No nii, oleme tagasi Sihanoukvilles!
Ja see kuradi maa üllatab ikka ja jälle täiega!
Baaris olid asjad nagu olid. Meie äraolekul oli kord natuke käest ära läinud, aga see oli likvideeritav kahe päevaga. Nüüd sujub taas töö nagu enne.
Aga üllatus alles ootas.

 Sama päeva hommikul. kui meie pidime õhtul saabuma, kadus salapäraselt rannast meie koer Süsi. Et ta käis kogu aeg kai peal "pruudil" külas, siis kahtlustasime, et keegi valgetest on ta ninnunännutades kaenlasse haaranud ja Koh Rongile minevasse laeva tassinud. Meil on ju küllalt neid nn. humaanseid valgeid, kes arvavad, et kõik lahtised koerad on kodutud ja neid tuleb päästa. Panime otsimiskuulutuse üles - äkki keegi nägi. Ei midagi! Baaritüdrukud kailt teadsid koera hästi, kuid polnud ka midagi märganud.
 Siis hakkasime kartma, et äkki on keegi loll ta lihtsalt kailt alla tõuganud. Mitu päeva on olnud kõrge laine ja nii väiksel koeral on kerge uppuda. Küsisin kõigilt ja kõikjalt, sest kõik teavad Süsi. Aga ei midagi!
 Igatahes olin ma täna hommikul kindel, et meie üht koera enam pole. Ja siis äkki jooksis Süsi baari. Lihtsalt nii äkki. Ei olnud ei must ega kole, ainult näljane ja hirmunud.
Söötsin tal kõhu täis ja viisin koju pessu. Sain vaevu koju, kui Reiks helistas, et kaks kohalikku tulid baari oma ! koera otsima.  Saatsime sellid seenele. Natuke hiljem tuli veel üks mees koera otsima. Siis selgus, et nad olla koera Sihanoukville sadamast leidnud ja üles korjanud. Ja nagu Occheutealile koeraga jõudsid, oli koer nende käest plehku pannud.
 Noh, tore, et nii juhtus arvasime!
 Nüüd õhtul läks aga "diskoks" Nimelt tuli üks "Dolphini" kohalikest vendadest baari ja hakkas hämama, et tema oli koera ostnud sadamast oma lastele. Olla lausa sada taala maksnud. Ja nüüd meie maksku talle see raha tagasi. Mina  muidugi imestasin, et sell, kes kogu aeg rannas kõrvalbaaris vegeteerib, ei tundnud minu koera ära sadamas. Küsisin, kuidas see võimalik on`?
Väitis, et ei tema ikka tõega ei teadvat, et see väike mustavalgekirju on minu koer. Loll jutt! Kõik teavad, et meil on baaris kaks ühesugust koera. Ja teiste baaride koeri teavad naabrid alati. Asi pole õige!
 Mina ütlesin, et meil pole raha ja Reiks tegi ettepaneku, et homme läheme kõik sadamasse, ning küsime sellelt müüjalt hoopis raha tagasi. Sest tal pole mingit õigust võõrast koera müüa. Ning kuidas koer sai üldse sadamasse. Selle jutu peale hakkas dolphini poiss kergelt kokutama ja hämama.Mingi memmeke oli tal ka kaasas ja pobises kogu aeg.
 Üldiselt tundub asi nüüd nii kahtlane, et Süsi tuleb täna ööseks koju. Kui koer oligi tõesti sadamas, siis iial ei maksa ükski khmeer mingi suvalise peni eest nii suurt raha. Turult saab samasuguse mõne dollari eest. Ilmselt siis maksiski ta sel juhul vast kümneka, aga meilt loodab saada rohkem. Tegelikult tundubki mulle hoopis, et keegi dolphinist hoidis teda  oma juures kinni ja nüüd loodab teenida. Igal juhul kui läheb raha küsimiseks võtab Reiko  politsei kaasa ja minnakse sadamasse nn. müüjat otsima. Seda meelt on ka poisid, et asi pole puhas.
 Momendil  magab Süsi taas letil ja ootab, millal ma kõhu täis söön ja ta koju kaasa võtan.
 Eks siis hoian ka bloggi asjaga kursis, mis edasi saab.
 muidu on Cambodia ikka endine. Sajab mitu korda päevas, rahvast on vähe ja tuul vilistab kogu aeg kõrvus.
reiko ja Maiko saavad omavahel hästi hakkama. maikol on ikka tohutult seda õhtust energiat, et ringi rahmeldada ja kõigiga lobiseda. Tõmbab kenasti rahvast ligi. Ja mina ei pea letis passima. Reiks peab ka siiani kenasti vastu.
Poisikonnad olid muidugi ülirõõmsad, et oleme ometi tagasi. Seda naeru ja lollitamist on siiani jätkunud. Ainult Süsi seiklused varjutasid täit rõõmu.
eriliselt hea meel oli millegipärast Coco noorel koeral minu tuleku üle. Sibab ainult minu kannul. Õnneks ei tee Coco sellest suurt numbrit, sest ta ikka ööseks läheb oma baari.

