Meil on aega kolm kuud, et asjad kokku pakkida! Alguses eestpoolt viis baari ja siis hiljem kuni khmeeride rannani. See jääb veel mingiks ajaks püsima.
Ma ei tea, kas nutta või naerda?
Mu sisetunne ei pettnud mind kui me siia tulime kaks ja pool aastat tagasi. See ei olnud minu unistuste maa, aga ma õppisin siin olema ja neid inimesi armastama.
Mis saab edasi - ma ei tea. Karta on, et viimased kolm kuud pean olema selle probleemiga ilmselt üksi, sest Reiks joob ennast ilmselt põhja, kui ei juhtu imet.
Aga imedesse ma enam ei usu!
Ja minna Eesti tagasi? Seal oleksin ilmselt praeguste elutingimuste juures paari kuu pärast kerjus. Pealegi ei oska ma ju mitte midagi erilist tööd. Vanus on ka selline, et eriliselt konkurentsimutt ma enam pole.
Ja kui nüüd tõesti Reiko taas rivist välja langeb.....?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar