Kohtasin eile maailma kõige armsamat, ilusamat, mõistvamat jne. tüdrukut!
Olen siinoldud aja jooksul seda lauset kuulnud vist paarisaja erineva meeskliendi käest.
Paari nädala jooksul seda lauset ühe ja sama kliendi suust, erinevate neiude kohta kuulda pole mingi erand. Neiud tulevad ja lähevad - kõik ühtemoodi "armsad". Raha ei nõua, ainult tähelepanu, kui tähelepanu pole piisavalt, siis kolivad teise lauda ja söövad-joovad mehemoodi. Hämmastav on see, et kuni on pidu, pole hullu, aga kui tuleb neiude tarbitud söök-jook ka tasuda, tekkib tõrge. Mõni persoon unustab tihti, et tal küljeluu seltskonnas kaasas oli. Pole hullu, tuletame meelde. Kui seda juhtub korra, siis viisakalt, kui muutub traditsiooniks - siis robustsemalt. Meie oma kaasmaalastel on selline unustamise komme ilmselt veres, sest olen seda kogenud erinevate seltskondade poolt, erineval moel.
 Kuna mõni härra liigub siin ringi tavaliselt ka mitme saatjannaga korraga, olen muutunud kontrollifriigiks. See tähendab, et üritan pidevalt jälgida, et plikad tasuta lõunaid ei teeks. Mitu korda ma selle eest olen sarkastilt kriitikat oma aadressil kuulnud, et olen kohalike neidude suhtes vaenulik, ei mäletagi - pole suutnud arvet pidada.
Olen seda alati kõigile selgeks teinud, et pole minu asi, kes kellega magab, kuni asi ei puuduta otseselt mind, aga kui oled oma "pärdiku" välja jalutama toonud, hoolitse tema eest ise. Seoses aastataguse juhtumiga, kus lohakile jäetud "pärdikud" mu enda pereelu põhjalikult hävitasid - ei ole ma kohustatud neist lugu pidama, ega nendega suhtlema. Tahab "pärdik" banaani, ole mees ja osta talle, aga katsu meeles ka pidada, mida ostsid.
Hull lugu on muidugi siis, kui tellitakse läbisegi mitme inimese käest ja läheb kirja topelt. Hiljuti mul selline lugu juhtuski ja tegelikult oli see päris piinlik minu jaoks. Küsisin küll poistelt üle, kas tõesti on nii palju õlut üles läinud, aga ilmselt oli topeltports kirjas. Õnneks oli noormees. kellele tahtsin vastutahtmist "kirve selga lüüa" hea poiss ja ei ole pika vihaga. Mul endal ju närvid nii p...sse siin keeratud, et igat pisematki asja võtan isiklikult. Selles saan muidugi tänada vaid oma elukaaslast ja tema reisisaatjat.
See oli  ja on ikka jätkuvalt nii loll, et saadab siiani sõbrannasid vaatama, millega mees tegeleb ja kas ma olen ikka veel elus. Kuna praegu  on Reiks juba pikemalt ära, siis on neiudel ilmselt ka väike ärevus hinges - aju ei suuda välja mõelda, mis värk on! Primaadid!
Ikkagi inimesed - väitis üks hea tuttav hiljaaegu. Minu jaoks pigem primaadid, kes söövad-joovad ja teevad sugu. Ajud on neil küll, aga mõttemaailm piirdub vaid  telefoni käsitsemisoskuse, rahalugemisoskuse ja mõne ingliskeelse lausega.
 Tegelikult valetan, on tüdrukuid, kes on tõeliselt toredad, hoolimata oma reisisaatja elukutsest, kes iial ei tule koduõuele murdma, ning kes teevad ka oma tööd ausalt. See tähendab, et igasugune saja aastasele taadile mesijutu puhumine on välistatud.  Armastatakse taadu rahakotti, mitte taati.
