Olen jälle õnnelikult tagasi Sjhanoukvilles.
Õnnelikult, sest EstonianAir lihtsalt hilines nii palju, et minf mölliti pmber Finnairi peale. Tegelikult sain tublišoki, kui Tallinna lennujaamas lendu oodates mind äkki nmeliselt välja kutsuti. Noohh, mõtlesin, nüüd on küll miskit mäda. Läksin siis Chek-in`i leti juurde asja uurima. Seal siis teatatigi mulle, et lähen Soome Finnairiga ja, et tuleb jube kiirelt jõuda järgmisele lennule. Sain esimesena lennukist maha, ning jooksin rahva kahte lehte laiali. Peale jõudsin, endal keel ripakil põlvini. Selles olin muidugi kindel, et mu pagas ei jüua, aga pärast Phnom Penhi jõudes avastasin ka koti küljest lipiku - "Hot! Ning riided, mis polnud juba mitu aastat selga mahtunud, jõudsid kõik kenasti kohale! jes! ma olen mingi 12 kg suutnud maha võtta, reiks teist sama palju1 pagana mõnus on vanu riideid jälle taaskasutusse võtta.
Lend läks muidugi nii, nagu pikad lennud ikka, see kord veel eriti tüütult, sest pool lennukit oli tais mammasid oma tittedega. Mul pole tittede vastu midagi, aga ma ei saa aru, miks peab sõitma 10000km. kaugusele puhkama koos imikuga. See on imiku jaoks lihtsalt jube ja endale pole see ka puhkus ju. Pealegi, väide, et paarikuune, või paariaastane seda reisi elu lõpuni mäletab, on jama, ega ikka ei mäleta küll. Sellest ei saa ka mammad aru, et ülejäänud lennukitäis rahvast, kes "sõbralikult" naeratab, ning stjuardessid, kes nende tittede pudelitega ringi lippavad, neid tegelikult mõttes maapõhja neavad. Olen kogemata pealt kuulnud kahe teenindaja juttu, kui nad arvasid, et ma neist aru ei saa ja see polnud küll lastesõbralik tekst, mis kuulda oli. Aga noh, see selleks. Lennates sain taaskord aru, kui ebarentaablilt mõnda lendu ikka kasutatakse. AirFrance lend Pariis - Phnom Penh- Saigon on selline tore näide. Kõigepealt lendame vuhinal üle Phnomi Saigoni (Ho-Chi-Minh), paneme seal minejad maha, peale uusi ei võta. Siis lendame käputäise rahvaga Phnomi. Seal ikka saab rahva peale ka võetud, siis jälle tagasi Saigoni ja alles seal siis laaditakse lennuk täis. Lahe ju ja ega lennukil kõtust ka kulu!!!!
Maha ma lõpuks sain, viisa ka uude passi, ning "teletupsu" nimeline takso oli ka vastus. Et tuuli oli ka pealinnas, siis sõitsime koos Sihanoukvillesse. Sain kohe tee peal ka põhjaliku aruande sellest, mis vahepeal oli sündinud. Nädalaga on ikka palju muutunud. Uusi söögikohti on avatud taas, ja kaluriküla põles maha. Sellest muidugi kahju, see oli vahva vaatamisväärsus.
Sihanoukis viskasin kodus teised riided selga ja sõitsin baari. Väga lahe, mul ju uued hilbud ja pea ka blond nüüd. Seisin Khemeraga tükk aega vastastikku enne kui ta äratundmisrõõmust kilkama hakkas. siis veel kukkus mind keerutama ka. Jeerum, ise selline väike, ma oleks võinud hoopis teda õhku tõsta. Saiha lasi parasjagu toolil seistes "Cocoshacki" vahelist seina alla, ning jõllis mind sealt ülevalt samuti jupp aega lolli irvega. Tegelikult käib ta teist päeva juba selle irvega nüüd ringi. Eks tal oli liiga hea meel vist. Tuuli rääkis, et nad olid Khemeraga lausa päevi lugenud, millal "emme" tagasi jõuab. Noh, kui see nii oli, on tore! hilbud jagasin ka kohe kätte neile kingituseks. Pisikesele "buffalole" tõin klaaskuuli mängulumega. Jättis selle baari minu kätte, et vennad kodus ära ei lõhuks. Käis ja kallistas mind terve õhtu läbi. Ma ju ta kaitseingel, kui politsei rannapoisse peedistab ja müügiks olevaid asju konfiskeerib. Poiss lippab siis alati minu juurde ja ma peidan ta raketid ära.

