Poisid ja nende songsad! (tüdruksõbrad)
Baaris käib parasjagutubli kokkuheitmise-lahkukolimise aeg. Elu keeb nagu  "Vaprates ja Ilusates"

  Chay kakleb oma kauaaegse pruudiga nagu vana abielupaar, kes üksteisest tüdinenud, kuid lahku kolida ka ei viitsi, sest harjumus on jõud.
Küll ei meeldi tüdrukule, et poiss liiga kaua tööl on, s.t. elab ööpäevaringselt baaris ja tööpäev lõppeb tõesti kell kaksteist öösel. Vaja oleks ikka tüdrukuga väljas käia ju. Samas ei lepi tüdruk ka sellega, et poiss teenib tema arvates liiga vähe. Ikka rohkem oleks vaja, et neiu hilpudelembust rahuldada.
 Nii nad siis jagelevadki iga pisiasja pärast. Lubasin täna, et poiss saab õhtul tunnikese vabaks, et minna randa kontserdile. Nüüd on tüdruk juba varakult platsis, kuigi ära saan lubada poisi alles siis, kui grilliaeg läbi. Nii peab nüüd neiu siin passima veel paar head tundi. Ega ma tegelikult eriti seda neiut poolda, aga pole minu asi öelda. See ikka Chay enda valik. Ega poiss on tegelikult tibake õnnetu selle pärast, et plika nii nõudlik on ja pingutab tõesti kõvasti, et pruudile meele järgi olla. Seda enam, et siin maal ju mehele minnes, või naist võttes ei mõelda eriti armastusele, vaid vaadatakse esmajärjekorras väljavalitu majanduslikku seisu. Nii on alati võimalik, et  ühel hetkel  plika teatab, et sorry, ma ei viitsi enam oodata, naabripoiss Phalil on rohkem pappi - ning läinud neiu ongi.
 Jecku leidis endale armastuse tööpostilt. Ning kohe nii tõsise, et sokutas teise siia töölegi. Jin aga osutus loodriks meie juures ja saatsime ta minema. Oma töö asemel kõndis ta vaid Jeckul sabas ja valvas poissi grilli kõrval. Plika läks tööle muijale ja murdis kiirelt ka poisi südame, sest ilmselt huvitas teda poisist  rohkem see, et sai teise rahavoogusid kontrollida ja käsutada. Hull lugu muidugi see, et ega ta lõpetanud seda ka eemal olles. aeg ajalt käis siin, tegi murr-murr ja ilmselt sai alati taskuraha. Kui Jecku endale normaalse nutika telefoni hankis, seisis see ka rohkem Jini käes mu meelest. Sellest telefonist murtud hing alguse saigi. Poiss tegi plikale väikse jõulukingi ja läks seda jõululaupäeval üle andma. (rannastaff kipub vaikselt euroopastuma :) ). Üksiti tahtis tagasi "laenata" ka oma telefoni, plikal aga oli toa uks kinni. Jeckuke va uudishimulik lükkas silma lukuauku ja nägi seda, mida poleks pidanud - või jumal tänatud, et varakult ära nägi - plikal uus peika voodi äärel istumas. Kuramuse plika!! Poiss oli nii murtud, kui tagasi tuli, et ma kartsin, et teeb endaga midagi. Ta meil eriti  õrnake selline. Terve jõuluöö ma teist köögis lohutasingi klienditeeninduse vahepealt. Poisi jutust selgus siis ka see, et egas pole see esimene kord Jinil teda petta, kuid eelnevad korrad on Jecku talle andestanud.  Poiss oli ikka nii hullus seisus, et saatsin ta päevaks õe juurde närve kosutama. Praegugi jääb aeg-ajalt äkitsi seisma ja kaugusesse nukralt vaatama.
 Meie praegune pesamuna  Tyt jäeti ka nädalapäevad tagasi maha, oli samuti nagu õnnetusehunnik, kuid tal läks õnneks, polnud nii suur armastus, leidis ruttu karaokest uue sõbranna. Asi muidugi praegu vaid sõbrannatamises vaid - eks vaatame edasi.

