Imeilus päikseline hommik ja mina suutsin oma ainukese asjaliku stafiga niimoodi kiskuma minna, et toolid lendasid. Ja seda ainult selle pärast, et ta ei pannud kohe päevitustoole sinna, kuhu mina soovisin ja kui käskisin ümber tõsta, siis tegi seda minu meelest liiga hapu näoga. Ma tunnen teda juba piisavalt kaua, et aru saada, et talle ei meeldinud see käsutamine ja kui ma talle seda ütlesin, läksimegi sõnelema. Meie kisma on muidugi kõrvaltvaatajale ilmselt üsna naljakas, sest mina karjun tema peale eesti-inglise segakeeles ja tema vastab omaltpoolt khmeeri-inglise sõimuga. Õnneks pole me vist pika vihaga teineteise vastu, sest natuke hiljem ajab see karjumine meid mõlemaid naerma, vabandame ja minu õigus jääb peale taaskord (valge inimene ju), kui mu nõudmine pole just viimase peal absurdne olnud.
Ülejäänud staff seisab aga kogu selle aja valvelseisakus, ning üritab mind toidu pakkumise või muidu veiderdamisega maha rahustada, sest arvestades mõlemapoolset temperamenti, on alati oht, et üks hetk anname teineteisele kere peale :)
Nüüdseks on muidugi torm möödunud, papayasheik lepituseks ära joodud, ning igapäevaelu läheb edasi. Ehitusmehed on kadunud kolmeks tunniks lõunale, nagu tavaliselt, Khemera koju magama läinud, Tyra ja DJ (Amap) magavad "monkeyhouses" ehk poistetoas ja meie Sofiaga teritame lihtsalt Saiha peal keelt.
Pagana moodi palav päev tõotab taaskord tulla, kuigi mingi tuuleõhk ikka liigub.
Selle palavuse tõttu ärkab kohalik rahvas hommikul koos päikesetõusuga, ehk siis kella kuue paiku. Siis pole kuumus nii tappev ja saab normaalselt askeldada. Söövad ju khmeerid hommikus samuti kella kuue, poole seitsme vahel. Ning mitte ei sööda nii, nagu valged, võileiba või putru, vaid ikka riisi kala, või lihaga. Mitte midagi ülitugevat, kuid meie mõistes ikkagi tubli lõunasöök on neil hommikueineks. Üldse söövad khmeerid päevas viis-kuus korda. Kolm korda siis tugevalt, ekh minu meelest hullupööra palju ja kaks-kolm korda natuke. Pluss veel kõikvõimalikud kärudelt- pottidest pakutavad tänavasnäksid (teod, pähklid, puuviljad, ja vedel magus mögin, mis maitseb minu meelest jubedalt. Igatahes, arvestades seda, et hommikusöök on nii varajane, pole midagi imestada, et ehitajad juba kell 11 hommikul lõunale kihutavad.

Nägin täna öösel ülihalba und. Olime mingi paadiga merel ja äkki juhtus tont teab mis! Igatahes oli paat äkki katki ja vett täis. Reiks ja DJ olid kuhugi täiesti kadunud, keegi ütles mulle, et ujusid kaldale. Olin maruvihane, sest Khemera oli mingi kapi all kinni, "Sessioni" baarman Pack Williams istus selle kapi kõrval täiesti apaatselt. Kuna Khemera aina oigas, hüüdsin kogu stafi appi, aga siis ütles jälle keegi, et ära hüüa enam, Saiha on juba uppunud ja kohe upuvad kõik teised ka. Olin nii hirmunud, et ärkasin kell kuus üles. Vesi on haigus, aga mis on paat!? Teekond kuhugi??? Ma tean, et miskit s...a tuleb igatahes asjaosalistele, keda unes nägin. Lugesin poistele sõnad peale, et olgu üliettevaatlikud! Panin Buddhale ka viiruki põlema, ehk aitab!

