, pärisin poistelt aru, milles asi. Selgus, et plika oli "Kurenbaris" (seal kus siis meilt välja löödud Skay ja Jeck nüüd tööl on), mingite valgetega tuttavaks saanud. Need olid teda sööma kutsunud. Loomulikult tuli plikal selle eest siis ka vastavalt teenust osutada. Mingi värk aga oli olnud selle teenuse osutamisega valesti, ning barangid olid hoopis plikale peksa andnud. Kuna Saiha eriti ei tahtnud üksikasjadesse laskuda, siis kahtlustan, et tegu võis olla mingi perversse nõudmisega, millest tüdruk keeldus.
Igatahes oli ta hotellist minema tõmmanud, kui oli keretäie kätte saanud ja tuli otse meie baari, et nüüd Saiha aidaku teda. Ma nagu esiti ei saanud asjale pihta, et miks minu üks stafist peaks mingil plikal aitama need valged üles leida ja kätte maksma tema eest. Aga tegelikult on poisil hoopis selliseid "toredaid" sõpru, kelle poole saab tasu eest pöörduda ja kes siis asja nii öelda ära lahendavad. Vaat siis, kusmul hämara taustaga staff olemas. Ega ma eriti ei imestanudki, tal on poisikesena olnud nii kirju elu, et pole ime kui kõiki ja kõike tunneb.
küsisn, et kas aitab siis kätte maksta, aga ta ätles, et seekord mitte, kuna asi sai alguse tema nn. vihavaenlaste baarist ja pole üldse kindel, kas see pole taas tema jaoks üles seatud lõks. Khmeerid pidid üsna pika vihaga ja kättemaksuhimulised tema jutu järgi olema. peksa saanud prostituut küsis abi Melongilt ka, aga see ka keeldus otsesest abist, oli andnud vaid mingi teise kohaliku kontaktid, kes võib-olla aitab.
Vot milline maffia siis meil siin! Tegelikult on kõik asjad sin kellegi kontrolli all ja ka prostituudid ilmselt alluvad kellelegi, nii nagu teisdki kaubitsejad.
Käepaelamüüjad maksavad osa oma päeva teenistusest ühele sepale, kes lihtsalt rannas tolkneb khmeeride ranna alguses. ilmselt teevad seda ka maniküüri- ja masaazimutid. Nemad viskavad teinekord veel dollari ka baari omanikule, kui paaris sees töötavad. Huvitav kas kerjustel ka oma boss on??? Kui on siis on küll ikka kohutav,nende pealt küll teenida ei tohiks. Niigi õnnetud teised. kahtlustan, et poiste randa tööle toimetamise eest maksavad need poisid samuti bizetile. tema on nende vahendaja ju. peaks kunagi Saihalt küsima, mis nipiga ta meie baari tööle sattus. ta on siin eelnevalt ka töötanud vana bossi ajal, aga ei saanud bossi naisega läbi ja see oli ta minema ajanud. korra tuli see pai jutust välja, kuid see ei pruugi veel tõsi olla. Mul pole ta enda käest olnud meeles küsida. Äkki avaneb mingil päeval võimalus, kui muidugi meeles on.

Jätkaks siis täna blogimist veidike rõõmsamalt!
Esiteks: mul pole juba kaua-kaua olnud niiiii suurt pohmelli, kui praegu! Sai eile väikest viisi Tuuli sünnipäeva peetud. Väikest viisi, sest pole praegu rahvast siin eriti, ja polnud mul ka erilist pidutuju. Aga kuidagi kiskus ja kiskus napsutamiseks, ning lõpuks maandusime traditsiooniliselt rootslase poe ees. Nii nagu vanasti eestis viisid kõik teed viimaks "Viru" alla, "Amigosse", lõppevad siinsed peod rootslase poe ees, või öömarketil. Noh, alustasid teised iiri pubis söömaajaga ja siis tulid alla randa. tegime algul šampust, siis viina, ning nii ta käest ära läkski.
Purjus peaga olin Lauri fakti ette seadnud, et tal tuleb mulle välja käia rahalist abi, et september vastu pidada baaris. Ja kujutage ette, ei olnudki purjuspea plärin, saingi täna osta uue gaasi, drafti, maksta Pipile palka, tasuda elektri eest ja muretseda ka natuke kaupa. Nii, et elame veel!