 Nädalapäevad tagasi hakkas meie  Saihale aga silma üks pisike plika turult.  Eks poiss käis ta ema käest kala ostmas ja tüdruk on emal seal hommikuti abis. Mis ta nüüd nii pisike, lihtsalt väikest kasvu. Poiss igatahes  võttis pähe, et tema peab selle tüdrukuga kindlasti abielluma, nüüd ja kohe! Tõmbasin ta hoogu natuke maha, soovitasin aega anda ja järgi mõelda, kas on ikka liblikad kõhus, või läheb lihtsalt kergema vastupanu teed, et  tasuta seda vanainimeste asja iga kell saaks ajada.  No saimegi teise mõtlema vähemalt.
 Tema meil see lõhutud perekonnast, seepärast on tal põhimõtteks, et kui naine, siis kogu eluks. Ilus! Sellepärast tegingi tasakesi  selgitustööd, et vaid raha ja seksiga pere koos ei püsi, samuti ei tekki armastus iseenesest aja jooksul, peab ikka särinat ka olema. Nüüd on tüdruk siis õhtuti meil nõusid pesemas, sest Saihal on veel kriteeriumiks ka see, et naine ei tohi olla laisk Nüüd ta siis neiut testibki, mis on minu meelest jube. Egas ma seda talle ka ütlemata jätnud, kuid või ta kuulab. Neil omad põhimõtted ja arusaamad. Tänaseks on juba selgunud, et koos Saihaga meeldib Jeinile ka üks teine mees, aga see on juba kinni. Eile oli "noortel armunutel" köögis sel teemal päris pikk jutuajamine, mis lõppes neiu nutuga. Vähemat pole veel kumbki murtud süda, sest neiu palus järgimõtlemise-otsustamise aega.  Poiss omakorda lubas sel juhul, kui neiu teda rohkem armastab, kui teist, teha aasta pärast pulmad ja olla truu elu lõpuni. Tema puhul pole see ime, sest tean natuke lähemalt ta lõhutud lapsepõlvest ja suhetest emaga peale seda. Talle sooviks tõesti seda õnnelikku peret, millest ta lapsena ilma jäeti.
 Nii meil siis uus aasta lähenebki "ladina ameerika seebi vahus"

  Kätte hakkab jõudma jõuluaeg, aga meie poistel vist on aastaajad sassis ja pusklevad nagu noored kitsed kevadel. Vähe sellest, et pusklevad.  "Jooksuaeg" on vist täies hoos, sest ka tekst on muutunud üpris üheülbaliseks. Võtavad üksteise kallal nagu jaksavad. saihal on koguni pruut turule tekkinud ja nüüd ta palkas pruudi veel meile õhtupoole kööki Chayle ka appi. Võtsimegi, sest Chram ja Cheu on siiamaale kodus. Chrami emaga juhtus miskit ja nad tulevad tagasi, kui muti taas terve on, ehk siis väidetavalt-loodetavalt uuel aastal.
 Aga pruudi sokutas poiss siia tagamõttega ikka, et näha, kas neiu ka töökas ja tubli on. See Saiha meil pruutide suhtes nagu orjapidaja - tüdruk ei pea ilus olema, aga peaasi, et töökas. Ma ikka olen aru pärinud, et kuhu armastus siis jääb, kuid seda siinsele rahvale selgeks teha, et kokku elatakse ikka armastuse pärast, on mõtetu. Koos elatakse, sest on vaja järelkasvu, kes su eest tulevikus hoolitseb, ja naist, kes aitaks majapidamist ja äri edendada, mitte mingi armastuse pärast. Noh, ja tore kui see ka ajapikku tuleb, kui ei tule, ega pole ka midagi katki.
 Täna peaks siis poisi pruudi ära nägema. Ise ta kangesti pabinas, et kas ikka meile ka meeldib. :)
 Seevasti Jecku ja Tyt on murtud südamed - mõlemi pruudil algas ka vist pereheitmisaeg, sest poisid saadeti kus seda ja teist. Nüüd siis mehikesed otsivadki uusi jahimaid ja pusklevad.
 Viimasel ajal algab hommik käesurumisega.

 Ikka, et vaadata, kes küige tugevam!
 Siiani on selleks osutunud meie tibatilluke Tyt.
 Ise on ta selle üle muidugi hirmus uhke.
  Tegelikult on meil juhtunud ka igasuguseid muid asju, aga kuna olen endale mingi viiruse hankinud, siis pea ei taha töötada nii nobedasti kui vaja. Nii, et kirjutan mõni muu päev kõigest.
 pealegi on baar rahvast täis tulnud ja siis on ka kirjatöö võimatu.

