Mida kõike elu kaasa ei too!
Mu puhkus Eestis maksab kätte!
Vähe sellest, et praktiliselt kogu see puhkus oli JAMA, kus ma mitte ei puhanud, vaid lihtsalt olin kohal, segades enam-vähem kõiki, kellega kokku puutusin, olen nüüd siin sellises seisus, et ei tea, mis homne toob.
Reiko joomist ei lõpetanud ja ei ole ilmselt kavaski. Kõik tema teemad, et käis arsti juures ja kodeeris jne. on puhas vaht suunurgas. Sama on terve perega, kes lubas hakata aitama raviga, saada ainult vend(poeg) koju. Moraalse toega pole siiani vist kedagi eriti aidata suudetud. Nii ka see kord.
Ainus, mis Reiks ise on suutnud teha, on see, et kained perioodid on natuke pikemad kui enne ja tsükklisolek kestab päeva või paar vähem. Agressiivsust ka pole, aga kõllap see on tingitud sellest, et elab eraldi toas, kus saab omaette kogu aeg tinistada ja ma isegi ei tee enam tast välja nendel perioodildel. Ootan (kui suudan sinnamaale välja vedada), seda aega, kui mul on võimu omaette elamine üürida.
 Kuidas siis mu oodatud ja igatsetud puhkus end kätte maksab.
Vähe sellest, et minu puhkuseloleku üle ei tundnud rõõmu ei mu oma lapsed, kelle jaoks olin elu segav faktor ja kohustus suhelda, hoidis nii mõnigi tuttav konkreetselt kõrvale. Saan aru, pidev olelusvõitlus on muutnud mind kibestunuks.
Ja aeg töötab endiselt minu kahjuks.  Iga järgnev päev toob kaasa uue lahmaka sitta!
Mitte kuidagi ei saa elu lillena võtta, nagu soovitatakse. Sissetulekut pole. Pole, sest pole ka turiste. Need vähesed, kes liiguvad, neid ei saagi sisse kutsuda, sest pole midagi pakkuda. Pakkuda pole, sest pole millegi eest pakutavat osta. Kui poleks olnud seda p...sssekukkunud puhkust, siis oleksin ehk kuidagi veel vee peal. Nii ongi nüüd see aeg käes, et üks mida ma südamest kahetsen on see, et raiskasin üüratu summa selleks, et sõita sinna, kuhu poleks vaja olnud.  Teiseks kahetsen ma seda, et ma üldse Eestist ära sõitsin. Oleks pidanud laskma Reiksil üksi tulla, siis oleks ilmselt ta põhjavajumine minu jaoks ka valutum. Ja  poleks sellist olukorda, kui praegu, et kõik teed on püsti ees ja ka tagasiteed pole.
Vähemalt tean, et kui peaks mingi ime läbi suutma end veel hooajani vee peal hoida, siis kõik järgnevad puhkused veedan kus iganes mujal, aga mitte kodus, kui seda üldse veel kunagi saab olema.
Skype lükkan ilmselt välja ja FB-s sõnumid ka. Ma ei suuda praeguseks hetkeks isegi iseendaga suhelda, rääkimata teistest inimestest.
 Ärge siis muretsega, kui kadunud olen orbiidilt. Kui peaks kunagi paremini minema hakkama, äkki siis tulen tavaellu tagasi.

Pchum Ben!
Surnute mälestamise püha. Aeg mil piir hingede ja inimeste maailma vahel arvatakse olevat üliõhuke.
 See aeg on taas kätte jõudnud. Pidustused kestavad juba paar päeva. Esimesed öised riisipallirituaalid on tehtud.
See tähendab, et minnakse varavara hommikul pagodasse, et asetadakleepuva riisi palle müüridele ja treppidele, anda neid munkadele söömiseks jne. ja seda selleks, et lepitada surnuid ja elavaid. Khmeeride uskumumuse kohaselt aitab annetatud toit ja palvused nende vägivaldselt surnud sugulasi. Surnud ei tunne siis enam nii suurt viha, neid tapnud inimeste vastu. Samuti aitab annetatud toit neid, kes on elanud mittebudistlikus vaimus. See tähendab, et on varastanud, tapnud, jne. Ematapja arvatakse olevat eriti madalal tasemel nende põrgus. Nii, ja kui nüüd sugulased viivad Pchum Beni ajal agarasti toitu munkadele, siis võib juhtuda, et kadunuke tõstetakse vähe paremale levelile. Ja järgmisel aastal veel ja jne, jne, kuni saabub ka tema jaoks aeg, mil ta tohib uuesti sündida ja oma võlga lunastama hakata.