Ja tänasest on tagasi meil ka Khamera, kes vahepeal meil sisseviskamas käis, ning siis uuesti oma vanasse baari tagasi läks. Noh, nüüd ta meil nii moodi ikka, et saab raha ka, mitte heategevuse korras. Saihal oli selle üle väga hea meel, tal ju muidu vaid tulepoiss abiks, aga see natuke nõrgavõitu abiline. Täna selgus ka tulepoisi khmeeripärane nimi Long, muidu lasi ta end ju Jackiks kutsuda.
Ja siis tahtsin ma veel kirjutada ühest päris omapärasest kohalike kombest, kuidas üksteist kutsuda. Kui valge inimene lihtsalt hõikab teist, või vilistab, siis khmeerid teevad suuga sellist häält nagu saadaks teisele õhumusi. Alguses oli päris imelik, kui nad muutkui mopsutasid suuga, nüüd saab isegi juba sellele reageeritud. Jälgin veel, et kas tüdrukud ka seda teevad, või ainult poisid. Pole nagu tüdrukuid tähele enne pannud.

See mees käis täna rannas, kes meile koerasaaga ajal teada andis, kus koer oli. Ja rääkis, et meie tommi pidi olema päris kehvas seisus, sest Skay õde ei pidanud oma lastegi eest hoolitsema, saati siis veel koera. Loom olla saanud suurema koera käest kõvasti pureda ja istub ööd-päevad väljas õues. Süüa saab ka naabrite käest ja prügikastidest. on ikka värdjad, hädasti oli vaja loom endale saada.
Nii, aga nüüd hakkab pimedaks kiskuma ja ma lõpetan blogimise ära selleks korraks. niigi olen viimastel päevadel kole tihedasti kirjutama hakanud.