Tegelikult mõtlesin, et kirjutan sellest, miks khmeerid (mehed) oma särgid igal võimalusel kaenla alla keeravad, aga siis avastasin, et olen sellest juba korra rääkinud.
Äkki räägin hoopis katkise hingega Sofiast, kes on mul praeguseks köögis asendamatu.
Aga tegelikult räägin ta eluloo vist kunagi hiljem, kui ta on ise kõigest vabatahtlikult rääkinud ja pikemalt, kui eilsetele küsimustele vastates.
Vihmahooaeg ei taha ka kuidagi mööda saada! Peaks juba olema nagu lõppenud, või vähemalt lõppemas, aga eilne päev oli jälle selline, nagu septembris, kallas kogu päeva. DJ-ga "Samuderasse" sõites pidime baari taga motoga ära uppuma. Vesi oli üle põlve tugevasti. Tagasi tulles jäime loomulikult paduvihma kätte. Üllatav, kui külm võib tunduda soe vihm motoga sõites. olin vist täitsa sinine, kui baari tagasi jõudsime
Kuna kõik teed mis randa toovad on kaldu mere poole ja küvasti prahti täis, on päris jube vaadata mis toimub vihma ajal. Nimelt voolab mööda tänavaid merre sõna otseses mõttes prügijõgi. Kõigepealt muutub meri kollaseks, sest kogu maapind on siin punakast savist-liivast, mis vihmagamerre uhutakse. See aina laieneb meres

Eilse vihma ajaks olid jäänud ka koristamata suured mustad prügikotid muuli äärest. Nii ujusid siis ühekorraga meres paarkümmend musta mütsakat. Õnneks ei maabunud meie rannas, vaid kadusid avamere poole. Nii, et tegelikkuses on meie ilus sini-sinine meri siiski rämpsu täis.

Täna siis jälle selline "tore päev" õhtusse jõudmas! Peale seda, kui kirjutasin khmeeride kombest inimesi, kes neile meeldivad, puudutada, sain kaela "pedofiiliasüüdistuse", Või õigem oleks öelda et mind süüdistatakse selles, et küllap magan baaris õhtuti stafiga, kui mitte kogu Cambodiaga. Sest kuidas ma ikka tean nende kombeid. Ja miks ma ka oma stafile meeldin.Ega sellest kasu pole olnud, kui väidan vastupidist. Mida ikka inimene uskuda tahab, seda ta usub ja ümber ei veena kuidagi.
Paraku on täna vist hooaja algus välja kuulutatud, sest meil olid kuni praeguseni (kell on kümme õhtul) absoluutselt kõik lauad-toolid hõivatud, ning mulle külgelöömise asemel olid poisid hoopis maruvihased selle peale, et ma ei oska kokteile teha, ega drafte lasta. Sellal, kui nemad baari ja ranna vahet lippasid nii, et jalad rakkus, oskasin mina vaid laudu koristada ja klaase pesta. NÕME!! Inimene omab baari, aga ei suuda seal ise tööl olla!
Taaskord on ka uus eestlane rannas liikvel, Austraaliast kuuks ajaks puhkamas. Hea nali oli see, et võtsin just kõvahäälselt telefonis sõna selle kohta, mis ma töökorraldusest ja tööl vastu pidamisest arvan, kui korraga keegi kõrvalt küsis, et kuidas läheb ka. No tõmbasin ikka tati kurku küll. Aga kutt ainult itsitas. Jumak tänatud! Oh, hakkaks see päev juba õhtusse saama, mul on kõrini!