 Juba pikemat aega on mind painanud üks uitmõte. Kui teeks Sihanoukvilles lasteloendust, siis kui suure protsendi moodustavad nn. segaverelised jõmpsikad. Just need, kelle papaa on viiekümnendates ja üle selle? Nüüd, kui turiste hõredavõitu on, on see "parim enne möödas" papaade paraad, kus köimisraami asemel toetutakse titekärule, eriti silma torganud.
 Ilmselt olen ma ikka jube pessimist, aga minu meelest on selle toreda lastesaamise asja juures õõvastav see,  et siis kui põnn on kümnene, on issi kaheksakümnene, kui mitte juba pagodas tuhaurnis. Mis siis neist lastest saab? Tööle minekuks on nad väikesed veel, emmel on nad jalus, sest emme ju peab edasi vanal ametikohal teenima ja uut valget lehma lüpsma.  Ega see küsimus pole ju ausalt öeldes minu mure, aga näe - mõte ikka liigub. Mina laps olles häbeneksin ilmselt väga, kui mu papaa oleks mingi seniilne rahakott.
 Õnneks on ka nooremaid mehi, kes on oma elu siinsete neiudega sidunud ja pere loonud. Nendest saan ma tegelikult täitsa aru. Tänapäeva valged naised on nii kuradima iseseisvad ja nõudlikud, et igale mehele see ei istu. mees tahaks tegelikult olla ise perepea.
 Ok, aga ikkagi, kuulda iga nädal, et vot just nüüd olen ma leidnud selle kõige-kõige-kõige, no ma ei tea.  Äkki nii ongi ja mina olen lihtsalt ajast maha jäänud. Pean vist minema puhkusele, et ajusid tuulutada ja tolerantsust värskendada.

 Olin kogu aeg arvamusel, et kohalikel noortel on pidu vaid karaoke, või siis sünnipäev piirdub sellega, et käiakse ka kuskil taas söömas, või istutakse paari-kolmekesi vaikides ümber tordi ja näpitakse oma nutitelefone. Vähemalt siiani olen trehvanud selliseid noortepidusid ja sünnipäevi.
 Täna suutis Cambodia mind taas üllatada . Keegi noormees tahtis teha sünnipäeva üllatuspeo oma tüdruksõbrale rannas. Tuldi küsiti kenasti meilt ja kõrvalt Sergei käest luba, et kas tohiks kasutada meie plätupuu alust õhtupoolikul. Kuna Sergei ja Veronika kohvibaar on nagunii õhtul suletud, siis said nad loa kasutada nende rannaala.
 Ja kus siis läks kibekiireks askelduseks. meie plätupuu ehiti neiu piltide, värviliste lintide ja õhupallidega. Ümber peoplatsi seati valge aiake ja sissekäik meenutas lausa pulmamaja.

Kohal oli nii fotograaf, kui kitarrimees. Laud oli ilusasti liniku all ja tort lausa imekena. Küünlad põlesid igal pool ümberringi. Ettevalmistus käis sellise hooga, et lausa imestasin, kui kiiresti suudavad kohalikud end liigutada.
Kell seitse hakkas pidu pihta neiu kohaletoomisega. Magushale kohalik muusika mängis taustaks ja õnnesoovid olid korralikud. Ei mingit telefonidenäppimist, ega enda pildistamist tordi taustal. Kokku kogunes ligi  paarkümmend noort inimest.
Ja arvake mida tegi meie kõrvalbaar "Coco" - lõi oma jambo-cucuruuu täiest kõrist mängima. Neil on kogu aeg minu meelst jube muusika, aga täna mõjus see kuidagi eriliselt koledalt. Taustaks veel Lina pugejalik naerumökitus klientidele, kes küsisid, et mis tore pidu seal kõrval toimub. Ei midagi, lihtsalt niisama, oli vastus. Pagana oinad. Tegelikult oli sünnipöev täiesti organiseeritud. Olid mängud, tehti tantsu ja ühel kenal hetkel andis poiss neiule kingiks kaelaehte. Niimoodi ilusti - oma käega pani kaela. Ja seda kahjuks meie naabrite udujubeda playlisti laulude saatel, sest ega siis ei saanud Coco ometi oma muusikat vaikseks panna. Nemad juba mööndusi ei tee.