Täiesti kummaline, aga ma igatsen juba tagasilendu. Lausa loodan, et saaks tänase päeva jooksul enamus asju ühele poole ja....
Passi saan täna igatahes kätte. Tiiduga saan ka kokku uuesti. Viimane jutt oli temaga, et ta saadab omapoolse raha minuga ära, nii palju kui tal on. Saada jään mingi väiksem summa. Teine võlgnik paneb muidugi ülbet, ja temaga tuleb vist veel väga kõva heitlus, enne kui midagi selgub. Tema jaoks olen mina loomulikult eikeegi. Tegelikult peaksingi vist tagasi põrutama ja reiksi siia saatma omi asju lahendama. Lauri ütles täna hommikul, et ta ainult joob baaris. Kurat, aga ma lugesin sõnad peale, kuid ilmselt on tal kõigest ükspuha. Ilmselt ei anna ma talle ka kõike raha üle, vaid jätan osa oma kätte, et oleks ka mingi tagavara, mitte ei lastaks kõigel lõbusalt kõrist alla veereda.
Nii, et tahan tagasi. Kodus on siin nagunii kõik Katil kontrolli all ja paari kuu pärast lendab ta ise sinna. Ega mind siin nagu miski kinni peale asjaajamiste hoiagi. See polnud puhkusele tulek ju.
lapsed helistavad iga päev (baaristaff), see tekitab ka omakorda tagasiigatsust. Äkki tunnevad nemadki puudust vabalt hingamisest.
Külm on ka järjepanu. Küta palju kütad, varbad on sinised, kurk valus ning pea uimane.
Asjad, mida kaasa tahaks võtta on igatahes juba kotis ootamas.

Nii! Nüüd olen siis kodus! Selles mõttes, et korraks käimas. Külalisi ma vastu ei võta, pressikonverentsi teen vaid väga lähedastele inimestele. Ega ma viitsigi eriti ju peale kuut- seitset õhtul enam suhelda, sest minu jaoks on siis juba hilisõhtu ja eesti graafikusse seekord ma eriti ei pingutagi
Kuidas siis minusugusel hullul reis üksinda kulges?
Eestisse tulek üle ootuste hästi, kui arvestada seda, et keeleoskus on mul puudulik ja Pariisi lennujaama nägin esimest korda elus.
Üldiselt oli praegu Airfrance parim pikk lend üldse senistest. Esiteks on neil ka turistiklassis korralikud ja mugavad istmed koos jalatoega. See tähendas seda, et magasin isegi nii, et kogu aeg ei surnud jalad ära, või ei jäänud küljed valusaks. Söök oli aga s...t.
Aga Pariisi lennujaam! Appi!! Lollimat lennujaama ei oska ette kujutada. Esiteks; maandud kell kuus hommikul, oled veel jumalast juhm, kuna pikk lend ja teine ajavöönd lööb kõik sassi. Ja siis pole ühtki inimest kelle käest isegi juhatust küsida. Ok, mul oli piletil kirjas, et pean minema 2D-st 2-E-sse, tegema seal check-in-i ja jõudma lennule, mis väljub pooleteise tunni pärast. Iseenesest lihtne. On ju? Aga LOOMULIKULT mitte mulle.
Teiseks: kus on see 2-D, kui mingit kirja pole, mis suunas liikuda. Ronisin siis teiste järel mingile rongile, mis pidi pagasihalli minema. Läkski! Aga enne tuli veel passikontrollist läbi käia, ning parajasti oli maandunud veel paar lennukit, nii, et seal oli hullumaja. Loomulikult "konnasööjad" magavad hommikul ja kontrollputkasid oli avatud vaid kaks. Ning loomulikult tekkis ühes mingi seltskonnaga jama ka. Nii, et kogu inimmass töödeldi läbi ühe putka. Juba siis olid mul närvid läbi. Ette ka ei saanud kuidagi trügida, sest ükski lambaants ei saanud aru, et ma tahan edasi imekiiresti lennata. Lõpuks, kui sealt läbi sain leidsin ka suunaviidad, mille järgi orienteeruma hakata. Tore! Aga, et ikka lõbus lõpuni oleks, siis ruumist A ruumi B pääsemiseks tuli läbida tublisid ringe, sest ega otseustest ei saa, siis pole ju huvitav. Igatahes oli mul keel vist jooksmisest põlvini rippu ja hing paelaga kaelas, kui Finnairi check-ini jõudsin. ja loomulikult hilinesin - kassad olid kinni! pagan, siis oli mul küll hetkeks juhe koos! Telefon ei tööta, raha pole, keeleoskus +1, ja väsinud ka juba. isegi tönn tahtis peale tulla. Aga see poleks ju mina, kellega midagi ei juhtuks. Hingeldasin siis kaks mintsa, ning marssisin mingi suvalise Airfrance kummalise leti juurde. Seletasin nii kuidas suutsin asja ära, et lend väljub kohe, mina jäin hiljaks, ning mul veel edasilend kah Helsingist. Taat, kes seal istus jõllitas mind nagu tulnukat, ega saanud essugi aru. Noh, eks mina sain temast aru küll - kargab mingi mutt letti ette, vehib paberitega ja seletab miskit inglise-eesti segakeeles, ise üleni higine ja hingeldab nagu auruvedur.