"Me oleme kõik armastame sind nii väga, miks sa küll pead meist vanem olema!?"
Sedasi tervitasid mind täna hommikul poisid rannas liiva kühveldades!
Ilus algus päevale!
Eriti, kui sulle avaldavad armastust enda baari poolpaljad noorukid :)

Ei oskagi nüüd kohe enam seisukohta võtta. See, et nad valmis on koos minuga ka maailma otsa sõitma mind ei üllata, nn "igavest" truudust on nad vandunud nii kainena, kui napsustena. Ja tänu sellele, et kunagi üks neist reetis ühe khmeeride suhtlemise omapära, tean, et ma meeldin neile.
Inimenest, kes ei meeldi, ei puudutata kunagi põhjuseta, lihtsalt niisama. Igal võimalusel põigatakse kõrvale ka tema puudutuste eest. Seevasti inimesega, kes meeldib ja kellele ka ise tahetakse meeldida otsitakse pidevalt kehalist kontakti. See tähendab, et lihtsalt möödaminnes puudutatakse sõrmeotstega. Päris naljakas!
Poisid rääkisid mulle korra, et kui tunned, näiteks klubis tantsides, et keegi sind selja pealt silitab salaja, siis tuleb kiiresti kindlaks teha, kes see oli. Ja kui tüdruk meeldib, siis võib samaga vastata. Tundub, et niimoodi on päris kerge ju tutvust sõlmida, kuid ega siis selle pärast kohe tuttavaks saada. See pidi ikka aega võtma ja järgmisel korral ei pruugi sama poiss, või tüdruk enam meeldidagi.
Muidugi, kui meeldib, siis saab edasi tutvust arendada ja asi võib ka tõsisemaks minna, kuumaverelised, nagu nad on.

Päris pikka aega olen ka mina nende sõrmega puudutamise osaline juba. Lihtsalt muuseas libistatakse minust mööda minnes sõrmeotsaga üle selja. Õnneks küll mitte kogu aeg, vaid mõned korrad päevas meeldetuletuseks, et olen endiselt nende lemmikülemus. Pagan, kõige hullem on, et ma kardan kõdi ju!
Aga ilus ikkagi selline kuidagi puhas tähelepanuavaldus. Igatahes mulle meeldib!
Avastasin praegu, et blogi näppides ja osa oma mõtteid kustutades on paar teksti vahetusse läinud. Õekesed tulid kodust tagasi peale minu Eestist saabumist ja Kraties käisime vahetult enne Uwe-Kerli lahkumist.
Praeguseks meil enam õekesi polegi, läksid minema. Jumal tänatud! Kuigi seoses sellega algas ka sissisõda, nagu poisid ennustasid. Igal ööl tekkib mingi avarii. Eks näis kuidas asi lõppeb.