Templid lüüakse eelnevalt säravaks ja puhtaks, nagu meil hauaplatsid, kui surnuaiapühad tulemas. :)
 Kõikvõimalikud riitused ja tegevused toimuvad pühade ajal iga päev ja minnakse templisse tavaliselt varavalges.
 Me oleme kahel aastal käinud, sel aastal ma ei teagi, kas enam viitsin. Äkki saadame vaid staffi, sest nad nagunii tahavad minna. Ahh, vaatame. Enam pole lihtsalt nii huvitav, kui alguses. pealegi, kuna sel aastal algasid pühad nii vara, pole ka uudishimulikke turiste, kes asja näha tahaksid. Neid mõningaid, kes püüavad siin kanda kinnitada, me viia ei julge. Nad lihtsalt pole need inimesed, kes oskaksid seal kohalikke solvamata olla. Mitte, et nad seda tahtlikult teeks - ei nad ongi süüdimatud!

 Süsist pole kolmandat nädalat mingit märki! Olen otsimiskuulutused ladunud üles kõikidesse valgete netiportaalidesse, mis Cambodias on, aga tulemusteta. Eriti närvi ajab, kui mõni kommentaariks klõpsab meeldimise. Kas tõesti meeldib, et koer on kadunud? Või on osa inimesi ajukääbikud?

 Kusti ootab ikka endiselt. Ma pole ühtki koera nii kaua kedagi taga otsimas näinud. Ja nüüd viimastel päevadel on ta hakanud vist minu lohutamiseks järgi tegema Süsi endisi trikke, et mulle meeldida. Hommikuti otsib mul kirpe nii kaua kui ma baaris toimetan, ja ripub püksisääres. Enne tegi seda Suss. Ka leti peale mööda pukke ronimise õppis ise ära. Väheke vaevaliselt see läheb, sest tal ju jalad tavalisest lühemad ja kere pole ka kõige graatsilisem. Aga teeb ära triki. Eks näis mis järgmiseks! Äkki lepib Pandaga ka ära ja ei kakle. Täna käib ta järjepidevalt Chayl järel. Hommikul istus truult Saiha voodil, sest ei saanud aru, miks Hong seal magab ja kus oma poiss on. Oma poiss sõitis Phnom Penhi eile, sõbrale nädalaks appi. Kustil on aga mure, et nüüd kaovad kõik sõbrad ära. Sellepärast siis valvabki ilmselt Chayd.  Või on tegemist hoopis mingi toiduteemaga.
Minu "kirbud" võeti ka täna eriti hoolikalt ette.

 Ilmad on meil ka sujuvalt täiesti p...sse läinud. Nagu esimene september kukkus, hakkas sadama. Ja mitte nii, nagu Cambodia vihmahooajale senini iseloomulik on olnud, et paar suurt sabinat päevas, vaid kallab kogu aeg. esimesed kolm päeva pidas ikka vahepeal vahet ja näitas päikest ka. Ühe päeva andis isegi hingetõmmet, oli kohe terve päeva ilus ilm. Kasutasime juhust ja käisime Maiko õele ja õemehele  linna näitamas. Viisime noored vee äärde ja pagodasse.