Õnneks on noored selline leplik rahvas, et ei lase end teistest häirida ja praeguseks käib rannal lõbus tordisõda. Eks ilmselt mõne aja pärast lähevad käiku ka ilutulestiku atribuudid.
Pagan, pidu on nii lahedalt lõbus ja viisakas, et oleks ise mõnedkümned noorem, läheks ka kampa.
Aga naaberbaarist kujuneb aina rohkem negatiivne arvamus.

 Tegin täna rannas enne vihma oma kohustusliku tunnise päikesevõtu, sest kuidas sa ikka päikesemaalt koju lähed valgena nagu kartuliidu. Päevitamine on üks kohutav ja tüütu töö. et seda kuidagi sisukamaks muuta käisin igal võimalusel vees. Koos koertega loomulikult. Viimasel ajal tänu suurele soojalainele on koerad-poisid hakanud eriliselt veelembelisteks. Isegi iseseisvalt käiakse end leotamas. Süsi veel eriti. kustil on natuke lihtsalt leotamisega probleeme, sest tal on jalad lühikesed, vesi läheb aga tema jaoks üsna järsult sügavaks, ning kuna praegu on ka lainet, siis tavaliselt tuleb ta merest välja rulludes. Seepärast ongi ta alati tegija vend kui mina vette lähen. Siis ma võtan ta kaenlas sügavale kaasa ja ta saab koos minuga supelda. Süsi on kaldal sel ajal täiesti hüsteerikas. Ta on nimelt kindel, et mul on koos Kustiga plaanis minema ujuda. Kui siis Kusti hakkab kalda plloe "kroolima", on Süsi juba rinnust saati vees vastus, ning algab Kusti päästmisoperatsioon. Operatsioon seisneb selles, et kõigepealt vajutatakse sõber täielikult vee alla, siis haaratakse kõrvast ja hakatakse teda kaldale tirima. Kusti on lepliku loomuga ja laseb sel kõigel ka sündida. Enamalt jaolt osaleb päästetöödel ka "Dolphini" Dodo. Dodol on ilmselt keegi esiisadest olnud hagijas või midagi sarnast, ning keegi on takside perest. Sest ta näeb oma pisikeste paksude jalgade ja hiigelkerega välja nagu tõeline dodooo.

Juuresoleval pildil on just päästetööd edukalt lõppenud ja Kusti ohutule rannaalale toimetatud. Egas siis muidugi sellega muidugi töö lõppenud pole. Tuleb hakata kambaga Kustit kuivatama liiva sees. See on koht kus Kustas tavaliselt vastu hakkab ja ka kõva häält teeb. Tavaliselt lõppeb kuivatamisaktsioon sellega, et Kusti põgeneb taas vette.

Ning siis algab kõik otsast peale. Jälgisin seda tralli tänalausa pool tundi. Lõpuks õnnestus Kustil hoolitsevate sõprade käest pääseda ja päevitustooli alla kaevuda.
Ega see liivas möllamine talle tegelikult hea ei ole, sest tal on silmadel mingi jama ja liiv, mis silma sattub ei tule sealt välja ise. Sellest tekkis tal kunagi põletik ja ühest silmast Kusti ei näe. sellepärast ka kerge kõõrdsilmsus. Täisväärtuslikku koeraelu see aga ei sega, sest õnneks on olemas silmatilgad ja tihtipeale leiab ka Süsi aega, et sõbra silmad hoolikalt puhastada. No see on ka omaette vaatamist väärt töö. Kui ikka silmapesuks läheb, siis väänatakse sõber põrandale ja lastakse keelel käia nii. et kohati on mul tunne, et ega see terve silm enam pähe ei jää. Põhiline on see, et kui Kusti on puhastatud vaatab Süsi mulle sellise näoga otsa, et mis sa mutt passid, pane talle nüüd silmatilgad juba ära, meil kisub mänguks, ning on vaja teravat nägemist.