 Taaskord ei kirjuta ma eriti rõõmsas meeleolus. Iga ilusalt alanud päevale miski-keski kohe oskab siin maal õhtuks väikse tõrvatilga sisse sokutada, et mee maitset rikkuda.
 Aga mis seal ikka, õnneks, või kahjuks hakkab siinoldud aeg otsa saama. Kellele kergenduseks ja õnneks, kellele kahjuks. Mina ei jõudnud paljudele külla, keda oleks näha tahtnud,  paljud ei jõudnud ka minuni. Oli neid, kellel minu nägemine  rikkus ilmselt päeva, kuid oli ka neid kellel oli siiralt hea meel. Mõne jaoks oli minuga suhtlemine kohustus.  Mõnel inimesel juhtus just neil viiel nädalal olema nii kiire, et kokkusaamine oli vaid põgus ja siis ka nii suures seltskonnas, et jutu ajamiseks puudus võimalus.
Pole hullu, saan aru ja järgmise puhkuse korral teen teised plaanid. Ja külastangi vaid neid, kes tõsiselt kutsuvad.
 Ma lendan siiski Cambodiasse sel korral veel tagasi. Aga see, mis seal ees ootab, saab olema hirmutav.
Ma ei tea kauaks ma lähen ja ma ei tea mis seal kõik juhtuda võib. On võimalik, et olen tagasi juba üsna peadselt, kuid võimalik, et ei tule mitmel heal aastal.
Kõik oleneb Reikost.
Mingit abi ta oma alkoholismile otse loomulikult siin ei otsinud, ega abi saamiseks ka loomulikult mitte. Oskas kogu oma suguvõsa kenasti ära petta nagu tal tavaks. Oli alati paipoiss seltskonnas ja lausjooma käis siis, kui ema-isa, või teised silmapiirilt läinud. TUBLI! Mina olen taas see loll, kes kes teeb sääsest elevandi, sest nii tore ja karske poiss on ta lähedaste silmis.
paraku pole need lähedased ennast samuti vaevanud asjasse süvenemisega. Loogiline ju, kui kogu aeg ei näe - siis nagu ei sega. Segab ainult meie endi isiklikku elu.
 Praeguseks, kui minekuni on jäänud loetud päevad, harjutab mees taas agarasti tsüklisolekut. Neli päeva on juba suutnud kohe varahommikust saati end ära sättida. Peab ju ometi Cambodia elurütmi taastama :)
 Olin õel, tegin lääbakil mehest pildi ja saatsin ta õele. Ja saatsin puhtalt selle pärast, et tema oli esimene, kellelt ma abi küsisin, kui mind enam kuulda ei võetud. Tema oli see, kes lubas, et kohe kui Reiks maandub, saab ta ravile suunatud. Nüüd, mitu kuud hiljem,, kui küsisin, miks keegi ei teinud seda, kui mind siin polnud, oli vastuseks mingi häma ja moraalse toetuse jutt. Moraalne toetus alkohoolikule!!! Ha-ha.haaa!
 Igatahes jätan ma vastutuse ka nende kanda, kui peaks alkohoolikul tervis üles ütlema. Lihtsalt puht mooraalselt - las aitavad teda. Mina olen teinud kõik mis olen suutnud ja kahjuks tulemusteta.
 Sellised siis on tunded äralennu eel.
 Natuke kurb on. Hoidsin hommikul süles oma vana kassi ja mõistsin , et teda ei näe ma enam iial ilmselt.
Teiste loomadega on kuidagi lihtsam, aga samuti valus. Aga nemad lihtsalt on vähem koos minuga olnud ja ei hoia ka mind nii palju. Tegelikult tundubki mulle, et siin maal oli loomadel minu nägemisest rohkem hea meel, kui inimestel.
  Ja seal jälle on inimestel rohkem minu tagasi pöördumise üle heameel. Aga võimalik, et need on lihtsalt minu hellaks ja solvuvaks tambitud hinge arusaamad.
 Nii, et ... ikkagi lendan ära.
 Ja nagu tavaliseks on saanud, siis hakkab vahetult enne lennusõitu juhtuma lennukitega igasuguseid õudusi. et ma ikka täiega pabistaks ja kardaks. Kuidagi tavaks on saanud, et nagu minul reis ees ootamas, siis kukuvad need pagana masinad riburada alla. Ok seekord ei kukkunud, vaid lasti alla, aga ikkagi.