Isegi mina, vanainime ronisin joa alla ja lasin Reiksil pilti teha.
Pärast tegime tiiru venelase lennuki juurde. Tal on juba autod müügisalongis sees, mis sellest, et ehitus alles pooleli.
Ilusad ameeriklased seisavad salongis.
Süümas käisime loomulikult  uues "White Rabbitis"  Kartulisalat on neil endiselt paganama hea. Söömise käigus suutsid noored ära kaotada oma motovõtmed. Nende puhul see imestama ei pane, arvestades, mis "lillelapsed" nad on.
Nii, et tagasi tulime kahe motoga. Nende oma jäi "Rabbitisse" lahtimuukimist ootama. Õnneks lahtimuukimise käigus tulid ka võtmed liiva seest välja. Nii, et seekord lõppes neil taas kõik õnnelikult. Eks jälgime, kaua see neil veel kestab - see tore elu!  Tundub, et neil on juba vaja hakata tööd endale vaatama, muidu läheb elu hapuks. Äritegijaid nendest siin ei saa, see sai meile paari päevaga selgeks. Pidu, kanep, muud sissesöödavad ja hingatavad asjad ei ole just äritegemisele kõige paremad kaaslased. Ringisõidu ajalgi oli vaja ikka tobi tossama lükata. Ahhh, nende probleem.
 Meie probleem on praegu hinge sees hoidmine. Oma põntsu pani eestis käik loomulikult, kuid mul oli seda vaja. Ja nüüd on asjad väga-väga  sitavõitu. Seda enam, et see septembri algus on ikka kole. Praegu on järjest kallanud kolm päeva, ning tundub, et ka täna ei näita taevas mingitki selginemismärki.

Valab nagu ämbrist kogu aeg. Kodus on ka uputus, Köögis on kõik kausid ja kausikesed laotud laiali lauale, sest lagi tilgub just laua ja külmkapi kohalt.

Rahvast muidugi rannas pole! "Jäätiserabi" on parajalt hüsteerias, ta ikka ei uskunud sugugi, et september on suur nullkuu.
 Poisikonnadel on ka igav. Maiko pani neile lõuatõmbamiskangi lae alla, nüüd ripuvad sellel, et hooajaks end vormi ajada. Ma itsitan kõrval.
 Eile juhtus tegelikult üks kole asi ka, mis tagantjärgi mõeldes, siiski on õnnelik õnnetus kõigi jaoks
 "Coco" omad olid eile kinni. Ainult Lina tegi tuttavatega ise napsu ja pidas pidu Pere käis Phnom Penhis ja tulid tagasi alles õhtul hilja.
 Tulid tagasi ja kribisid kõik magama - väsinud ju sõidust. Reiks istus veel Timuriga "Amigos" ja ajas juttu, kui "Coco" vanaproua suure ähmiga sisse tormas ja appi kutsus.  Tegelikult, ega reiks ei saanudki esiti aru, mis memm tahab, sest memm ju puhtalt khmeerikeelne, aga et ta ägedasti vehkis ja oma baari poole nõitas, lippasid mehed vaatama. Selgus, et mutt oli ÕNNEKS  vetsu läinud ja avastanud, et katuse all seisva auto kapoti alt tuleb tossu. Noh, Reiks ja Timur tõmbasid kapoti lahti, ning selgus, et mingi geneka vidin oli põlema läinud. Ja õhku saades võttis kohe tuurid hooga üles. Kibekiirelt saadi tulekustuti voodi alt kätte ja lisaks lendasid toolipadjad autole. Timur tõmbas aku maha jamingit juhtmed veel tagant ära. Kustutati mootor ära oma jõududega, aga auto on nässus nüüd.
 tegelikult saadi alles siis aru, kui auto pärast halamine oli lõppenud, mis oleks tegelikult juhtunud, kui muti poleks vetsu läinud. Kõik oleks mõnuga maganud, reiks oleks koju tulnud, tuli oleks rohkem hoogu saanud kui aku oleks lõhki läinud, bensiinipaak oleks plahvatanud jne. Ilmselt oleks täna rannas vähemalt paar baari vähem olnud. Tundub, et Buddha ikka on olemas siin maal.

Kuna tänasest stardib taas khmeeride suurim usupüha, siis tuleb vist sellele sellile viirukiküünlade ostuks raha leida ja taas viimasel päeval ka kindlasti Pagodas käia annetusi tegemas.