 On möödunud üüratu aeg sellest, kui viimati blogisin!
On juhtunud igasuguseid asju vahepeal, aga kõigel ei taha, ega viitsigi peatuda.
Kõige rõõmustavam on, et Reiks on suutnud kaine püsida tervelt kaheksa päeva. See on tema Cambodia rekord viimase aasta jooksul. Eile küll oleks äärepealt vääratanud, aga tuleb talle au anda - suutis ennast viimasel hetkel ohjeldada. Vaatame kuidas tänane päev möödub.
 Siis tuli meile külla, ja jäi päriseks kassipoeg. Selline pisike ja Cambodiale traditsiooniliselt ilma sabata.(kui kunagi fotoka koju võtan, saab ka pilti). Noh, kui juba tuli - olgu siis. Hakkasime teda Jutaks kutsuma, kuid kuna ta on hästi jutukas ja kogu aeg seletab omas keeles midagi, on ta hüüdnimeks nüüdseks kujunenud Kräun. Vahepeal jõudis Kräunakas juba ka ööpäeva kadunud olla (Järgib oma peremeest), aga eile ilmus taas välja ja röökis täiest kõrist rõõmust, et kodutee oli üles leidnud.
Aga ka sellest ei tahtnud ma kirjutada,  aga vahepalana ikka mainimist väärt.
Rand on vaikne, ilmselt seoses mingite pisirahutustega Tais ei julge valged siia reisida. Või on ühisraha oma töö teinud, ja rahval lihtsalt pole millegi eest reisida. Igatahes elu on vaikne.
 Tasapisi sätime üles  jõulukaunistusi ja Katale saabus ka piparkoogipakike sõbrannade poolt.  Jõuluküünal oli ka pakis, ja no oli ikka kohe jõulutunne käes ka kohe, kui lõhn majas. Pean end ikka ühel päeval kokku võtma ja ka kodus jõuluvidinad üles panema.
 Hapukapsasuppi keetsin mõned päevad tagasi. Ossa kus oli supil menu. Lauri lõi rekordi, sõi kohe kolm portsu, Reiks pressis sisse kaks, aga hästi suurt. Kata ka meestest maha ei jäänud. Kahjuks ei saanud Krisile-Petsile midagi säilitada, sest teisel päeval olid taas mehed varakult supi ümber, nagu mesilased kärje ümber - ja otsas oligi. Ilmselt pean jõulunädalal ka  ühe pajatäie keetma. Siis nagunii selline hapukapsa-piparkoogine aeg.
 Kaks hammast lasin ka korraga välja tõmmata. Eestis poleks sellist "sadismiklubi" ilmselt arstid ette võtnud, aga siin pole probleemi. Kahjuks on jäänud ühest hambast mingid tükid ikkagi  suhu ja praegu võtan hoogu, et minna kontrollima. Pagan küll, olgugi siin supertuimestus ja taskukohased hinnad - ei meeldi mulle see arstil käik mitte üks raas. Näis, mis doktorionu teeb kui tagasi lähen peale lõunat.
 Kuid tegelikult tahtsin hoopis rääkida sellest, kui palju on Cambodia arenenud selle pooleteise aasta jooksul edasi.  Kortermaju ja uusi suuri hotelle kerkib igal nädalal uusi juurde. Otresel käib selline ehitamine, et endisest vaiksest ja puhtast rannast, on järel riismed. Käisin seal hiljuti kilekottidega võidu suplemas vees. Müügimutid on ka enamus Otresele ümber asunud. (pluss meie rannale). Saartel on olukord vist isegi hullem, arvestades aasta tagust olukorda.

Koh Rong Samloem

Koh Rong

Koh Rongil pole endisest Monkey rannast midagi järel. Mõnus omaette olek on jäänud aasta taha. Nüüd tuleb seal hommikuti ärgata, mitte linnulaulu, vaid mootorsae vingumise saatel, sest kerkivad üha uued guesthoused. Ka Long Beachil on tekkimas juba asustus. Kahjuks on samasugune ehitusbuum hoo sisse saanud ka Samloemi Saracen Beachil. Tundub, et seal rahu ja vaikust nautida on praegu veel viimane aeg. Järgmisel aastal ilmselt vaba jalatäit sellel rannal pole. See on natuke kurb, sest alles poolteist aastat tagasi polnud rannal ühtki ehitust.