 Olen Eestis!
Ja mind pole hetkekski, alates saabumisest,  jätnud maha see tunne, et ma pole siia oodatud!
Minu kohalolek segab!
Ja tõeliselt rõõmsad on mind kohates vaid kaugemad tuttavad-sõbrad.
Aitäh teile! Tänu teile katsun see kaks nädalat veel siin ära kannatada, mis siis edasi saab - ei tea enam isegi.
Lähen tagasi?
Reiks pole enda raviga suhteliselt midagi konkreetset ette võtnud. Jah, eestis olles pole enam mitmenädalasi joomatsükleid. Aga siin pole ka odavat õlut omast käest. Seetõttu põsitaksegi kaine. Loomulikult ei takistanud see teda mulle lennujaama vastu tulemist ikka sellises "koduses Cambodia stiilis" s.t. vaevu püsti seistes. Eile sai karikas minu poolt täis tänu sellele, et ilma õlleta ei saanud kuidagi sõbrale külla minna. Ei läinudki. Mina ka õlut ostma ei kiirustanud. Läksin külla hoopis inimesele, kel oli hea meel mind üle aastate näha ka ilma õlle ja õllekõrvaseta.
 Kõik märgid kisuvad sinnakanti, et Cambodiasse tagasi pöördudes ei muutu mitte midagi.
Kellelegi külla minnes lausa peab olema naps kaasas. Ja loomulikult tehakse mind taas süüdlaseks, et ma pole piisavalt raha kaasa võtnud, et nüüd teised saaksid minu puhkust nautida.
Ja, et sinna ka ei suutnud jätta nii palju, kui eluks vajalik. ja eks ilmselt kuulen väga kaua, et MULLE VÕIMALDATI puhkust. See teebki kohapeal siin natuke hinge täis ka. olin arvestanud oma tarbeks mineva summaga, mitte mingite lisadega teistele.
Kasvõi seegi, et meid oli pulma kutsutud. Nii mulle vähemlt öeldi, Loomulikult, sest kink läks minu korjatud summast, Pulmamajas selgus, et minu nime küll külaliste hulgas polnud (lauakohad olid nimelised). Kurat, selleks ajaks oli kõigil teada, et ka mina olen Eestis.
 Kena on ka see, et võin tundide kaupa seltskonnas istuda hiirvaikselt, sest mind lihtsalt ei kõnetata, või kui üritan ise vestlust alustada, siis mind lihtsalt ignoreeritakse. Siinkohal oleks vist paslik öelda neile sugulastele- tuttavatele, et vaadake ise kuidas saate, kõik tuleb alati kuhjaga tagasi. Ja ma ei tahagi teiega rääkida, oma pseudoprobleemidest vadrake tõesti omavahel.
Oma peret ma parem oma rahu huvides ei märgi bloggis. Aga eks nad kergemalt hinga ikka, kui ära lendan.
Ah, mis ma hädaldan! Eestimaa on ju ilus!
 Kohutavalt külm oli alguses.
Jaanipäeva nädala ma lõdisesin maha sõna otseses mõttes.