 Olen taas tropp mõne inimese silmis!
Aga mul suht savi sellest!
Või nagu meie kohalik Kõrgõztanist pärit sõdalane Timur ütles; " Pohhui, mis teisec arvavad, peaasi, et enda hing oleks õnnelik ja vaba!"
 Juba pikemat aega on meil Reiksiga tunne, nagu ei kuuluks baar enam meile. Me oleme nagu mingid segavad faktorid, kes pärsivad rastade lahedat äraolesklemist baaris.
 Minul viskas üle juba tükk maad tagasi ja jagelesin Maikoga sel teemal. Tema vastus, et sul pohhui pole või, see on ju Cambodia!, hämmastas mind täiega tol korral.
Üleeile, kui palusin tal rastade muusika vaiksemaks keerata, hakkas ta lausa vastu.
'Ja siis mul kihvataski - on jah pohhui, mis siis, et eestlane ja aitas, kui olime puhkusel,vot ei meeldi mulle see kanepikõhvimine leti ees ja taga. Siiber juba sellest, et inimene sai lahkelt elama lubatud baari, tingimusel, et töötab õhtuti söögi ja öömaja eest, aga selle asemel vahib poolest õhtust mulle vastu klaasistunud silmadega sell, kes mõhkugi ei jaga. Pealegi on ta vist kõvat reklaami teinud, et meil ongi mingi kanepibaar, kus kõik lõbusalt pilves hõljuvad. Ta õde ja õemees olid küll teisel õhtul hämmastunud nägudega, kui ma nende pakutud plärust keeldusin. Umbes nii, et mis mõttes, kõik ju tõmbavad.
 Vot võtan end nõõd kokku ja lõpetan selle jama baaris ära!!
 Eile tulin õhtul tööle ja kuna Reiks on taas korgi otsa komistanud, teatasin, et täna on minu muss ja mina kassas. Ja tossamas käiakse baarist väljas, kui ei saja. Haaa! Selle peale kaoti kiirelt nelja tuule poole. Pole ju huvitav, kui suitsetada keelatakse.
 Happy hour on nagunii omaette valus teema, sest seda kiputakse ka tegema igale sissesadanud sellile kogu päeva. Need, kes siin paar nädalat ringi tripivad, või kuskil "Utoopias" flaiereid jagavad, ikka eriti püsikliendi mõõtu minu silmis välja ei anna. Need on just vastupidi sellised, kes teised turistid eemale peletavad. need on just need, kes hõljuvad kringi kalapilk silmis ja tahavad odavat õlut sinna juurde. Kanepihais on nende loomulik parfüüm.
Selle peale nagu ei tulda, et karistada saan esmalt ikkagi mina, kui baar kärsahaisu täis. Ja Oktoobrist-novembrist hakkab siiski kotipoiste asemel liikuma tavaturist, kellele alati ei pruugi meeldida sellised asjad. Kord nädalas on võib-olla lahe, aga iga päev mitte.
 Nõnda siis teatasingi eile, et igasugune kanepiklubi lõppeb leti taga, kui on isu, kaduge nurga taha.