 Turvamehena toimetab Süsi samuti kõrgtasemel. Tarvitseb mul korra vaid mõne putuka peale kriisata, kui koer on kasvõi kilomeetri tagant kohal, valmis elu hinnaga perenaist prussaka ründe eest kaitsma. Khmeerikeelne sõna satkalaat (prussakas) on Süsile nagu punane rätik härjale.  Ka rotid-hiired on tema silmis satkalaadid, ja neid külmkapi alt või motorolleri seest välja kaevata on lausa auküsimus.
Teine, ja väga tähtis töö Süsi jaoks peale minu kaitsmise, on turvata Kustit igal sammul ja jälgida, et too lollike omapäi kuskile kolama ei lähe.
Turvama peab "Dolphini" teise koera Panda eest. Panda on samasugune musta-valgekirju, kui meie koeradki, aga ta on keskmise hundi kasvu ja karvane. Sõsiga on nad üheealised, aga Kustit  Panda millekipärast ei armasta. Küllap on asi kadeduses. Enne mängis Süsi vaid Pandaga, nüüd on mingi väike nolk kah kogu aeg kambas. Nii ta siis seda Kustit ahistabki. Süsi aga ei lase nooremale sõbrale liiga teha. Nagu Panda välja ilmub tüli norima, läheb Süsi ja seisab Kusti ja Panda vahele. Kui kuidagi ei saa, siis lausa tõuseb kahele jalale ja hoiab Pandal esikäppadega kõvasti kaela ümbert kinni nii kaua, kuni Kusti on ohutusse kohta (kodubaari) taandunud.

Muidugi on tähtis jälgida Süsi meelest ka seda, et kui tema läheb "vanemate poistega" naistesse, püsiks väikevenna kodus ja ei tolkneks suurtel poistel jalus. tavaliselt  vudib Kusti kohe Süsile järgi, kui Süsi millegi huvitava järele tormab. Aga kohe, kui järgivudija on avastatud,  saab ta kõvasti koertekeeles noomida. Tekst on ilmselt selline, et kuhu sa tuled,  mul pole aega kogu aeg sind jälgida ja väiksed koerad peavad kell kümme juba voodis olema. Ning pealegi ei oska sa veel isegi niimoodi pissida, nagu meie, sa kukud ju pikali kohe ja teed mulle häbi. Pealegi  on sul jalad ikka nii võiksed, et sa väsid ära tagasiteel. Ja uskuge või mitte -  Kusti tulebki lönta-lönta tagasi ja jääb ootele. Tema õnneks on sõber Dodo ka tavaliselt kodus, sest tal on samuti jalad liiga lühikesed ja vanus ei anna samuti veel suure poisi mõõtu välja. Nii siis nad kahekesi ootavadki teisi tagasi, et ka külauudiseid kuulda-nuusutada. Vahepealset ooteaega täidetakse laisklemisega päevitustoolidel, või all. sest millegipärast läheb perenaine kohutavalt agressiivseks, kui Kusti otsustab koos sõber Dodoga päevitada. Kõrvade huvides on etem siiski päevitada tooli all.

 Mõned loetud päevad on veel puhkuseni ja mul on tekkinud kohutav stress.Ning see pagana stress näikse süvenevat iga väiksemagi vahejuhtumiga. Ma kardan ma lennata, aga selle elab üle, mis sest et juba näen ma õudukaid, ja ärksn õles oma hammaste kriginast.  Ma nii tahtsin veek kuu tagasi koju puhkama minna, kuid nüüd..... Ma lihtsalt pelgan, et ei oska eestis kuidagi olla. Vaatan kodused asjad nädalaga üle ja tahan tagasi.
Pealegi tundub mulle aina rohkem päevast-päeva, et ega ma sinna nii väga oodatud enam polegi, kui Viivika ja koerad-kassid välja arvata.