Uued toredad uudised siis minu ussisoost!
Hakkas peale jälle eile sellel ajal, kui mina paar tundi kodus olin. Tagasi tulles oli minutiga selge, et midagi on õhus. Küsisin Reiksilt, aga tema ei saanud aru midagi.
Pole ka ime, mina olen ju vaat. et kuus kuud nendega külg-külje kõrval olnud. Uurisin, mis ma uurisin, ega õiget põhjust, millest jälle poiste ignoreerimine alguse sai, ei saanudki teada. Igatahes suutis õhtuks ka Pipi mul üle visata. Baar oli juba tühi, tiksusime niisama, päris sulgeda ka veel ei tahtnud, sest oli üks väheseid vihmavaabasid õhtuid. ja selliste tiksumiste ajal on Saiha tavaliselt arvutist välja otsinud mingi Cambodia video, ja käib minu harimine nii kultuuriliselt, kui ajaloo vallas. Eilseks teemaks oli Punakhmeeride poolt hukatud laulja, kes veel siiani rahval südames. Ega plikad sellistest asjadest osa ei võta, nad lõnguvad ranna peal ja vahivad kaelad kõveras oma poisssõprade baaride poole, aga tavaliselt üks sätib end valvele kuskile meie lähedale kaa, et vajalik info kõrvust mööda ei läheks. Eile oli selleks kõrvaks Pai.
Mingil hetkel läks mul kõht tühjaks ja lasin endale ahjusaia teha, et seda oli päris suur jupp, siis lasin poistel ka sellest söömaajast võtta.Nagunii on staffoodi tegemisega poistele probleeme - kuidagi ei taheta süüa teha, ega öelda, kui söök valmis on. Ja kujuta eette, kui Saiha võtma hakkas, pani Pipi karjuma, et ega seda sulle ei tehtud. Isegi mul kihvatas sees, ja käratasin Pipile, et see pole tema asi, kes sööb. Lõugas veel vastu mulle. Aga Saiha vihastas ikka mõnuga, ma lausa vist tundsin, kuidas ta mõttes kümneni luges, et mitte halvasti vastu öelda, sest peale kaklust ta lubas, et probleeme ei tule. Ei tulnudki sel korral. Aga pärast kui meie "kõrv" tüdines kuulamisest ja ka välja kadus, siis arutasime lausa seda ussitamise asja kohe avalikult. Kuna Saiha polnud siiani ikka täpselt aru saanud, mis juhtus tema parima sõbraga, siis tulin oma versiooniga välja. Ning tundub, et see ongi vist kõige paikapidavam - ussitamine algas koheselt, kui Skay oli minema pekstud.
Igatahes on ta tõeliselt hämmingus, miks nad tema vastu on. Noh tegin siis selgeks, et kuna ma suhtlesin algusest peale temaga rohkem, kui "pereisaga", kes lihtsalt polnudki oma laiskuse juures suhtlemist väärt, nagu elu näitas, siis ronis kadedus neile hinge. Ähh, lasteaed! Ja kui veel hoolimata Pai kaitsest laiskvorsti veel minema kihutasin, siis oligi korras, näe, eelistasin Skayle Saihad. Nii uusitati ka ilmselt Jeckile, et vaat sina saad õiendada, Saiha ei saa kunagi, ja kui tal on vaja koju, või arsti juurde minna, siis lubatakse kohe, sina pead aina töötama. Ja eks küllap oli tekst veel selline, et sina oled hea, teine paha. Palju siis ajupesuks vaja on.
No, nüüd läksin küll kaugele minevikku tagasi, aga....
Hommik algas nagu tavaliselt, poisid koristasid, tädrukud uimerdasid lihtsalt-
Ühel hetkel ilmusid kliendid! Jo-ma-joo, kliendid kohe hommikul kell õheksa, ja veel sööma! Ajal, kui meil on iga kopikas ja maksev klient kullakaalus. Saiha juhatas nad istuma, aga, et ta oli veel ainult pooleldi pesu väel, s.t. "ruuparid" (vennapoja släng) ja ümber käterätik, siis saatis ta tellumust vastu võtma Jacki.
Ma isegi ei tea, kas Jack ei saanud aru, et üks klientides tahtis sändvitši ilma lihata, või oli köögikomandol jälle kõrvad usse täis, aga ei tulnud soovitud asja, ja klient hakkas protestima. Kuna mina ju ei tea, mida otseselt tellitakse, käskisin, köögil ja Jackil selle asja ära lahendada. Jacki inglise keel on kehv, Saiha oli parasjagu pesemas, ja köök tõmbas end ka kohe kaitsvate seinte varju, et nemad ei tea midagi. Suure arupärimisega sain siiski teada, milles probleem ja lasin uue söögi teha. Peale selle läksin kööki ja teatasin, et mind teie isiklikud vihavaenud ei huvita, aga kui see takistab töö tegemist korralikult, siis huvitab väga. Tõmbasid end kohe kaitsesse ning läks lahti vabandamine, ma isegi ei viitsinud seda haledat halinat kuulata.
Aga Jack vaeseke võttis hinge ja hakkas omaette nutma. Taaskord on mul üks õrnahingeline tugev khmeeri poiss siis.

Lohutasin siis teda, et see vahejuhtum ei ole tema süü, sest ta on ikkagi tubli, aga oli ikka teine nii hinge selle võtnud, et keeldus söömastki. Palusin Saihal temaga rääkida, sest Saiha tunneb mind kauem. Ega ma tea, mis ta rääkis, sest aru ju ei saa, aga nüüd, nagu Saiha magama läks, piirasid plikad teise kohe sisse, ja ilmselt läks töötluseks. Vahepeal oli mulin juba ümber laua nii suur, et küsisin, kas köögis pole midagi teha.
Nüüd läks rivist välja ka pizzaahji, nii, et 16 dollarit lendab vastu taevast, pluss veel poolikud pizzad, mis ahju jäid. kahtlustan juba sabotaaži plikade poolt. Igatahes selle peale tulin küll, et kui need veel siin edasi tahavad töötada, siis edaspidi, kui teeme kaks vahetust, on need ainult hommikul, kui tööl on kaks võõrast poissi, ja ilmselt ei saa ma kaubelda hommikusse vahetusse ka Saiha venda, sest ka sellel hakkavad siis probleemid peale. No vaatame, äkki neiukesed otsustavad üldse kodukülla jääda, kui kuulevad, et nemad õhtusesse suurema tipi ringi kuuluma ei hakka ja asi laabub.

