MA KIHTSALT EI SUUDA SEDA USKUDA!
Kuradi kaks aastat olen ma üritanud seda baari kuidagi vee peal hoida, nii kaua, kui mõnel meist oli aina "pikk puhkus koos pudeliga" ja nüüd, kui tundus, et midagi hakkab muutuma ta lihtsalt kaob ära ja jätab mind kõige selle pasaga üksi toime tulema, ähvardades endale lõppu peale teha.
Ma istun baaris ja lihtsalt ei julge koju minna praegu. Kardan, et kui jään üksi, siis lähen lolliks.
Poisikonnad on nagu mesilased mind valvamas, et ma kokku ei kukuks, aga mis kasu sellest on!?
Pean kuskilt võluma välja raha, et saaksin kõike otsast alustada.
Nii hea on unustada, et suudangi  võluda. Võlun endale hunniku pappi ja ostan ka Saiha abiga maa, nii, et ükski värd seda ära võtta ei saa. Ehitan ssinna peale paarkümmand onni, kus turistid saavad raha laiaks lüüa ja elan nagu kuninga kass.
Aga ma pole võlur!
Maad ma osta ei saa, ei ole võimu! kahetsen kuradi moodi seda päeva, kui surusin oma sisetunde alla ja ütlesin jah sõna Cambodia kasuks.
tegelikult ma seda ei kahetse siiski. Olen siin selliseid sõpru leidnud, et paremaid annab tahta. Lihtsalt oleksin pidanud aasta tagasi lõpetama jamad ja Reiksi eest võitlemise. Ta ise ei teinud midagi ja ei tee siiani. Peidab pea jaanalinnu kombel liiva alla. Kes tahaks sellist omale liitlaseks, kes veeretab kõik naise kaela.
Või olen mina hoopis praegu see värdjas, kes selle viha, mis on tekkinud, Reiksi poole suunab.??
Ma tean, kui raske tal on, aga mul on ju ka!