Samloem praegu

Samloem poolteist aastat tagasi

 Ja oh neid laevu ja laevukesi, mis nüüd mõlemi saare vahet vehivad käia. Kui vanasti :) sai Koh Rongile nn. liinilaevaga, kord päevas ja Sukeldujate laevaga varahommikul ka, siis nüüd vuhiseb mandri ja saare vahet lausa väike tiiburike, ja neli korda päevas supsib seda vahet nõeluda. Mis viga nüüd ühepäeva trippi teha. Kuigi ühe päevaga ei saa saarest mingit aimu. saar on lihtsalt nii suur. Ja ega teistele randadele ka ikka ei jõua, sest rannad on eraldatud korralkaljudega.
 Eile selgus veel, et veel on uus suur tiibur käiku lastud. Sellega saab koguni saarelt saarele ka liikuda. Selline liinikas siis. Meie endine väike kai, kus loksusid vaid kalapaadid, näeb juba tillukese sadamana välja.

 Momendil, kui kirjutan, loksub kai ääres koguni neli varianti laevu, millega saartele minna. Kaks tiiburit, Freedom bungalows  spetsiaalne alus ja "party boati väikevend, mis käigus ka juba kolm-neli päeva.
 Huvitav, kus pagana kohast nad loodavad endile kõik need reisijad leida?
 eile, kui suur kollane tiibur randus, oli ta puupüsti tegelikult reisijaid täis. Samas ainult Koh Rongi vahet silkav vüike tiibur oli inimtühi, ja täna teisele ringile ei läinudki, vaid seisab kai ääres. Ilmselgelt ei ole reisijaid.
 Ning kui sel ajal kui meie siia kolisime, sai Samloemile vaid  Roberti laevaga.

 










Siis nüüd juba teist hooaega kihutab seda vahet ka tunduvalt igavam "Party Boat"
 Ja just-just siis lisandus talle väikevenna ka. Ma pole veel kursis, milliseid tiire see väiksem pidulaev teeb, aga ilus näeb välja küll.
 Nii, et elu keeb merel. Huvitav, kaua läheb aega, et ka Koh ta Kiev muutub nii  lihtsalt ligipääsetavaks. Siiani saab sinna ikka veel kalapaatidega. Arvata on, et ega see laevaliini sisseseadmine muidugi enam kaua aega ei võta.
 Tegelikult on sellest natuke nagu kahju. Kaob ära see Cambodia ehedus ja kõik on muutumas turistikaks.

 Mis siis vahepeal ka juhtunud on?
MITTE MIDAGI!!!!!!
Kõik on nii jube endine, et midagi pole kirjutada.
Mingil hetkel, nädal tagasi vajus staff nii laisaks, et pidasin igavesti kõva sõnavõtu maha. Vahtisid mind vihaselt, aga pärast, kui ka Reiks mind toetas (mida juhtub ju üliharva), siis hakati tööle. Aeg- ajalt vajavad "oinapealuud" raputamist, et krapsud olla. Chay  võtsin tööle tagasi. Lihtsalt tuli poiss ühel hommikul siia, ja küsis, et ega ma ei saaks talle natuke süüa anda. Rahad olla otsas ja tööle pole saanud veel kuskile. Mina lollakas oma haleda südamega käskisin kööki kobida, kõht täis süüa ja rahvast sisse viskama hakata.

 Nii ta meil tagasi oligi. Tegelikult poleks arvanudki, et ma tast nii puudust tundsin, aga nüüd on jälle kuidagi turgu lihtsam teha,  vajalikke asju ostmas käia ja kõik mis katki sai ka kohe esimeste päevadega uuesti parandatud. Tal lihtsalt on oskust selliste töödega tegelda. Olgu ta siis nii lohe aeg-ajalt kui tahes, aga igasugu asjaajamiste ja  tööde peale on ta meister.
 Pisike Tyt areneb ka  päris jõudsalt keelega edasi. Kui algul oli vaid ehmunud silmadega pisikest kasvu umbkeelne khmeeri poiss, siis nüüd saab juba naljgi teha teisega ja pisema jutuga saab ka hakkama. Klientidega oskab ka tasakesi juba asjatada.