Natuke kardan ma ka selle pärast, mis siin sündima sel ajal hakkab, aga siinsete probleemidega saab Saiha usutavasti hakkama. Need jamad, mille pärast ma teda siia vahepeal ei oleks usaldanud, on ümber saanud. Ja Maiko jääb ilmselt talle appi nii palju, kui ta suudab. Eks poiss peab teda paljuski juhendama. Maiko on üks Madise sõpradest, kes siia mõneks ajaks puhkama tuli, aga tervise pärast enam tagasi ei saa minna tööle. Et tal eesti lennuni on paar kuud aega - pakkusin talle varianti, et natuke Saihale hõlpu anda. Ja ilmselt ka mõni ülbe külastaja korrale kutsuda nagu tänane päev näitas.
Vene poiss istus neiuga rannas ja sõi-jõi. Möödaminnes ostis ka rannalastele coca-colat mitu purki. kui maksmise aeg käes oli, hakkas räuskama, et tema pole colat joonud. Kisas nii kaua, kui ma asjasse sekkusin ja uurima hakkasin, mis värk on. Valget inimest nähes "iivan" taltus kähku ja tuli isegi meelde, kuhu joogid läksid.  Sorrytas ette ja taha, nii, et vähe polnud.
Aga see pole stressi põhjus. ma lihtsalt olen jubedalt tüdinenud rutiinist. Hakkasin täna lõuna ajal sellest lihtsalt kogemata mõtlema, et mul pole siin nagu midagi teha, iga päev on absoluutselt sarnane eelmisega. Ja mul hakkas õudne. Siis arutlesin, et kas mitte teha siin hoopiski lõpparve ja jääda Eesti - aga seal pole mul ka midagi head ees ootamas. Kas peaksin taas minema kive lihvima? Mul on õlg sellest mõnest aastast nii paigast ära, et kui on vaja paremat kätt tõsta, siis peab vasak aitama. järelikult on see tää mulle natsa vastunäidustatud nüüd. Ja nii ma olengi õnnetu.
Ja siis rikkus Chay oma kiirustamisega ära meie tänase päeva parima toidutellimuse.  Kanatasku on kõige kallim praad meil menüüs, ning ta suutis selle tooreks jätta. Ma arvasin hetkeks, et tapan ta. Ei imesta üldse, kui meil pole sööjaid. kes ikka paska süüa tahab. Ok, see klient ütles, et toit on toores, aga paljud ilmselt ei tule ütlema, vaid järgmisel korral astuvad meist mööda. Igatahes hakasin ma nutma jõuetusest. ma üritan seda kuradima kaadervärki siin kuidagi vee peal hoida ja siis.......
Ma tahan kusagile mujale enne kui ma hulluks lähen!!!!!!
Tahtsin eesti sõites võtta kaasa hunniku meie puuvilju, mida Eestis pole, või on hirmkallid. Täna tõmbas Kwan mu kenale kavatsusele vee peale suure mühinaga. lendan läbi Singapore ja pagas tuleb vahepeal välja võtta. Singapores pidi olema kahjuks lennujaamas eriti nilbe kontroll selliste süügiasjade üle. Nüüd ei teagi, kas riskin ja olen jälle õnnetu.

 Ma lihtsalt pean kohe tänaõhtuse värske sündmuse ära kirjeldama, sest homseks pole see enam nii ere.
Madu roomas taas baari!
Eelmisel korral kui madu baaris oli, siis olin mina kodus. Ja pärast ütlesid kohalikud, et see polnudki nii väga madu, vaid võsauss, kes polevat mürgine.