Lõpuks ikka jõudis sel taadil kohale, et mis ma tahan. Ütles, et mingu ma järgmise lennukiga. Jälle tegin talle kümme minutit selgeks, et mul pole piletiraha rohkem jne. Siis tuli letti üks kena prantsuse plika, kes suutis inglise keelt rääkida ka ilma põrinata. No teine tera oli suhelda, mina sain ka aru mis tema rääkis.Ütles, et no problem, tema teeb mulle uue broneeringu, järgmisel lennul vabu kohti küll ja maksta pole vaja. Tegi mulle uue paberi järgmisele lennule, näitas isegi värava kust peale saab kätte. Mercy!
Nüüd oli mul aega lausa kolm tundi. Kolasin siis mööda lennujaama ringi, tegin suitsu ja ronisin jummalast õigel ajal check-ini tegema. Õigel ajal, sest minu taha saabus mingi paarkümmesd vadistavat hiina penskarit kohutavalt suurte kohvritega. Tegin oma checkkimise ära, ning lend jätkus. See finnair oli normaalne. Ja kujutage ette - söögiks oli must leib suitsukalasalatiga. Ossa! ma mõtlesin, et küsin lausa juurde, niiiiii hea oli! Aga stjuuardess oli pull mutt. Vanust oli tal vähemalt kuuskümmend, suhtles täitsa vabalt isegi hiinlastega ja minuga seletas soome-eesti segakeeles. Kogu aeg sehkendas ringi ja tassis rahvale igatsugu träni. Minu kõrval olevale soome ärimehele , kes kogu aeg magada üritas, tõi kohvi ja teatas, et kui see veel üle lennuki norskab saadab ta pagasiruumi magama :)! Ise itsitas rõõmsalt! Kihvt tädi!
Tegelikult oli päris hea, et sain järgmise lennuga, sest 5 tundi Vanttaa lennujaamas oleks hulluks ajanud. Seal pole midagi teha. Pealegi oli jube külm kah.
Viimase lennu peale ronides (oli ikka "metsavahilennuk") itsitasin soojalt maalt saabuvaid eesti mutte, kes kõva häälega üksteisele seletasid kui jube on +25.st kraadist sattuda +5-de. Ja, et ikka nädalaga harjub soojaga ära. Ja-jaaa, katsuge mutid +35.st +5.de sattuda, siis tunnete vast kui mõnus see tegelikult on. Igatahes 20 minutise lennu jooksul hakkas mul nina vett jooksma, kurk oli juba enne valus.
Tallinnas võttis mind Kats vastu, tegi lühiülevaate eesti hindadest ja siis ruttu Kohilasse.
Koerad tegid õmber minu sellise sõjatantsu, et lust näha. Tobias kontrollis igaks juhuks auto ka üle, et äkki on Reiks ka kuskil. kahjuks pidi pettuma. Kassid olid ülinurruvad, ning arvamine, et Minn mind ei mälet, osutus valeks. Täpselt mäletas.
Aga külm on siin küll täiega! Hommikul ronisin kell kuus lõdisedes teki alt välja ja tegin tule pliidi alla.
Õhtul proovisin Reiksiga ka vee l rääkida, aga ühendus oli jube kehva. Siis helistas Saiha, aga sama lugu- ei saanud midagi suhelda, ainult lehvitas ja kõik. Ehk läheb täna õnneks rääkimine!

Kell seitse hommikul! Mul on asjad koos ja olen jummala närvis juba viiest saati.
Nagunii olen midagi muidugi kotti panna unustanud, aga see selgub ilmselt alles teel olles.