Eks  pühad venisid natuke pikaks ka, aga eesti asjadesse sisse elamiseks oli täitsa sobiv. Pealegi oli enamus seltskonnast selline, keda minu kohalolek ei häirinud. Need mõned nähvamised, mis tulid sai alla neelata.
Sel ajal oli veel tore kodus olla. Ja oli ka veel tunne, et teistelgi on hea meel meid näha.

Jääks siia?

Otsin töö, millega vaevu ära elada, hakkan taas oluliseks pidama  asjade omamist ja selle nimel rabamist.?
Naeratan võltsviisakalt suheldes, sest teine on mulle äkki kasulik?. Käin kohustuslikus korras sünnipäevadel ja üritustel, mis midagi ei paku. Järgin mõttetuid seadusi kuulekalt?
Kuidagi ei taha! Mulle ei meeldi Eestis elada. Kohe lihtsalt ei meeldi enam, sest siin pole kellelgi sinust sooja, ega külma. See tähendab, et kui sa pole kasulik - pole sa keegi!
 Ainus, mis mind tagasi sunnib tulema on see, kui seal enam kuidagi ei saa. Kuigi selle kahe aastaga on selgeks saanud, et kui kuidagi ei saa, siis kuidahi ikka saab! Kõik loksub paika ineenesest.
Äkki on need kaks eesolevat nädalat hoopis väga toredad ja päikselised!

Äkki! Äkki! Kui ise ei tee, ei juhtu midagi!