  Ütleme nii, et enamik sai asjast kenasti aru, kui ära põhjendasin miks. Ega ma neid lausvihmaga randa ei ajagi, aga istuvad lauas ja vahele jäädes vastutavad ise. Ei ole meeldiv, kui politsei mulle peaks trahvi tegema. pealegi on politsei praegu, rahapuuduses (madalhooaeg) eriti elavnenud kõike ja kõiki kontrollima.
Samas on see hea, sest kuritegevus on paras probleem alati madalhooajal.
 Ja eriti madal hooaeg on täistuurid sisse saanud! Jäätisejuut lausa kisab hüsteeriliselt, et oma jäätist maha parseldada.  Natuke on ta juba uskumagi hakanud, et september on katastroof ärile.
 Meilgi ilmus esimene klient eile randa alles pärastlõunal. Lihtsalt vihma kallas kogu hommiku. Täna sama lugu! Lasin poistel kella 11- ni magada. Mis ma neist ikka üles ajan, õhtul võib äkki tööd olla.
 Uued üritajad Eestist on ka kohal, aga mida nad tegema hakkavad ja kuidas, ei kujuta ette. Praeguseks nad lihtsalt on viis päeva mööda randa ringi kolanud ja igal õhtul end kanepist ja alkost sassi tõmmanud. Isegi elupaika pole veel suutnud suuresti otsida. Ega me neist Reiksiga eriti aru saagi, on sellised lillelapsed, arvavad, et siine elu ongi selline suur pidu. Las arvavad, küll nad ise aru saavad, mis ja kuidas. Algul proovisime neid natuke aidata, aga kui ikka istutakse kell üks öösel veel rannas ja ei teata kus seekord ööbima minna, siis .... Soovitasin neil moto laenutada, et sõidame mõni hommik ringi ja vaatame koos kortereid, aga nende hommik algab siis, kui päike loojub. Ahh tehku, mis tahavad, ei peagi me neile mingit lapsevanemat mängima. Panused on igatahes valgetel tehtud, et kaua nad siin püsivad, enne kui hädakisa peale hakkab :) Kaidopoiss hakkas nutma kolme kuuga ja kuuendal kuul kadus Eesti ära. Skuuter hallitab kuuris, khmeer, kes pidi seda kaks korda nädalas tuulutamas käima, pole loomulikult kordagi nägu näidanud. Ka pole veel kuulda, et Kaido tagasi hakkaks saabuma. Kaldume reikoga arvama, et ega ta ei tulegi.
 Süsist pole ka siiani mingit märki, oleme igat moodi otsinud, aga ei. Tasapisi hakkan harjuma, et teda enam pole mind hommikul tervitamas. Kusti küll ootab veel lootusrikka näoga hommikuti, et tulen koos ta sõbraga.  Eile selgus, et isegi püsikliendist Ross Austraaliast vaatab igal hommikul oma linnatiiru tehes ringi meie koera leida lootes. Seda oli kuidagi eriti soe eile kuulda.
 Ja taas oli eile meil ka madu baaris. Seekord peenike, pikk, ja mürgine roheline puumadu oli end vetsulakke rippuma seadnud. Õnneks polnud mina see, kes ta sealt avastas, aga ega ma terve õhtu eriti vetsu ei kippunud. Tänagi mõtlen, et peaks minema ja koristama seal, aga vist delegeerin selle tegevuse poistele. :),  nad nagu rohkem selliste asjadega harjunud.