Täna oli aga miski mürgine mehike meil külas. Mina ei teadnud asjast esiti midagi. Olin rannas Madise ja poistega juttu rääkimas, kui madin algas. Jenna oli köögiukselt näinud, et selline käevarrejämedune pirakas isend vingerdab koerte sööginõu poole manti noolima. Eks ta siis pani sireeni tööle ja poisid tormasid kohale. Naljaks on see, et tegelikkuses kohalikud kardavad madusid meeletult ise. Ometi on nad ju nendega lapsest saati kokku puutunud. Ega nüüdki, enamus kargles kisades ohutus kauguses. Ainult Tyyt ja üks taxigirlidest osutusid julgeteks ja tümitasid roomaja uimaseks. Tümitamise käigus muutus kahjuks kasutuskõlbmatuks ka üks kiidest, aga kellel siis oli aega vaadata, mis relvad käiku läksid. Poolsurnud mao loopis tüdruk lihtsalt vastu maad surnuks. Mina lollpea arvasin alguses, kui nad kookospähklites materdasid, et
tegu on miski ussikesega ja tahtsin pähklilasu käega eemale tõmmata. hea et ussiraip enne välja sealt alt viskus. Tegelikult oli ikka raipel lennuulatus. Lausa ime, et keegi surakat ei saanud. Poole ranna rahvas oli igatahes kära peale meie baari ees koos nagu tavaliselt.
Pärast tehti laibarüvetamist, ehk siis julgemad mehed pildistasid surnud maoga. Siis Jenna ütleski, et see madu olla päris mürgine ja paha kui sutskab.
Tüdruk aga teatas, et tema kodukohas on selliseid palju ja see pole tal esimene kord ussike vastu maad surnuks peksta.
Jube elamus oli ikkagi.

 Kui imet ei juhtu, panen homme kioski kinni! Mitte ühtki inimest päeva jooksul, kui eestlased välja arvata. Juba eile jäi turg oraste peale, täna hommikul maksin, aga juurde ei võtnud midagi. Kui nii edasi, siis homme on sama variant. Pole millegi eest võtta. Rahvast nagu oleks ikka linnas, kuid alla randa ei tule keegi. Ometi on ilm mai lõpu kohta üllatavalt kena. Vihma on tulnud vaid ühel päeval tormina ja muidu sajab korra hommikupoole - see on kõik. Temperatuur püsib jätkuvalt pluss neljakümne ümber. Nii palavat aega ma ei ole veel tundnudki. Kogu aeg on stange märg.
 Chay tegi meil algust uue "mehhiko seebiga", kuna Saiha naisevõtt on kuidagi vaikseks jäänud. No mis vaikseks, eks ta peab plika ära võtma, muidu paneb plika poisssõber ta vangi. See taat ju politseinik, ega meie poisil vist enam taganemisteed pole, seadusesilm määrab elu ära. Plikakonn oli kaval, saab mehe kellele võib rahulikult sarvi teha, sest ega see ometi politseile julge keelata abikaasat. Ha-ha-ha, kui talle ta tuleviku kirjeldasin, pidi nutma hakkama.
aga Chay ja Mõni suhe on miskipärast karil. Tegelikult kisklesid nad juba tükimat aega vahelduva eduga, aga lõpuks andis poiss alati andeks ja leppisid ära. Tüdrul käis ka Chay õe pulmas poisi kodukohas ja pere vaatas ta üle. Sealt siis hädad suuremaks paisusidki. Ei meeldinud linnaplikale ilmselt külaelu ja see, et tulevased sugulased lihtsad mangokasvatajad on. Mangokasvatajatele on aga tüdruk ka vastukarva. Nüüdseks on selgunud, et ka Mõni emale poiss ei meeldi ja temagi hakkas midagi siin hämama. Seis on nii teravaks muutunud noortel, et ühel ööl käis tüdruk siin ja korraldas tervele staffile "öölaulupeo". Hommikul olid kõik nagu uppunud kuked. Noomisin kõiki ja käskisin koheselt mulle järele sõita, kui selline asi veel kordub. Igal juhul ütles Chay, et peale seda ööd on armastus otsas. Nii palju halba, kui tüdruk oli välja öelnud tapab ka tugevama tunde. Rahast, mis poiss tema kätte pulmadeni hoiule andis, võib ta ka ilmselt suu puhtaks pühkida. Vaevalt tüdruk seda tagastab enam. Aga ega plika siis ikka veel rahul pole, nüüd käib igal pool kus võimalik poissi mustamas ja skandaale korraldamas. Kuna meil on rahvast vähe, lubasin poisil käia õhtuti onu karaokes tööl. saab natuke raha juurede, sest tahab motot nagu teisedki. plika olla seal juba märatsenud. Terve facebook kubiseb ka neiu peopiltidest. Aitasin poisil teda blokkida, aga egas tola loll pole, kohe ilmusid pildid ühiste sõbrannade lehtedele. Täna oli plika baaris kui kodust tulin. Poissi polnud kuskil ja tädi Jenna oli parajas ärevuses. Õnneks mind nähes tõmbas neiu pravuuri madalaks ja lasi jalga. No ega ma poleks lubanudki siin mingit näitemängu korraldada. Kui poiss välja ilmus, pärisin aru, et mida neiu soovis. Chay ei osanud ka vastata. Ütles, et nad olid pikalt telefonitsi vestelnud ja ta oli teatanud, et armastus on jäädavalt läbi. Eks siis Mõnile ei aidanud sellest, tahtis oma käega katsuda, kui läbi on. Poisi telefon on minu kassas peidus ja asjad  Jenna kohvris, sest neiul on tore komme kõik mis käeulatuses ära lõhkuda. Seda just poisi vallasvara suhtes.