Kui khmeer sureb, siis üldjuhul teda ei maeta, vaid tuhastatakse. ma ei tea küll nende matusetseremooniatest midagi. Kuid tean, et rikkamad asetavad tuha templis vastavasse tornikesse (hiiglaslikku torni) ja need kel raha pole, lihtsalt viskavad tuha templiõuele tornide ümber laiali. Aga nädal peale inimese surma korraldab perekond peo, et surnud hing saaks aru, et ta ongi tõepoolest surnud, teda ei leinata enam ja tal on aeg teispoolsusesse minna. Kuningaga muidugi on teine lugu, teda hoitakse rahvale vaatamiseks kolm kuud ja alles siis pidi tseremoonia tulema. Eks ootame ära. Aga nn. peotelk püstitatakse suvalisse kohta, mille munk on ette näidanud, tantsu-tralli muidugi erilist pole, aga ega eriti kurvad ka mitte. Kummaline, et nad võtavad surma kuidagi kergelt, või on nad tõesti nii enesesse hoidvad, et ei näita oma kurbust kellelegi. Sama on neil ka kodust ja kodustest eemalolekuga. Kuude kaupa töötatakse mehest-lastest lahus sadu kilomeetreid. Helistatakse, kuid ka mitte iga päev. Meil käis Saiha viimati kodus mai kuus! Praegu on november. Seega pole ta koduseid (peale venna, kes ka Sihanoukvilles töötab) näinud viis kuud. Kord kuus on ta laenanud minult telefoni, et helistada kas isale, või emale, kuna ta vanemad elavad lahus.
Aga kirjutasin sellest lihtsalt sellepärast, et sõitsime Khemeraga sellisest telgist mööda ükspäev, kui "Samuderasse" läksime. "Samudera" on pood, kus meil müüakse praktiliselt kõike, mida eurooplase kõht võib igatseda. Praekapseast ja eesti kohukesi pole, aga igasuguseid neid asendavaid asju ikka saab. Enamus kaupa baari kööki tuleb küll igal hommikul turult, kuid on asju, mida saab vaid otse tehastest, või, kui korraga nii palju pole vaja, siis poest.
Käime me siis poes Khemera motoga. See sõit on minu jaoks tõeline elamus. Või, mis elamus, pigem adrenaliinilaks. Peale seda, kui olin pool aastat iga päev logistanud mingite suvaliste taatidega poe vahet, siis esimesel korral tahtsin poisil suurest hirmust pea otsast ära hammustada. Tavaline motomees, kes valgeid raha eest veab, logistab nendega sõita ettevaatlikult, nagu oleks tal selja taga istumas mitte inimene, vaid kast lõhkeainega. Kham on sõitnud oma motoga sellest aiast kui jalad maha ulatusid. See tähendab, et endise kümne minuti asemel jõuan ma nüüd poodi viiega. Pluss veel see, et kui kuskil on väljas politsei, siis manööverdatakse ka nendest mööda kõrvalteid ja tagahoove pidi. Loomulikult käib kõik tempokalt kallutades, pidurdades ja kannakaid tehes. Peaasi, et ma ikka kiljuks selja taga ja prõmmiks rusikatega vastu selga!
Aeg-ajalt Kham ei viitsi poodi tulla, siis on motomeheks Tyra. tema on veidi tasakaalukam, kuid kiusata armastab temagi. Eriti järsult kurve võtta, et saaksin talle ikka meelde tuletada, kui vana ma olen. Saiha sõidab neist ilmselt kõige tasakaalukamalt, või on lihtsalt vähem sõitnud. Tasakaalukamalt ka selle pärast, et ta viib mind tavaliselt koju öösiti, ja siis on mul kaasas ka koer, rahad, ning arvuti. Praegu, kui juba teist päeva motot pole(remondis), tunnen end juba nagu eestis autota - ei saa kuhugi mindud. :)

Vabandan jõudumööda kõikide ees, kes minu blogi lugedes end sitasti on tundnud. enam te seda tegema ei pea, sest selgus, et mul ei tohi enam oma arvamust millestki-kellestki olla!

Õekesed tulid kodust tagasi! Kuigi ma ei saa aru miks tulid. Reiks üleeile hommikul just rääkis Paiga ja ütles, et ainult ühte oleks vaja praegu, sest kohe-kohe peaks minema baari renoveerimiseks. Ning siis pole mitu päeva plikasid üldse tarvis. Aga noh, kohal nad on! ja juba põrnitsevad ka. Eks Mom vist on juba öelnud, et õekesed on hommikuses vahetuses edaspidi, kui hakkab olema kaks vahetust. Tean, et Paile see ei meeldi. Pealegi rikkusin kihe hommikul nende tuju ära ka sellega, et lasin teha Khemeral turutellimuse, ning käskisin ka staffoodi teha tal. Poodi minnes, aga usaldasin kassavõtmed ikkagi Saihale. Olgugi ta jobbu, ikkagi on ausam jobu, kui ussitajad.
aga eile oli siis kokkuvõttes õhtul päris lahe. Tegelikult polnud mul üldse plaaniski sünnale tulla, plaanisin hoopis kodus väheke omale muusikat alla laadida, kuid Reiks helistas ja palus ikkagi tulla. Panin siis paremad riided selga ja tulingi. Et ma kedagi eriti ei tundnud ja keeleoskus ka mitte heal tasemel, siis ma sünnipäevalauda ei trüginudki. Rääkisin tibake eestlastega juttu, põrnitsesime Mattuga teineteist ja ma rääkisin hoopis staffiga. Sünnipäeva puhul oli ka neile lubatud natuke endale napsu kallata, ning olid teised päris jutukad. istusime väljas ja arutasime läbi kõik staffi puudutavad tööasjad. Siis hakkas sadama, ning kolisime ikkagi rannast baari. Ning just siis avastas üks kohalikest sünnipäevalistest, et baari taga seisvaid motosid oli üritatud ärandada. Lukud olid isegi ilusti juba jõutud läbi puurida. Aga, et motod seisid praktiliselt wc ukse ees, mis sest, et pimedas, segas neid ilmselt keegi. igatahes kutsuti välja ka politsei, ning meie staff läks hoobilt "härga täis", s.t. tahtis iseseisvalt juurdlustööd alustada, ning süüdlastele peksa anda. Nad on ikka hämmastavad. Kui ise miskit baarist "ära kaotavad" pole nagu midagi, aga kui keegi teine varastab, siis vihasemaid vendi ma ei tea.

