Taaskord ei kirjuta ma eriti rõõmsas meeleolus. Iga ilusalt alanud päevale miski-keski kohe oskab siin maal õhtuks väikse tõrvatilga sisse sokutada, et mee maitset rikkuda.
 Aga mis seal ikka, õnneks, või kahjuks hakkab siinoldud aeg otsa saama. Kellele kergenduseks ja õnneks, kellele kahjuks. Mina ei jõudnud paljudele külla, keda oleks näha tahtnud,  paljud ei jõudnud ka minuni. Oli neid, kellel minu nägemine  rikkus ilmselt päeva, kuid oli ka neid kellel oli siiralt hea meel. Mõne jaoks oli minuga suhtlemine kohustus.  Mõnel inimesel juhtus just neil viiel nädalal olema nii kiire, et kokkusaamine oli vaid põgus ja siis ka nii suures seltskonnas, et jutu ajamiseks puudus võimalus.
Pole hullu, saan aru ja järgmise puhkuse korral teen teised plaanid. Ja külastangi vaid neid, kes tõsiselt kutsuvad.
 Ma lendan siiski Cambodiasse sel korral veel tagasi. Aga see, mis seal ees ootab, saab olema hirmutav.
Ma ei tea kauaks ma lähen ja ma ei tea mis seal kõik juhtuda võib. On võimalik, et olen tagasi juba üsna peadselt, kuid võimalik, et ei tule mitmel heal aastal.
Kõik oleneb Reikost.
Mingit abi ta oma alkoholismile otse loomulikult siin ei otsinud, ega abi saamiseks ka loomulikult mitte. Oskas kogu oma suguvõsa kenasti ära petta nagu tal tavaks. Oli alati paipoiss seltskonnas ja lausjooma käis siis, kui ema-isa, või teised silmapiirilt läinud. TUBLI! Mina olen taas see loll, kes kes teeb sääsest elevandi, sest nii tore ja karske poiss on ta lähedaste silmis.
paraku pole need lähedased ennast samuti vaevanud asjasse süvenemisega. Loogiline ju, kui kogu aeg ei näe - siis nagu ei sega. Segab ainult meie endi isiklikku elu.
 Praeguseks, kui minekuni on jäänud loetud päevad, harjutab mees taas agarasti tsüklisolekut. Neli päeva on juba suutnud kohe varahommikust saati end ära sättida. Peab ju ometi Cambodia elurütmi taastama :)
 Olin õel, tegin lääbakil mehest pildi ja saatsin ta õele. Ja saatsin puhtalt selle pärast, et tema oli esimene, kellelt ma abi küsisin, kui mind enam kuulda ei võetud. Tema oli see, kes lubas, et kohe kui Reiks maandub, saab ta ravile suunatud. Nüüd, mitu kuud hiljem,, kui küsisin, miks keegi ei teinud seda, kui mind siin polnud, oli vastuseks mingi häma ja moraalse toetuse jutt. Moraalne toetus alkohoolikule!!! Ha-ha.haaa!
 Igatahes jätan ma vastutuse ka nende kanda, kui peaks alkohoolikul tervis üles ütlema. Lihtsalt puht mooraalselt - las aitavad teda. Mina olen teinud kõik mis olen suutnud ja kahjuks tulemusteta.
 Sellised siis on tunded äralennu eel.
 Natuke kurb on. Hoidsin hommikul süles oma vana kassi ja mõistsin , et teda ei näe ma enam iial ilmselt.
Teiste loomadega on kuidagi lihtsam, aga samuti valus. Aga nemad lihtsalt on vähem koos minuga olnud ja ei hoia ka mind nii palju. Tegelikult tundubki mulle, et siin maal oli loomadel minu nägemisest rohkem hea meel, kui inimestel.
  Ja seal jälle on inimestel rohkem minu tagasi pöördumise üle heameel. Aga võimalik, et need on lihtsalt minu hellaks ja solvuvaks tambitud hinge arusaamad.
 Nii, et ... ikkagi lendan ära.
 Ja nagu tavaliseks on saanud, siis hakkab vahetult enne lennusõitu juhtuma lennukitega igasuguseid õudusi. et ma ikka täiega pabistaks ja kardaks. Kuidagi tavaks on saanud, et nagu minul reis ees ootamas, siis kukuvad need pagana masinad riburada alla. Ok seekord ei kukkunud, vaid lasti alla, aga ikkagi.