Olen Eestis!
Ja mind pole hetkekski, alates saabumisest,  jätnud maha see tunne, et ma pole siia oodatud!
Minu kohalolek segab!
Ja tõeliselt rõõmsad on mind kohates vaid kaugemad tuttavad-sõbrad.
Aitäh teile! Tänu teile katsun see kaks nädalat veel siin ära kannatada, mis siis edasi saab - ei tea enam isegi.
Lähen tagasi?
Reiks pole enda raviga suhteliselt midagi konkreetset ette võtnud. Jah, eestis olles pole enam mitmenädalasi joomatsükleid. Aga siin pole ka odavat õlut omast käest. Seetõttu põsitaksegi kaine. Loomulikult ei takistanud see teda mulle lennujaama vastu tulemist ikka sellises "koduses Cambodia stiilis" s.t. vaevu püsti seistes. Eile sai karikas minu poolt täis tänu sellele, et ilma õlleta ei saanud kuidagi sõbrale külla minna. Ei läinudki. Mina ka õlut ostma ei kiirustanud. Läksin külla hoopis inimesele, kel oli hea meel mind üle aastate näha ka ilma õlle ja õllekõrvaseta.
 Kõik märgid kisuvad sinnakanti, et Cambodiasse tagasi pöördudes ei muutu mitte midagi.
Kellelegi külla minnes lausa peab olema naps kaasas. Ja loomulikult tehakse mind taas süüdlaseks, et ma pole piisavalt raha kaasa võtnud, et nüüd teised saaksid minu puhkust nautida.
Ja, et sinna ka ei suutnud jätta nii palju, kui eluks vajalik. ja eks ilmselt kuulen väga kaua, et MULLE VÕIMALDATI puhkust. See teebki kohapeal siin natuke hinge täis ka. olin arvestanud oma tarbeks mineva summaga, mitte mingite lisadega teistele.
Kasvõi seegi, et meid oli pulma kutsutud. Nii mulle vähemlt öeldi, Loomulikult, sest kink läks minu korjatud summast, Pulmamajas selgus, et minu nime küll külaliste hulgas polnud (lauakohad olid nimelised). Kurat, selleks ajaks oli kõigil teada, et ka mina olen Eestis.
 Kena on ka see, et võin tundide kaupa seltskonnas istuda hiirvaikselt, sest mind lihtsalt ei kõnetata, või kui üritan ise vestlust alustada, siis mind lihtsalt ignoreeritakse. Siinkohal oleks vist paslik öelda neile sugulastele- tuttavatele, et vaadake ise kuidas saate, kõik tuleb alati kuhjaga tagasi. Ja ma ei tahagi teiega rääkida, oma pseudoprobleemidest vadrake tõesti omavahel.
Oma peret ma parem oma rahu huvides ei märgi bloggis. Aga eks nad kergemalt hinga ikka, kui ära lendan.
Ah, mis ma hädaldan! Eestimaa on ju ilus!
 Kohutavalt külm oli alguses.
Jaanipäeva nädala ma lõdisesin maha sõna otseses mõttes.

Eks  pühad venisid natuke pikaks ka, aga eesti asjadesse sisse elamiseks oli täitsa sobiv. Pealegi oli enamus seltskonnast selline, keda minu kohalolek ei häirinud. Need mõned nähvamised, mis tulid sai alla neelata.
Sel ajal oli veel tore kodus olla. Ja oli ka veel tunne, et teistelgi on hea meel meid näha.

Jääks siia?

Otsin töö, millega vaevu ära elada, hakkan taas oluliseks pidama  asjade omamist ja selle nimel rabamist.?
Naeratan võltsviisakalt suheldes, sest teine on mulle äkki kasulik?. Käin kohustuslikus korras sünnipäevadel ja üritustel, mis midagi ei paku. Järgin mõttetuid seadusi kuulekalt?
Kuidagi ei taha! Mulle ei meeldi Eestis elada. Kohe lihtsalt ei meeldi enam, sest siin pole kellelgi sinust sooja, ega külma. See tähendab, et kui sa pole kasulik - pole sa keegi!
 Ainus, mis mind tagasi sunnib tulema on see, kui seal enam kuidagi ei saa. Kuigi selle kahe aastaga on selgeks saanud, et kui kuidagi ei saa, siis kuidahi ikka saab! Kõik loksub paika ineenesest.
Äkki on need kaks eesolevat nädalat hoopis väga toredad ja päikselised!

Äkki! Äkki! Kui ise ei tee, ei juhtu midagi!