 Eile õhtuse seisuga tundub, et olen ennatlikult Dolphini omasid mustates neile liiga teinud, kuigi kaudselt on nad ikkagi süüdi koera kadumises.

Pagan küll, peab see "Suss" meil selline pisike ja asjalik olema, et kõik teda kisuvad.
 Eile õhtuks, kui olime taas nii Reiko, kui Saihaga teinud kõikvõimalikud tiirud linna peal, tuli mul mõte helistada Khamrale. Ta ju Siville poiss ja äkki teab, kus veel Dolphini majad asuvad. Rääkisin siis teema ära. Nats aja pärast helistas poiss tagasi. Tema tüdruksõber Morgan olla üleeile jalutanud linna mööda ja oli märganud meie Süsi SinCity baaris. Krt, see ju meie selja taga praktiliselt. Morgan oli veel imestanud, et miks koer siin, aga et küllap siis meiegi kuskil lähedal.
 Te ei kujuta ette, kui kiirelt me Saihaga sqaarile lendasime. Koera pilt telefoniga kaasas, sest Gekko Guesthouses on analoogne koer, aga väga vana, ja äkki Morgan ajas segamini. Gekko sealsamas lähedal. Aga ei! Turvamees ja plikad kinnitasid kui ühest suust, et terve õhtu uitas seal baaride vahel meie "Suss" kelluke kaelas. Sai veel plikadelt süüa, aga kätte end ei andnud. Üks tüdrukutest, kes meiegi baaris käinud, ütles kohe kindlalt, et see oli minu koer, sest ta oli isegi mõelnud, et küllap eestlased möllavad kuskil lähikonnas, et koer seal on. Kahjuks juhtus see kõik päev enne, kui meie sinna läksime. Eile õhtuks Süsi seal enam polnud. Jätsime turvale oma tel. nr. ja lubasime ka vaevatasu, kui koer välja ilmub. Vähemalt on lootus, et äkki leiab kodutee üles. Ilmselt on suured koerad ta peitu ehmatanud ja teelt eksitanud, sest kui ta juba roadi teele jõuaks, või tagumisele teele, oskaks ta koju tulla küll. Nüüd aga mõtlen endamisi, et missugune ajukääbik see küll olla võis, kes öösel koera rannast lihtsalt kaenlasse võttis ja eemale tassis. Loodan südamest, et see inimene kors samasugusesse situatsiooni ise sattub.
 Aga nüüd veel teine uudis!!
Saiha NEED pulmad jäävad ära!
Läkski nii, nagu ma talle kogu aeg ennustasin. Anna aega! Poiss leidis ühel hetkel, et turul töötab veel teinegi kena plika, kellele Saiha väga meeldib. Ja poiss hakkas kahel rindel susistama, nagu Chaygi. Aga kui Chay neiud elavad ja töötavad linna erinevates nurkades, siis Saiha omad vaid mõne meetri kaugusel teineteisest. Möödus vaid kaks nödalat, kui vanal pruudil oli uue pruudi olemasolu teada.  Ilmselt toimus mingi väike poksimine, sest poiss rääkis midagi kalade ja kohvi lendamisest turul. Aga eilse seisuga tõmbas vana pruut  Saihale vee peale. Lükkas telefoni levist välja, ja kui poiss lõpuks ühendust sai, siis lihtsalt saadeti ta p...sse.  Mulle see plika ei meeldinud, Snale ei meeldinud, poisi enda emale ei meeldinud - nii, et meie oleme õnnelikud selles mõttes, et poiss ei saa naiseks vietnamlannat, kes vaid raha armastab. Uuel tüdrukul olla suht ükspuha, mis poiss teeb ja kas tal raha on. tal endal isiklik kohvilett turul, nii, et hätta ei jääks. Aga mina, valge ema, olen täna kella kolmeks kutsutud plika koju, et plika ja vanematega tuttavaks saada, sest päris ema ei saa Phnomist tulla. Jeerum, minu jaoks saab see jube olema! Aga eks annan teada kuidas läks!