 Kohtasin eile maailma kõige armsamat, ilusamat, mõistvamat jne. tüdrukut!
Olen siinoldud aja jooksul seda lauset kuulnud vist paarisaja erineva meeskliendi käest.
Paari nädala jooksul seda lauset ühe ja sama kliendi suust, erinevate neiude kohta kuulda pole mingi erand. Neiud tulevad ja lähevad - kõik ühtemoodi "armsad". Raha ei nõua, ainult tähelepanu, kui tähelepanu pole piisavalt, siis kolivad teise lauda ja söövad-joovad mehemoodi. Hämmastav on see, et kuni on pidu, pole hullu, aga kui tuleb neiude tarbitud söök-jook ka tasuda, tekkib tõrge. Mõni persoon unustab tihti, et tal küljeluu seltskonnas kaasas oli. Pole hullu, tuletame meelde. Kui seda juhtub korra, siis viisakalt, kui muutub traditsiooniks - siis robustsemalt. Meie oma kaasmaalastel on selline unustamise komme ilmselt veres, sest olen seda kogenud erinevate seltskondade poolt, erineval moel.
 Kuna mõni härra liigub siin ringi tavaliselt ka mitme saatjannaga korraga, olen muutunud kontrollifriigiks. See tähendab, et üritan pidevalt jälgida, et plikad tasuta lõunaid ei teeks. Mitu korda ma selle eest olen sarkastilt kriitikat oma aadressil kuulnud, et olen kohalike neidude suhtes vaenulik, ei mäletagi - pole suutnud arvet pidada.
Olen seda alati kõigile selgeks teinud, et pole minu asi, kes kellega magab, kuni asi ei puuduta otseselt mind, aga kui oled oma "pärdiku" välja jalutama toonud, hoolitse tema eest ise. Seoses aastataguse juhtumiga, kus lohakile jäetud "pärdikud" mu enda pereelu põhjalikult hävitasid - ei ole ma kohustatud neist lugu pidama, ega nendega suhtlema. Tahab "pärdik" banaani, ole mees ja osta talle, aga katsu meeles ka pidada, mida ostsid.
Hull lugu on muidugi siis, kui tellitakse läbisegi mitme inimese käest ja läheb kirja topelt. Hiljuti mul selline lugu juhtuski ja tegelikult oli see päris piinlik minu jaoks. Küsisin küll poistelt üle, kas tõesti on nii palju õlut üles läinud, aga ilmselt oli topeltports kirjas. Õnneks oli noormees. kellele tahtsin vastutahtmist "kirve selga lüüa" hea poiss ja ei ole pika vihaga. Mul endal ju närvid nii p...sse siin keeratud, et igat pisematki asja võtan isiklikult. Selles saan muidugi tänada vaid oma elukaaslast ja tema reisisaatjat.
See oli  ja on ikka jätkuvalt nii loll, et saadab siiani sõbrannasid vaatama, millega mees tegeleb ja kas ma olen ikka veel elus. Kuna praegu  on Reiks juba pikemalt ära, siis on neiudel ilmselt ka väike ärevus hinges - aju ei suuda välja mõelda, mis värk on! Primaadid!
Ikkagi inimesed - väitis üks hea tuttav hiljaaegu. Minu jaoks pigem primaadid, kes söövad-joovad ja teevad sugu. Ajud on neil küll, aga mõttemaailm piirdub vaid  telefoni käsitsemisoskuse, rahalugemisoskuse ja mõne ingliskeelse lausega.
 Tegelikult valetan, on tüdrukuid, kes on tõeliselt toredad, hoolimata oma reisisaatja elukutsest, kes iial ei tule koduõuele murdma, ning kes teevad ka oma tööd ausalt. See tähendab, et igasugune saja aastasele taadile mesijutu puhumine on välistatud.  Armastatakse taadu rahakotti, mitte taati.
 Juba pikemat aega on mind painanud üks uitmõte. Kui teeks Sihanoukvilles lasteloendust, siis kui suure protsendi moodustavad nn. segaverelised jõmpsikad. Just need, kelle papaa on viiekümnendates ja üle selle? Nüüd, kui turiste hõredavõitu on, on see "parim enne möödas" papaade paraad, kus köimisraami asemel toetutakse titekärule, eriti silma torganud.
 Ilmselt olen ma ikka jube pessimist, aga minu meelest on selle toreda lastesaamise asja juures õõvastav see,  et siis kui põnn on kümnene, on issi kaheksakümnene, kui mitte juba pagodas tuhaurnis. Mis siis neist lastest saab? Tööle minekuks on nad väikesed veel, emmel on nad jalus, sest emme ju peab edasi vanal ametikohal teenima ja uut valget lehma lüpsma.  Ega see küsimus pole ju ausalt öeldes minu mure, aga näe - mõte ikka liigub. Mina laps olles häbeneksin ilmselt väga, kui mu papaa oleks mingi seniilne rahakott.
 Õnneks on ka nooremaid mehi, kes on oma elu siinsete neiudega sidunud ja pere loonud. Nendest saan ma tegelikult täitsa aru. Tänapäeva valged naised on nii kuradima iseseisvad ja nõudlikud, et igale mehele see ei istu. mees tahaks tegelikult olla ise perepea.
 Ok, aga ikkagi, kuulda iga nädal, et vot just nüüd olen ma leidnud selle kõige-kõige-kõige, no ma ei tea.  Äkki nii ongi ja mina olen lihtsalt ajast maha jäänud. Pean vist minema puhkusele, et ajusid tuulutada ja tolerantsust värskendada.

 Olin kogu aeg arvamusel, et kohalikel noortel on pidu vaid karaoke, või siis sünnipäev piirdub sellega, et käiakse ka kuskil taas söömas, või istutakse paari-kolmekesi vaikides ümber tordi ja näpitakse oma nutitelefone. Vähemalt siiani olen trehvanud selliseid noortepidusid ja sünnipäevi.
 Täna suutis Cambodia mind taas üllatada . Keegi noormees tahtis teha sünnipäeva üllatuspeo oma tüdruksõbrale rannas. Tuldi küsiti kenasti meilt ja kõrvalt Sergei käest luba, et kas tohiks kasutada meie plätupuu alust õhtupoolikul. Kuna Sergei ja Veronika kohvibaar on nagunii õhtul suletud, siis said nad loa kasutada nende rannaala.
 Ja kus siis läks kibekiireks askelduseks. meie plätupuu ehiti neiu piltide, värviliste lintide ja õhupallidega. Ümber peoplatsi seati valge aiake ja sissekäik meenutas lausa pulmamaja.