 Jennatädi on aga vahva mutt. Tasapisi saab ka juba suuremate europraadidega hakkama, aga neid oma kodukoha praade valmistab ikka ülihästi. Lootsin ikka, et enne Eesti minekut saan veel mõnest liigsest tagumiku pealsest kilost

lahti, aga kus kurat.Nagu olen kausi suutnud tühjendada, on uus mollitäis kohe hakkamas. Algul olingi tubli, sõin kõik korralikult ära. nüüd olen juba targem, kui natuke kaussi alles jätan, siis uut koormat ei tule. Midagi pole parata, muidu võib ingveri või carrykanast end oimetuks vohmida. Kohalikust praeräimest ma parem ei räägigi. Muti valmistab sellest tiigikalast sellised praed, et limpsa kõrvatagune ka puhtaks.
Muidu on muti nagu teisedki khmeerimutid. krabistab oma pidzaama või rahvusseelikuga ringi, vatrab pikad jutud minuga kohalikus keeles ja koristamisega on nii, nagu on. Vetsud vähemalt onpeale seda, kui ma seal eriti suure puhastuse ette võtsin - püsinud briljantsed. Köögis kehtib sama. mille ma olen tasahilju eriti korda teinud - see ka püsib. Kui kaua, eks seda näitab aeg. Aga küllap ma siis taas meelde tuletan, mis ja kuidas.

 Tekitasin oma poisteklubile hommikul taas trussiku šoki!
Hakkasin lihtsalt vetsusid pesema, sest  need olid ikka täitsa käest ära. Tyyt koristab teisi, aga temal käib see töö limps-limps ja kaelast ära. See, et seinu peaks ka kord nädalaski harjaga nühkima ei mahu nende pisikesse peakolusse kuidagi. Ja tagatipuks selgus, et Tyydike ei saagi koristada korralikult, sest pole ju vett. !!!!!!! Tal on pidevalt see vabandus. Klaase ka ei saa pesta, sest vesi niriseb ainult.  Muidugi niriseb, kui on kuninglikud pühad taas ja kogu pealinna, ning ümberkaudsete külade untsud tulnud rannapuhkust nautima. Vett ei jätku siis randa.
Ok, tühja sellest, aga oma kaevu veega, mis joogiks ei kõlba, saab pesta peldikuid küll. Kukkusingi siis suurpuhastust tegema. Tegin ära - ahvikesed vahtisid silmad nööpis peas kõrvalt. ning siis tegingi neile üllatuse. lasin kõigil kapiuksed lahti teha. Mis selgus - igal poisil kolm kappi käes, külastajatele mitte ühtki. No siis läks inventuuriks. Tõin kohe varakult suure kilekoti valmis, sest nagu arvata oli, hakkas iga kolmas pesuhilp pesusse rändama. Sihukest s...maja annab alles otsida, nagu kappidest välja koorus. Tõelised poisid, kogu riidemajandus oli kõigil üksainus suur rull kapis. Ja, et sellest veel vähe poleks, lasin ka baaritagused toolid üle käia. Pesulasse minekuks sai kohe päris hiigelkott täis. Krabasin ka Kobra mustad särgid pesusse, sest taadil ühe käega neid kehv nühkida, triikimisest rääkimata. Aga taadil ka miski pruut tekkinud ja vaja ju nüüd kobedam välja paista.