Süsit pole neljandat päeva! Oleme Saiha ja Reikoga kamminud läbi kõik võimalikud ja võimatud kohad, kuid tulemusteta. Poiss on sõitnud läbi kõik Dolphinile kuuluvad ja meile teada olevad majad - pole. Oleme otsinud läbi isegi Dolphini läbulaeva, et äkki hoiavad nad teda seal kinni, kuid ei. Kõik, isegi "Ankori" mehed, kes randa ülut toovad, hoiavad silmad lahti, sest ka nemad hoidsid me koera väga. Siiani ei midagi. Kusti istub nukra näoga baari ees, või baari taga ja vaatab ainiti teele. Miski sisemas ütleb mulle, et koer on siiski elus ja mitte supiks keedetud. Ilmselt on Süsi transporditud kuskile maal elavate sugulaste juurde, kust ta tagasi tulla enam ei oska.  Kustil on veel see muregi seoses sõbra varastamisega, et peab nüüd baaris sees istuma. Enne, kui Süsi ka oli, siis Süsi kaitses Kustit suurte koerte eest, kes Kustit millegipärast ei salli. Nüüd pole meie kõõrdsilmal enam kaitsjat ka.
 Kusti nutab ja mina ka.
Kõik see ja ka eelnevad jamad on kasvanud üle taluvuse piiri.
 Reiko nn. koodipanek osutus taas tema vuhvliks. Sell kuu jooksul, mis siin oleme on olnud taas kaks viiepäevast tsüklit. Sellele on lisandunud nüüdseks ka kanep.
Viimasega oli alles üleeile "tore" lugu.
Olen kogu aeg olnud sellele vastu, et suvalised kliendid oma pläru baarileti taga ette panevad. Pea igal korral olen palunud neid minna randa suitsetama. Seal on nende oma teema, kui vahele poitseile jäävad. Baaris karatakse aga mulle kraesse. Ja seda kanepipuru kimuvad kahjuks siin paljud turistid.
 Nüüd on selgunud, et  meie Eestis oleku ajal on Maiko, kes meid asendas, harjutanud klientidele sisse taas leti taga tossutamise. Tõmbab ise ka oma nn. põsiklientidest sõpradega üle leti. Olen talle paar korda selle kohta märkuse teinud, aga kurtidele kõrvadele. see on ju Cambodia, irvitab ta mulle vastu. Et kui sa neil suitsetada ei luba, ei tulegi nad baari. aga tänu sellistele kanepivennikestele, meil enam tavainimesed ei vaatagi meie baari poole. Hommikuti on Coco einestajaid täis, meil vaid mõni üksik, kes kanepihaisu kannatab, kui sedagi. Rääkisin sellest Reikole, noogutas kaasa, muud midagi. Nii - ja tulen ma siis üleeile õhtupoolikul baari ja mis ma näen - minu härra istub kassas, kliendid kahekesi teisel pool letti, ning joint parasjagu ringiga reiksini jõudnud. NO KELLELE MA SIIS RÄÄKISIN!!!!
Teine teema on litsid! Igaüks, kes eelnevalt on meie tegemisi siin selle blogi vahendusel jälginud, teab, miks minu jaoks on litsid baaris nagu härjale punane rätik. Ka selle teema rääkisin ma enne ärasõitu lahti. ja nüüdseks on asi täpselt vastupidine.  igal õhtul kiljub trobikond "paaviane" baaris. Eile lausa palusin Maikol, et ta oma kiljuva sõbranna randa toimetaks. Plika sai õnneks vist aru, et pole teretulnud ja kaapis ise minema. Aga sellest hoolimata trügib viimasel ajal taas see lõdvapäksikummiseltskond sisse. Seda enam, et Maiko isegi hõikab neid nimepidi üle leti sisse tulema.  Kui eile ühtul siis mingi Maiko nn. sõber krossitsikliga leti ette löristas, sai mul mõõt täis. Tõstsin häält ja küsisin, mida kuradit selline asi tähendab. kas see on veel meie baar, või Maiko isiklik hullumaja. Mees hakkas vastu karjuma, ja mind süüdistama, et peletan oma karjumisega kliendid eemale. Reiko, nagu tavaliselt noogutas kaasa teistele. Mina pole siin maal veel kordagi tema suust kaitsvat sõna kuulnud. Alati on teised õiged ja mina liputagu jõleduste peale saba. Mul jooksis sellise järjekordse solvangu peale taas juhe kokku. Ning tegelikult, kui nüüd hommikul targalt mõelda, siis jah.... Maiko on tore poiss küll ja tal on hea muusika playlistil, ning ta oskab klientidega rääkida jne. aga kui tahab minna, siis taga ei igatse ma teda grammigi. Baar on siiski baar ja litsimaja litsimaja. Neid kahte nagu kokku ei saa kuidagi sobitada. Ja kui kahe kuu pärast hakkab taas normaalne puhkaja nende seljakotimeeste asemel saabuma - mis siis saab:? Nii nagu praegu baari pidades hoiab tavapuhkaja meist kaugele eemale kohe kindlasti.
 Baarist veel! Panime baari müüki. Hoolimata sellest, et mingit ranna mahavõtmist ei saa veel niipea toimuma, müüme me koha maha. Asi pole seda väärt, et seda siin punnida pidada. Äkki saab kusagil mujal alustada hoopis teistmoodi. Kusagil, kus ei sööda teiste lemmikloomi ja litsid ei ripu sinu enda nähes su mehel kaelas. Kindlasti on veel maamunal ka selliseid kohti.