Kohal oli nii fotograaf, kui kitarrimees. Laud oli ilusasti liniku all ja tort lausa imekena. Küünlad põlesid igal pool ümberringi. Ettevalmistus käis sellise hooga, et lausa imestasin, kui kiiresti suudavad kohalikud end liigutada.
Kell seitse hakkas pidu pihta neiu kohaletoomisega. Magushale kohalik muusika mängis taustaks ja õnnesoovid olid korralikud. Ei mingit telefonidenäppimist, ega enda pildistamist tordi taustal. Kokku kogunes ligi  paarkümmend noort inimest.
Ja arvake mida tegi meie kõrvalbaar "Coco" - lõi oma jambo-cucuruuu täiest kõrist mängima. Neil on kogu aeg minu meelst jube muusika, aga täna mõjus see kuidagi eriliselt koledalt. Taustaks veel Lina pugejalik naerumökitus klientidele, kes küsisid, et mis tore pidu seal kõrval toimub. Ei midagi, lihtsalt niisama, oli vastus. Pagana oinad. Tegelikult oli sünnipöev täiesti organiseeritud. Olid mängud, tehti tantsu ja ühel kenal hetkel andis poiss neiule kingiks kaelaehte. Niimoodi ilusti - oma käega pani kaela. Ja seda kahjuks meie naabrite udujubeda playlisti laulude saatel, sest ega siis ei saanud Coco ometi oma muusikat vaikseks panna. Nemad juba mööndusi ei tee.
Õnneks on noored selline leplik rahvas, et ei lase end teistest häirida ja praeguseks käib rannal lõbus tordisõda. Eks ilmselt mõne aja pärast lähevad käiku ka ilutulestiku atribuudid.
Pagan, pidu on nii lahedalt lõbus ja viisakas, et oleks ise mõnedkümned noorem, läheks ka kampa.
Aga naaberbaarist kujuneb aina rohkem negatiivne arvamus.

 Tegin täna rannas enne vihma oma kohustusliku tunnise päikesevõtu, sest kuidas sa ikka päikesemaalt koju lähed valgena nagu kartuliidu. Päevitamine on üks kohutav ja tüütu töö. et seda kuidagi sisukamaks muuta käisin igal võimalusel vees. Koos koertega loomulikult. Viimasel ajal tänu suurele soojalainele on koerad-poisid hakanud eriliselt veelembelisteks. Isegi iseseisvalt käiakse end leotamas. Süsi veel eriti. kustil on natuke lihtsalt leotamisega probleeme, sest tal on jalad lühikesed, vesi läheb aga tema jaoks üsna järsult sügavaks, ning kuna praegu on ka lainet, siis tavaliselt tuleb ta merest välja rulludes. Seepärast ongi ta alati tegija vend kui mina vette lähen. Siis ma võtan ta kaenlas sügavale kaasa ja ta saab koos minuga supelda. Süsi on kaldal sel ajal täiesti hüsteerikas. Ta on nimelt kindel, et mul on koos Kustiga plaanis minema ujuda. Kui siis Kusti hakkab kalda plloe "kroolima", on Süsi juba rinnust saati vees vastus, ning algab Kusti päästmisoperatsioon. Operatsioon seisneb selles, et kõigepealt vajutatakse sõber täielikult vee alla, siis haaratakse kõrvast ja hakatakse teda kaldale tirima. Kusti on lepliku loomuga ja laseb sel kõigel ka sündida. Enamalt jaolt osaleb päästetöödel ka "Dolphini" Dodo. Dodol on ilmselt keegi esiisadest olnud hagijas või midagi sarnast, ning keegi on takside perest. Sest ta näeb oma pisikeste paksude jalgade ja hiigelkerega välja nagu tõeline dodooo.

Juuresoleval pildil on just päästetööd edukalt lõppenud ja Kusti ohutule rannaalale toimetatud. Egas siis muidugi sellega muidugi töö lõppenud pole. Tuleb hakata kambaga Kustit kuivatama liiva sees. See on koht kus Kustas tavaliselt vastu hakkab ja ka kõva häält teeb. Tavaliselt lõppeb kuivatamisaktsioon sellega, et Kusti põgeneb taas vette.