 Rahvast liigub siiski vähevõitu. Kas hakkab Cambodia end ammandama, on liiga palju tekkinud baare ja kõikjale rahvas ei jõua, või kurat teab milles asi. Kuid võrreldes eelmise aastaga on vaikne, isegi liigagi vaikne. Aasta tagasi vehkisid poisid sel ajal juba tööd teha kahes vahetuses. Nüüd on tore kui see üks vahetus kella kaheni öösel baari lahti peab. Ja siis käib ka viimane tund juba ühe-kahe laua tiksumise arvelt.
 Invaliidist taat, kelle me tööle hea suhtlemise ja keeleoskuse pärast võtsime, ei ole õhtuti ka "terav pliiats". Sarnaselt Jeckule vajub ära. Jecku ikka veel liigub ka poolunes, kui röögatusega üles raputada, aga taat istub ja magab silmad pärani. Eks ole ka arusaadav see, et vanusevahe teistega mängib rolli.
  Nii, et igav elu meil siin. Mitte midagi uut. Täna olid leti ääres kahe aasta jooksul esimesed Leedu turistid :)
 Tulid küll vaid kolmeks päevaks rannapuhkusele, aga tore ikkagi. Abistasin teisi kuidas suutsin, et nad selle lühikese ajaga saaksid ka natuke aimu Sihanoukville ümbrusest ja saartest, kuna ühe saare külastus oli neil kindlalt plaani võetud..
 Päevitustoolid on ka lõpuks värvimise viimases järgus, ülehomsest on juba kõik ilusti kollased ja rannaliival.
 Nendega seoses tuli ilmseks ka üks kummaline asi, mis paneb ilmselt nii mind, kui Saihad ja ka Reiksi (kui on asjalik moment), natuke terasemalt jälgima uut staffi (kokk, grillmeister ja ka Sna). Nimelt sain esimese värvipotiga värvitud, neli tooli. Tõin teise poti järgmise nelja jaoks - ja oh ülla-ülla -  jätkus vaid kahe jaoks. Pagan!! Kumb kurat neist kandib tasahilju asju kõrvale - Sna või Cheu. Teisi nagu ei kahtlusta eriti. saihal pole värviga eriti miskit teha, Jecku mõistus ei küüni sinnamaale, et  kõrvale kantida miskit. Chay alles tuli koos värviga tööle.(Pagan, aga äkki tema! Ta ju ei teadnud, et eelmisest jagus neljale toolile!), ikkagi ei usu, sest eelmisel aastal ei kadunud midagi peale kebabimasina, ja selle kadumises ma kahtlustan hoopis Jajad, kes rahahätta sattus. tyt on liiga happy, et khmeeri poolelt valgete poolele oma puudega (kõnnib kehvasti tibake) sattus ja ilmselt ei riski sellise rumalusega.
 Igatahes on taaskord õhus vana hea venelaste isake-Stalini deviis:"Usalda, aga kontrolli!"