Laevuke viidi ka meil eile rannast minema, kui olime helistanud ja aru pärinud, et kaua logu rannas vedeleb? Alguses vastati Matule, et veel kaks-kolm päeva, aga siis lasin Pail helistada ja liidigi kohe paari tunni pärast ära. Kohalik jutt mõjub ikka paremini, kui valge mehe oma.


No nii, aga tagasi päris algusesse, et mis siis ikkagi õhus oli?
See oligi, et jälle oldi äksteisele halvasti öeldud ja mitte näkku vaid tagaselja, omavahel plikad, aga ikka nii, et ülatuks poisi kõrvu ka. Rääkisin just reiksiga pizzaahjust ja hommikusest juhtumist, tundub, et kainena hakkab tal sellest intriigimaailmast kõrini saama. Vaatame, mis nõõd edasi saab, sest Saiha ärkas üles. Ilmselt lasen nüüd Jacki magama. Pagan, ja Saihal on magu jälle p....s, jälle hoiab kõhtu kinni, ning meil pole tablettide jaoks raha ka.

Avastasin täna hommikul taaskord, et mu staff on parim, mis mul on!
Reiks sai minu silmis elu suurima sigadusega sel nädalal hakkama, aga kuna see on niivõrd isiklik asi, siis ei kirjuta ma sellest. Igatahes otsustasin peale suurt tüli anda talle veel viimase võimaluse viimastest. Ennast tundes ei andesta ma, aga ilmselt kunagi täielikult. Mul on aina rohkem tunne, et meie koosolemise aeg hakkab minu poolt ümber saama. No, see selleks, võib olla mängin taaskord üle!
Aga staff, ma ei saa aru kust kurat nad ära jagavad, et midagi on ülimalt sitasti. Kuid ära nad selle tabavad, varjaku ma kui hästi tahes. Ja siis läheb lahti selliseks osavaks klounaadiks, et mu tuju lihtsalt peab paranema. Eriti osav on selles Pipi!
Ta kohe oskab tuju heaks teha.
Aga nüüdseks on nad jälle Saihaga riidu kiskunud. Poiss ilmselt kiusab neid kogu aeg ja norib, nii siis nad täna jälle ei räägi omavahel, vaid öeldakse mulle, et öelgu ma poisile, et staffood on valmis. Loodan, et see on mingi pisijagelus, mis möödub valutult. Samuti proovin teha nii, et ma ise enam ei eelistaks üht teistele. See tähendab, et suhtlen võrdselt nii Pipi kui Paiga, nii Saiha, kui Jackiga. Momiga on suhtlus nagunii raskendatud keelebarjääri tõttu. Tegelikult on see paras pähkel, sest vastupidiselt Saihale ja Pipile, pole mul Pai ja Jackiga suurt millestki peale töö rääkida. Sest Jsck on liiga uus, ja Pai on keelekandja-ussitaja.
Nii, aga nüüd tiba eilsetest sündmustest! (pildi lisan siia juurde õhtul, sest mul pole praegujuhet kaasas, et pilte arvutisse laadida.

Eile tõusis rannas õhtuks mega tuul, mis öösel päris tormiks läks. Ja mingil hetkel oli "Romny Traveli" paat, mis inimesi Koh Rule sõidutab, end muuli küljest üht otsa pidi lahti rebinud ja peksles köie otsas lainetes. Kuna oli juba pime, ning laine ka väga kõrge, ei saanud keegi hakkama enam selle uuesti kinnitamisega. Nii see vaene laevuke peksleski, kuni teine köis ka lahti tuli, ning hulpis siis merele. Ega ta kaugele enam ei hulpinudki, laine lõi üle parda, ning nüüd hommikuks oli laevuke end meie rannale istutanud. Poisid lasid endast loomulikult pilti teha koos paadiga, ja rahvas voorib paati vaatama. Omanikust on kahju küll, sest ega paat mingi odav asi nende jaoks pole. Bizet ütles, et umbes 4000 taala. Remont läheb sellele mehele, kelle oma paat on, ilmselt poolteist kuni kakstuhat dollarit, ning see on selle rahva jaoks juba tõelisest suur varandus Arvestades seda, et paat on end pea täiesti puruks peksnud, siis läheb ta ilmselt vaid kütteks. Õnnesk olid mõlemad paadimootorid külge jäänud. Kas nad ka terved olid, seda ma ei tea.