 Nõndaks - ning siis avastasin toolide ümbert ja alt veel miski kena kirju hunniku - poisteklubi truuparid (trussikud), kasinasti paarkümmend paari. Kelle omad? küsimusele vastati, et ei tea.
Mis kuram - ei tea! panin kilekindad kätte ja kukkusin sorteerima, ikka nii, et 1 hunnik - Tyyt, 2 hunnik - Saiha, 3 Hong jne. Vot siis mehikeste silmad suureks läksidki - kuidas memm teab, kellele missugune trussapaar kuulub. Tegelikult ega ma teagi, rapsisin umbropsu ja mälu järgi. Neil ju praegu see mood, et teksad ripuvad põlveõndlas ja aluspüksid on kaenla all. Asi siis värvi näha. Aga Antsude ajju see nipp ei mahtunud. nende silmis sain taas Buddhaks, kes isegi püksivärvi teab.
Kuid hullumaja sain vähemalt koristatud. Ja kui juba koristamisega mina olen algust teinud, siis lasevad poisiuntsud inertsist edasi. nii meil baar taas natuke kobedamalt koristatud saigi. Ühtlasi panid Chay ja Tyyt paika ka äralibisenud katuseplaadi, mida AKaido ehitusmees siiani ei suutnud paigaldama tulla. Selle üle ma muidugi ei imesta!
Poiste auks, pean ütlema, et olen neil tihtipeale buddha. Eilegi olin, kui miski valge arvas, et jube lahe on süüdistada staffi telefonivarguses, kui ise ei mäleta kuhu telefoni pistis. Mängis teine siin sõbraga piljardit ja üks hetk tõstis kisa, et tal telefon ära tõmmatud. Olla rääkinud telefoniga ja peale kõne lõppetamist telefoni piljardilaua äärele pannud. Poisid hakkasid otsima, mina vaatasin kaamerad läbi. Sell lobises jah telefoniga päris pikalt, siis astus piljardilaua äärde, torkas telefoni taskusse, tegi paar lööki ja läks vetsu. Saatsin poisid vetsu vaatama - ja ennäe - telefon kraanikausi ääre peal kenasti omanikku ootamas. Sell aga hakkas selle asemel. et õnnelik olla hoopis röökima, et tema pole seda sinna pannud. Kutsusin ta siis telekat vaatama, kus ilusti näha, kuidas ta oma telefoni taskusse topib ja viis pissile läheb. Ohh, ei, puhas silmapete tema meelest - sest siin maal on kõik vaid vargad! Olgu peale- oleme oleme, pea-asi, et ei karjuks rohkem! Aga ilma asjata ma ei lase poisse vargaks tembeldada, pigem kaitsen neid mõne rassisti ülbuse eest.
Ning, et asi valgete puhul täiuslik oleks istuvad mul praegu baaris kaks aussiet, mees ja naine - kimuvad jointi ja kohe tulles teatasid, et peavad maksma  sajataalasega, sest nemad olla automaadist saanud naljaka sajataalase ja ei taha seda. Küsisin siis näha, ning peale visuaalset kontrolli ei taha ka mina seda raha. Näis mis saab, kui nad maksma hakkavad. Nii valet valeraha ei trükita meil ka Buddha-altari tarbeks. See on ikka tõeline Serla paberi raha. Loodan, et neil on ikka tõelist raha ka rahakotis, muidu tuleb skandaal. Millegi pärast mulle tundub, et selle järgi asi lõhnabki, ilmselt valiti lihtsalt meie pleiss välja, et hakata teemat arendama.