 Näehh! Härra ilmus välja! Alguses hiilis koju nagu varas telefoni akulaadija järgi ja sel ajal kui me ära Samloemil olime julges ka koju jääda. No ja tundub, et ülbust ka jagub veel tagantjärele, hoolimata sellest, et meid hulluks suutis ajada.
 Esimese asjana hakkas kohe nõudma raha. Temal vaja viisat nüüd pikendada ja rendimoto maksta, ja üleüldse pakub Saiha sõber soodsalt motot müüa - see vaja ära osta. No ei ole probleemi, vastasin. Sa ju mitu päeva agarasti tööd teinud, raha peaks olema. See tähendab, et minust jäävad tal kõik need  tehingud praegu tegemata.
 Teisena oskas oma äraoleku kohta vaid öelda traditsioonilise "Palun vabandust" :)
 Aga tegelikult tahtsin kirjutada taaskord erinevatest turistidest.
 No ikka kohe, kui hooaeg hakkab tuure koguma, hakkab ka igatsugu rahvast käima. Mõni tuleb kohale ja joob end mõne tunniga nii pildituks, et aeleb keset teed tolmus, seelikusabad üle pea ja motomehed ringis ümber kino kaemas. Abikaasast-elukaaslasest ka abistajat pole, sest viimane pikutab mõned meetrid eemal kärbsed ümber suu sumisemas. Ja siis hiljem, kui ollakse asjadest ilma, või mis kõik iganes on juhtunud - süüdistatakse kogu maailma seda taipamata, et ise andsid põhjust. Mõne turistihakatise kohta kehtib ideaalselt ütlus, et mida pisem konn - seda kõvemini krooksub. Lendab kohale, ning kukub napsutama, selle asemel, et endale selgeks teha, mida ta Cambodiast ootab, mida näha tahab. Kraakleb ja kisab üle ranna. Viskab nalja, mille üle vaid ise naerab. Esitab nõudmisi nagu muuvistaar. Sellistel on arvamine, et meie siin koha peal oleme "Estraveli" esindajad, kes peavad nendega  tegelema ja nende reisiplaanid-tuurid paika panema, vastasel korral nõuavad reisiraha tagasi :)
 Kolmandad turistid on iseseisvad, tulevad, teretavad, teevad mõne napsu ja astuvad veel mõnel vabal momendil baarist läbi, et üht-teist, mis arusaamatu, üle küsida, või räägivad lihtsalt oma muljeid.
 Neljas osa on kenasti kodutöö ära teinud, on lahedad suhtlejad, kes tihti ka baaris aega viidavad. Teinekord on nendega ka maru väljas käia, või endale vaba päev teha. Mõni aeg tagasi olid meil sellised kahe perega siin, kellega sai ringi kolistatud. Praegu on sama seis - taaskord on kaks paari, kellega on tore koos midagi teha. Nendega me siis just eile Samloemilt saabusime.

 Reis oli sündmusterohke iseenesest.
Kuna "härra" polnud selleks ajaks veel elumärki andnud, polnud ka erilist tuju minna, kuid kuna külalistel hakkas aega nappima, siis ei saanud ka enam saarele sõitu edasi lükata. Tegime kataga stafile lihtsalt vaba päeva ja läksime. Õnneks ilmutas end keset ööd ka üks ärajoonud hääl telefonitsi.
 Hommikul tuk-tukis saime siis motojooksust osa. Õnneks õnneliku lõpuga.
 Läksime sadamasse kahe tukiga. Teised kimasid ees neljakesi minema, meie Kataga korjasime peale ka ühe võõra saarelesõitja ja kimasime järgi. Tuk on üldiselt selline kergelt poolkinnine transpordivahend, selle pärast olin ka üsna julgelt pannud seljakoti  enda jala ja tuki seina vahele. Lollpea olin!!! istusin tänava pool ju ja koti üks sangadest oli ka tibake ripakil. Noh ja ühel hetkel  oli madin käes. Äkitselt ilmus minu kõrvale üks käsi, kes üritas kotist kinni krahmata. Ma arvasin esimese hooga, et keegi tuttavatest motopoistest teeb nalja. Surusin lihtsalt jala tugevamini vastu kotti, kuid meie vastus istuv mees, kes oli näoga varaste  poole, jagas asja laksust ära ja lükkas moto tagaistmel istuva kuti käe tukist, ning kotist hooga eemale. Välkkiirelt lisas moto gaasi ja nägusid hoolikalt  varjates kimas moto edasi. Koht motojooksuks oli muidugi valitud ideaalne. Täpselt enne pikka tõusu Victory Hillile, kus tuk-tukil tavaliselt üles sõites "hinge kinni" tõmbab.
 Meid päästis suuresti see võõra kiirreageerimine ja ka see, et kott oli nii raske, et selle välja tõstmiseks poleks kleenukese khmeerisuli ühest käest piisanud. Kahju oleks koti kaotuse korral olnud aga maksimaalne. Pass, kassarahad, fotokas, telefonid jne.
 Krt! käed-jalad hakkasid värisema alles tagantjärele, kui juba laevas istusime. Nüüd olen siis taas ühe kogemuse võrra targem!
 Samloem võttis meid vastu aga väga musta ja kilekotise mereveega. Ujuda oli praktiliselt võimatu. Tunne oli selline, et keegi on mandrilt  vähemalt mõnikümmend prügikonteinerit saare poole teele pärituulega saatnud. Et saastast pääseda, kõndisime pool tundi saare vastasranda Lazy beachile.