Ning siis algab kõik otsast peale. Jälgisin seda tralli tänalausa pool tundi. Lõpuks õnnestus Kustil hoolitsevate sõprade käest pääseda ja päevitustooli alla kaevuda.
Ega see liivas möllamine talle tegelikult hea ei ole, sest tal on silmadel mingi jama ja liiv, mis silma sattub ei tule sealt välja ise. Sellest tekkis tal kunagi põletik ja ühest silmast Kusti ei näe. sellepärast ka kerge kõõrdsilmsus. Täisväärtuslikku koeraelu see aga ei sega, sest õnneks on olemas silmatilgad ja tihtipeale leiab ka Süsi aega, et sõbra silmad hoolikalt puhastada. No see on ka omaette vaatamist väärt töö. Kui ikka silmapesuks läheb, siis väänatakse sõber põrandale ja lastakse keelel käia nii. et kohati on mul tunne, et ega see terve silm enam pähe ei jää. Põhiline on see, et kui Kusti on puhastatud vaatab Süsi mulle sellise näoga otsa, et mis sa mutt passid, pane talle nüüd silmatilgad juba ära, meil kisub mänguks, ning on vaja teravat nägemist.
 Turvamehena toimetab Süsi samuti kõrgtasemel. Tarvitseb mul korra vaid mõne putuka peale kriisata, kui koer on kasvõi kilomeetri tagant kohal, valmis elu hinnaga perenaist prussaka ründe eest kaitsma. Khmeerikeelne sõna satkalaat (prussakas) on Süsile nagu punane rätik härjale.  Ka rotid-hiired on tema silmis satkalaadid, ja neid külmkapi alt või motorolleri seest välja kaevata on lausa auküsimus.
Teine, ja väga tähtis töö Süsi jaoks peale minu kaitsmise, on turvata Kustit igal sammul ja jälgida, et too lollike omapäi kuskile kolama ei lähe.
Turvama peab "Dolphini" teise koera Panda eest. Panda on samasugune musta-valgekirju, kui meie koeradki, aga ta on keskmise hundi kasvu ja karvane. Sõsiga on nad üheealised, aga Kustit  Panda millekipärast ei armasta. Küllap on asi kadeduses. Enne mängis Süsi vaid Pandaga, nüüd on mingi väike nolk kah kogu aeg kambas. Nii ta siis seda Kustit ahistabki. Süsi aga ei lase nooremale sõbrale liiga teha. Nagu Panda välja ilmub tüli norima, läheb Süsi ja seisab Kusti ja Panda vahele. Kui kuidagi ei saa, siis lausa tõuseb kahele jalale ja hoiab Pandal esikäppadega kõvasti kaela ümbert kinni nii kaua, kuni Kusti on ohutusse kohta (kodubaari) taandunud.

Muidugi on tähtis jälgida Süsi meelest ka seda, et kui tema läheb "vanemate poistega" naistesse, püsiks väikevenna kodus ja ei tolkneks suurtel poistel jalus. tavaliselt  vudib Kusti kohe Süsile järgi, kui Süsi millegi huvitava järele tormab. Aga kohe, kui järgivudija on avastatud,  saab ta kõvasti koertekeeles noomida. Tekst on ilmselt selline, et kuhu sa tuled,  mul pole aega kogu aeg sind jälgida ja väiksed koerad peavad kell kümme juba voodis olema. Ning pealegi ei oska sa veel isegi niimoodi pissida, nagu meie, sa kukud ju pikali kohe ja teed mulle häbi. Pealegi  on sul jalad ikka nii võiksed, et sa väsid ära tagasiteel. Ja uskuge või mitte -  Kusti tulebki lönta-lönta tagasi ja jääb ootele. Tema õnneks on sõber Dodo ka tavaliselt kodus, sest tal on samuti jalad liiga lühikesed ja vanus ei anna samuti veel suure poisi mõõtu välja. Nii siis nad kahekesi ootavadki teisi tagasi, et ka külauudiseid kuulda-nuusutada. Vahepealset ooteaega täidetakse laisklemisega päevitustoolidel, või all. sest millegipärast läheb perenaine kohutavalt agressiivseks, kui Kusti otsustab koos sõber Dodoga päevitada. Kõrvade huvides on etem siiski päevitada tooli all.