Minu mees igatahes nautis eilset õhtut täiega, sai ju jälle leti taga möllata poistel abiks. Ega poistest muidugi on vaid Saiha see, kes leti taga jooke segab, aga minu taadu oli igatahes jube happy! Vist isegi rohkem kui mina, peale väikest suitsu.
Suitsu igatahes tegin, lihtsalt niisama, sest kaua sa ikka napsutad, kui poisid mulle teevad spetsiaalselt eriti lahja koksi, et emme enesekontrolli ei kaotaks. Vähemalt nii nad põhjendasid mulle, kui küsisin, et kas coca hulgas rummi ka on.
Istusime igatahes khemeraga mingil hetkel rannas, tegime savu (sest baaris ma ei luba teha, siis ma olen vihane) ja arutasime pidutsemiste erinevust kahe kultuuri vahel. Valge inimene joob end paari tunniga pildituks ja tõmbab kivisse, eriti ei tantsi ega laula. Ühesõnaga joriseb, või räuskab vihaselt. Lollusi muidugi teeb küll teatud staadiumis.
Khmeer joob tasahilju end pildituks. Üle kolme rummikokteili kannatavad neist vähesed. Klaasist hest viskist piisab, et nad varsti tukuvad. Suitsetavad nad eriti priskeid jointe, aga ei tõmba nii palju ja kauaks alla, kui valged. samas laulavad nad vaata, et kogu aeg, ja kui on karaoke käepärast, suudavad nad hommikuni lõbusad olla ka ühe kannu õllega. Tantsida armastavad nad ka, vastupidiselt mõnedele valgetele. lollusi teevad täiega, riidu kisuvad õldiselt harva, aga kui läheb löömaks, siis ikka väga-väga karmilt. Nugade, kivide, kaigaste jm. sellisega. Iga päev purjutavat kohalikku kohtab ka harva. Nad lihtsalt ei joo niisama, selleks peab ikka mingi tore põhjus olema. Sõbrad, keda näinud pole tükk aega, tulevad külla, või on mingi muu pidu. purjus khmeer on igatahes ülisõbralik, naljakas ja samas ka lollakas. Lolli purjus khmeeri olen näinud oma stafi pealt. Nii segi ikka keerata paarist õllest valge ei suuda.
Eilsed valged sünnipäevalised igatahes ronisid juba mingil hetkel lauale hõiskama ja nagu tavaliselt vajusid kahe paiku laiali. jäi ainult pisike punt tiksujaid. Saiha libistas ühe viski ja ühe mekong-sheigi, ning magas mingil hetkel täiega diivanil. lõpuks peksin ta plikade tuppa magama. teised ikka suutsid kauem vastu pidada. Khemera oli vist lausa peo lõpuni virge. Täna siis jagavad muljeid ja itsitavad valgeid.