 Alustan päeva ilmselt kehva jutuga! taas on Süsi kadunud ja arvata on, et Dolphini-värdjad varastasid ta taas tagasi, sest me ju keeldusime neile 100 dollarit maksmast koera eest. Nad olla kuuldavasti Süsi eest sadamas 100 taala välja käinud (keegi ei usu seda), et koerake oma maal elavale sugulasele kingiks viia.

Ma ei taha mõeldagi, milline saatus mu koera nüüd ees ootab, kui ta taas põgenema ei pääse. loodan igatahes südamest. Aga, et midagi mäda on, on näha juba Kusti olemisest, istub taas ja vaatab nukra näoga ranna poole. ta ju ilma Süsita eriti iseseisvalt ei liikunud, Dolphini suured koerad tulid talle kogu aeg kallale. Süsi kaitses teda nende eest alati. seda oli nii naljakas vaadata, kuidas pisike Suss läks hoidis suurel pandal, või sahabil nii kaua käppadega ümber kalela kinni, kuni Kusti peitu jõudis. Ohh,  mu süda muretseb!
 aga kirja tahtsin panna sajandi armastusloo. Meil juhtub neid  alatihti, aga seekord juhtus hästi tuttava poisiga. Ei hakka nimesid esialgu nimetama, aga juhtus siis nii: poiss töötas grillmeistrina  ühes kohalike restos juba paar aastat. peab ütlema, et on hea grillija - aeg ajalt on ka meil liha pööranud grillil, ja tuleb välja küll. See selleks! Kohalikul restoomanikul aga on kena tütar sirgumas. eks siis noored armusid ära ja hakkasid omakeskis asjatama. Asjatasid päris kaua salaja, kuni kogemata kahepeale tite tegid. Nüüd siis tänu sellele, tuli asi avalikuks. ja selle asemel, et tulevase lapselapse üle rõõmu tunda, tõmmati armastusele kahinal vesi peale. Sellist "rotti", kes vaid alluvana töötab ja kellel pole raha, perekonda ei võeta. Armastus kästi koheselt lõpetada. No katsu sa niimoodi käsu peale lõpetada. Noored susistasid edasi salaja.. Aga Sihanoukville on väike küla, ning vanemate seljataga susserdamine tuli samuti kiirelt avalikuks. Poiss löödi töölt minema minuti pealt. Nüüd on ta siis meil maapaos, teeb murtud südame barbequed, vahete vahel nutab nurga taga ja siis töötab edasi. Algul käis pruut teda siin salaja vaatamas, siis aga said plika vennad asjast aimu, ning lubasid poisi eluküünla sootuks kustutada, kui asi ära ei lõppe. Tüdruk saadeti eile õhtul Sihanoukvillest ära Seam Reapi. Ilmselgelt selleks, et lasta seal sugulaste salasilma all katkestada rasedus ja sundida poiss unustama. Küllap leiavad tüdrukule ka rikka  poisi, kellega ruttu kokku laulatada. Naljakas,
Põhimõtteliselt on noortel siin vaba valik, kellega abielluda, kedagi otseselt lapsena paari ei määrata, aga sellest hoolimata paneb asjad paika raha. Kui ikka armsamal raha pole ja perekond vaesekest heaks ka ei kiida - siis pole midagi teha. Armastusest abiellumine on siin maal päris teisejärguline, sest ega armastus ei anna süüa ega peavarju. Ma ise ei kujutaks küll ette, et elan kogu elu inimesega, kelle vastu ma ei tunne mingit armastust. Selline perekonnaelu ei saa minu arvamist mööda kesta. Aga näe, siin maal on lahutusi  väga harva. Elatakse ühega elu lõpuni, hoolimata tunnete puudumisest. Eks mingid tunded ikka aja jooksul muidugi tekkivad. noh sellised sõbralikud ilmselt. Ja eks harjumus ka aja jooksul. Sellepärast noored arvestavadki vanematega, Ema-isa on ju elavad eeskujud, et niimoodi ongi õige. . Kui ikka vanemad on vastu, siis hakatakse vastu nende tahtmist kokku elama üliharva. Kui oled astunud vanemate keelust üle, ei saa sa arvestada ka sellega, et nad sind häda korral aitaksid. Chayga oli korra ka sel teemal juttu ja ta mainis, et kui ta peaks Mõniga abielluma, kes emale-isale ei meeldi, siis mingi häda või õnnetuse korral tuleb vanemate poolt abi asemel vaid parastamine. Vot siis!
 Nii ka ilmselt teeb meie uue(vana) poisi pruut. Poiss võib ju silmad peast nutta, aga ega see tüdruku vanemate südant härdaks ei muuda.  Poiss lubas muidugi paari kuu möödudes Seam reapi pruudile järgi minna, et siis on asjad rahunenud ja ehk ei valvata plikat enam nii usinasti sugulaste poolt. Saab näha, kas on nii suur armastus, et keegi ei suuda lahku ajada, või teeb ikkagi aeg ja kaugus oma töö.
 Nõnda on siis meil baaris selline nukker meeleolu.