 Mõned loetud päevad on veel puhkuseni ja mul on tekkinud kohutav stress.Ning see pagana stress näikse süvenevat iga väiksemagi vahejuhtumiga. Ma kardan ma lennata, aga selle elab üle, mis sest et juba näen ma õudukaid, ja ärksn õles oma hammaste kriginast.  Ma nii tahtsin veek kuu tagasi koju puhkama minna, kuid nüüd..... Ma lihtsalt pelgan, et ei oska eestis kuidagi olla. Vaatan kodused asjad nädalaga üle ja tahan tagasi.
Pealegi tundub mulle aina rohkem päevast-päeva, et ega ma sinna nii väga oodatud enam polegi, kui Viivika ja koerad-kassid välja arvata.
Natuke kardan ma ka selle pärast, mis siin sündima sel ajal hakkab, aga siinsete probleemidega saab Saiha usutavasti hakkama. Need jamad, mille pärast ma teda siia vahepeal ei oleks usaldanud, on ümber saanud. Ja Maiko jääb ilmselt talle appi nii palju, kui ta suudab. Eks poiss peab teda paljuski juhendama. Maiko on üks Madise sõpradest, kes siia mõneks ajaks puhkama tuli, aga tervise pärast enam tagasi ei saa minna tööle. Et tal eesti lennuni on paar kuud aega - pakkusin talle varianti, et natuke Saihale hõlpu anda. Ja ilmselt ka mõni ülbe külastaja korrale kutsuda nagu tänane päev näitas.
Vene poiss istus neiuga rannas ja sõi-jõi. Möödaminnes ostis ka rannalastele coca-colat mitu purki. kui maksmise aeg käes oli, hakkas räuskama, et tema pole colat joonud. Kisas nii kaua, kui ma asjasse sekkusin ja uurima hakkasin, mis värk on. Valget inimest nähes "iivan" taltus kähku ja tuli isegi meelde, kuhu joogid läksid.  Sorrytas ette ja taha, nii, et vähe polnud.
Aga see pole stressi põhjus. ma lihtsalt olen jubedalt tüdinenud rutiinist. Hakkasin täna lõuna ajal sellest lihtsalt kogemata mõtlema, et mul pole siin nagu midagi teha, iga päev on absoluutselt sarnane eelmisega. Ja mul hakkas õudne. Siis arutlesin, et kas mitte teha siin hoopiski lõpparve ja jääda Eesti - aga seal pole mul ka midagi head ees ootamas. Kas peaksin taas minema kive lihvima? Mul on õlg sellest mõnest aastast nii paigast ära, et kui on vaja paremat kätt tõsta, siis peab vasak aitama. järelikult on see tää mulle natsa vastunäidustatud nüüd. Ja nii ma olengi õnnetu.
Ja siis rikkus Chay oma kiirustamisega ära meie tänase päeva parima toidutellimuse.  Kanatasku on kõige kallim praad meil menüüs, ning ta suutis selle tooreks jätta. Ma arvasin hetkeks, et tapan ta. Ei imesta üldse, kui meil pole sööjaid. kes ikka paska süüa tahab. Ok, see klient ütles, et toit on toores, aga paljud ilmselt ei tule ütlema, vaid järgmisel korral astuvad meist mööda. Igatahes hakasin ma nutma jõuetusest. ma üritan seda kuradima kaadervärki siin kuidagi vee peal hoida ja siis.......
Ma tahan kusagile mujale enne kui ma hulluks lähen!!!!!!
Tahtsin eesti sõites võtta kaasa hunniku meie puuvilju, mida Eestis pole, või on hirmkallid. Täna tõmbas Kwan mu kenale kavatsusele vee peale suure mühinaga. lendan läbi Singapore ja pagas tuleb vahepeal välja võtta. Singapores pidi olema kahjuks lennujaamas eriti nilbe kontroll selliste süügiasjade üle. Nüüd ei teagi, kas riskin ja olen jälle õnnetu.