Imeilus! Puhas ja rahulik! Kui keegi kunagi tahaks mulle muljet avaldada, siis see on see koht, mida alati olen nõus külastama.
 kahju, et idüll lõppes hoobilt tagasi Sihanoukvillesse ja baari jõudes! Nagu jala leti taha tõstsin, kõlas röögatus - kuule ma tahan näha ....... ja siis veel sinna minna ja.......  UHHHHHHHHHHHHH! Aja asi korda! Saatsin p... kohe lausa otsesõnu! Jaksatakse lällata - jaksavad ka omale muu tegevuse leida!

 Reiks on kolmandat ööpäeva kadunud!!!!
telefonile vastas kaks korda ja nüüd on ilmselt telefoni aku tühi, või on keegi tal selle pihta pannud.
Väidetavalt ei ole keegi siinolevatest eestlastest teda näinud, ega kohanud!
Ausalt öeldes ei tea ma, kas nutta või naerda. Igaks juhuks andsin isale sellest teada, et ma ei tea, kus nende poeg momendil viibib, kuid tunne on selline, et kui järgmiseks esmaspäevaks (siis on nädal möödas) pole elumärki andnud, tuleb meil katiga pöörduda ilmselt kohalikku politseisse, ning ka kohalike elanike FB lehel otsimiskuulutus panna.
Ma isegi ei kujuta ette, kus siis härra seekord aega viidab. Ega eriti palju variante polegi. Esimene variant on loomulikult neiu Awy Victory Hillilt. Sinna kibeleb Katrin kangesti vaatama minna. teine variant on kuskil guesthouses üksi end nii segi juua, et ei tea maast, ega ilmast. kolmas variant on juua koos mingite suvaliste tüüpidega kuskil ja magada ka suvalise põõsa all. Reiksi taset teades pole see mingi ime.
 Ja seekordne joomatuur sai alguse väga proosaliselt taaskord.
 Meie kõrval kahel pool on ööklubid, mis alustavad ülikõva tümpsuga umbes kella 11-ne paiku õhtul. Nende vahele, (siis meile ja cocosse) kogunevad sel ajal need inimesed istuma, kes seda melu soovivad kaugemalt kiibitseda ja samas ka juttu ajada. Minu mees on aga kindlal arusaamal, et ka meie baar peab muutuma nüüd ööklubiks. Võite siis vaid ette kujutada, kui ka siin hakkab kõva tümps kõlama. Kolm järjestikust baari püüavad sel juhul üksteisest üle ulatuda. Siiani on nende praeguste kahe vahel olnud küll kena võrdlus, et "Dolphini" vastu "Serendip" ikka ei küüni kuidagi. Rahvast on - aga mitte nii tublilt, ning mõnel õhtul on baaris vaid staf kohustuslikku tantsu tegemas.
 Minul asjasse usku eriti pole ja ega ma ei jõuagi 24/7 siin tööl olla, nagu ööklubi eeldaks. Reiks on tänu oma puhkuslikule eluviisile kahjuks nigel korra hoidja ja oma vara järele vaataja. Selllepärast tegin ka ettepaneku, et mina vean baari hommikust kuni ööklubitamiseni, kasum tuleb selle aja eest mulle ja öökasum läheb Reiksile. Kulud+maksud pooleks, ning mõlemil vahetusel oma alko ja eraldi staf.
 Härrale see miskipärast ei meeldi, ja püüab igati nüüd mul ajusid komposteerida. Kuid, tegin nüüdseks kindla otsuse, et kui selline variant vastuvõetav ei ole, siis edaspidi toimetab mees Cambodiamaal omaette. Mina pöördun tagasi koheselt, kui hakkab klubitamine.
sest päris tõsiselt ei suuda ma vedada ööpäev ringselt baari. Pealegi, näitas eelmine hooaeg, et noormehed, kes kangesti punti tahavad tulla (Eesti väikelinna musamehed), viitsid siin puhkusel olles väga tihedalt aega "sisalikega", ning isegi sõimasid mind üle leti, kui palusin, neil mitte nilbeks muutuda. Arvata on, et ööklubi tuleb pordellimaiguline.

 eelmise pühapäeva õhtuks, kui "boss" oli end rummi abil taaskord käima tõmmanud, käis ta kõrvalklubides sõimamas, et need julgevad kella kaheteistkümne ajal öösel muusikat mängida. loomulikult saadeti ta pikalt p...se.
 käisin järgmisel hommikul "Dolphini" omade ees vabandamas ja asja silumas. Õnneks on seal küllaltki mõistev khmeerist omanik, kes asjast aru saab. Ometigi oli meil täna hommikuks rannas olev valgustus täiega maha ja puruks tõmmatud. Ilmselt siiski nüüd kellegi kättemaks õiendamaskäimise eest, või tõesti paremal juhul mõni eriti loll ja purjus turist. See oleks parem variant tegelikult. sest siis tuleb parandada vaid 1 kord. Aga kui klubide vaheliseks sõjaks nüüd läheb, siis pole mul enam miskit teha. Karta on, et  kui kivi on veerema lükatud, enam ei saa peatada. Olen siis nüüdseks jäänud igati veel  äraootavale seisukohale!

 Täna algavad kolm päeva kestvad pidustused, ehk siis nn. veefestival Bon Om Tuk. Aga kuna minu arvuti on paranduses ja olen sunnitud kasutama Kata raali, siis pildid katsun hiljem juurde lisada, kui oma vokk on hinge sisse saanud (kui saab, sest meresool rikub siin kõik mis võimalik). BOT toimub taaskord üle kahe aasta, sest vahepeal olid kaks leina aastat.

BOT on khmeeride uusaastapidustuste järgi tähtsuselt teine mitteusuline püha ja tähistab Tonle Sapi jõe voolu ümberpöördumist, ning vihmahooaja lõppu. Sel puhul koguneb rahvast rohkesti pealinna, kuid ka teised veekogudega õnnistatud linnad ja asulad pidutsevad. Nii on meilgi juba mitu päeva tegeletud hiiglasliku kontserdilava püstitamisega ranna äärde.

 Ok, kontsert kontserdiks. Korraldatakse ka muid üritusi ja põhiteemaks on ülipikkadel kanuudel võidukihutamine Mekongi jõel. Pidu on suurejooneline, kauplustel on allahindlused, riigiasutused on kinni jne.
 1010 a. juhtus veefestivali viimasel päeval kohutav õnnetus, milles hukkus ligikaudu 350 inimest. Õnnetus juhtus Diamond Islandi põhjasillal. Kuna Diamond Islandil asuvad Phnom Penhi paljud meelelahutuskohad ja palju firmapoode, kes olid teinud festivali viimase päeva puhul kaupadele allahindluse, siis kiirustasid paljud inimesed (enamus naisterahvad) soodsalt firmakaupu soetama. Sillal tekkis tropp, keegi külvas ka paanikat, sest ei pääsetud edasi, ega tagasi, ja asi lõppes sellise jubeda kaosega, et tallai üksteist surnuks, lämbuti palavuse ja teiste kehade all, uputi sillalt alla hüpates jne, jne.
 Kaks kolmandikku hukkunuist olidki naised-lapsed. Ning sillale maha jäänud jalanõusid hinnates andis erikomisjon teada, et hukkunute näol oli tegu riigi jõukama elanikkonnaga. Juhtunu oli igatahes kohutav ja selle pärast jäeti järgmisel aastal festival ära, et mälestada hukkunuid.
 Aastal 2012 oli BOT uuesti plaanis suurejooneliselt korraldada ja eelnevalt oli tehtud ka kõik endast olenev, et seekord midagi ei juhtuks, kuid..... siis otsustas vana kunn Norodom söögipulgad nurka visata. ja seda just suurte usupühade viimasel päeval, kuu enne veefestivali. Kuna kunn oli rahva seal äss, siis keelati mõneks nädalaks igasugune muusikaline jauramine lõbusate nootidega ära ja leinaaeg venis kuni selle aasta veebruarini, kui ma nüüd ei eksi. Ah, võib olla ka märtsini. Igas tahes seisis Norodom rahvale vaatamiseks päris kaua põletamata.
 Nüüd aga anti täna taaskord Bon Om Tukile täiskäik! Kas see ka meie rannaelu mõjutab - saab hiljem selgeks, kontserti peaks ikka vaatama õhtul minema. Pidid kohalikud kuulsused ka lavale tulema. :)