Krt! Eestis on mingi +10 sooja vaid. Ma külmun seal kringliks!
Loomulikult on mul ka hea meel, et korraks koju käima saan, aga sellistel tingimustel?? Parema meelega tuleks ikka puhkama mingiks paariks kuuks.
Paaniliselt kardan ma seda, et ei leia õigeaegselt Pariisis õiget väravat, lendude vahe on vaid poolteist tundi. Lendu kardan ma nagunii, ja veel üksi lennates! Ohhhhh!
Stafile kirjutasin kalendrisse mis päeval ma uuesti baari lahti teen, eks need loevad siis päevi nüüd.
Ja tulepoisi lasin eile lahti enne, kui Reiks seda teha oleks jõudnud.
Hakkas jälle vastu ja lausa haukudes. Eks plikad on teist jõudnud töödelda.
Käskisin baari sissekäigu katte üles tõsta, aga tema ei tõstnud, et temal külm, tuul tõmbab ja vihma tibab. Krt! kaks korda ütlesin, et olgu üles tõstetud, kolmandal korral läksin tõstsin katte üles ja teatasin kutile, et paki asjad.

Ega ma poleks tal minna käskinudki otseselt, sest ülejäänud staff ju teab täpselt, et olen vihane vaid viis mintsa ja pealegi saadan ma neid vaat, et üle päeva koju. Aga see kutt pakkis niikaua kui me taga päevitustoole värvisime oma asjad kokku, jättis koti nurka ja pani baarist minema. Ütlemata kellelegi sõnakestki, et mis värk nüüd on.
Siis vihastasin päriselt, sest jäi ju ainult Saiha ja tema värvis taga. Ok, kui Reiks tuli, küsisin, mis teen ja tema soovitas minema kupatada. Küsisin Saihalt ja õhtuse vahetuse Khameralt ka. Saiha on ettevaatlik oma väljaütlemistega plikade kuuldes, aga pärast õtles, et õieti tegin. Kuid Khemera teatas konkreetselt, et head teed! Ta tuleb ise hommikuti lahti tegema, või teeb ka pikad päevad, kuni kellegi asemele oleme võtnud. Nii, et tulepoisiga peatükk läbi.
ja nüüd lähen teen veel baari lahti ja siis poole kahese bussiga Phnom penhi poole!
Tere Eestimaa!

Nüüd siis nii, et pilet on välja trükitud ja ülehomme õhtul pean kogu kadalipu Phnomist Tallinnani üksi läbi tegema!
Päris jube on mõelda.
Eile käisime Matuga poes ja ostsime päevitustoolide jaoks värvi ära. Sai võetud selline tumedam läikiv roheline ja peaosade alumiste poolte jaoks valge. Päris lahe võib olla hiljem rannas rohelised toolid valge laia triibuga. Eks siis näha ole, kui juba valmis on, panen pildi ka üles. Praeguseks hetkeks on igatahes juba kaks tooli valmis. 14 vajavad veel värvimist. Loodan, et kui olen ära lennanud teeb Saiha need lõpuni.
VÕtsingi ta sellepärast eile värvima ja kamandasin Menlongi randa tööle. Menlong oskaks kindlasti ka värvida, aga kuna üks peab olema klientide jaoks, siis värvimise peale eelistan väheke targemat meesterahvast. Plikad praakisin ka välja, sest nad ei oska midagi nii teha, et s....hunnikut maha ei jääks. Pealegi ei mahugi sael baari tagaosas rohkem kui kaks-kolm inimest võõpama.
Möllasime kuni kella neljani, siis kamandasin Saiha pesema ja riide panema, sest rahvast hakkas randa rohkem kogunema - söögiaeg jüudis kätte. Sellega sai minu jaoks muidugi nalja ka. Ootasin värvi kuivamist, Saiha otsis poolpaljalt playlistist muusikat, plikad ja Menlong plärisesid ümber laua Cambodia õlle esindajatega. astusin ka lähemale juttu rääkima. Rahvast oli päevitamas koguni kolm lauatäit. ja siis üks meestest rannas tõstis käe, et poissi kutsuda. Loomulikult istus Menlong seljaga. Ütlesin talle, et hei, vaata randa ka. Selle peale vastas ta, et misjaoks, ja itsitas plikadega edasi. siis ma juba ütlesin kõvemini, et kuule klient soovib sind. Ikka ei vaevunud ümber pöörama! .lõpuks tegin kurja häält, ning siis loivas küsima, et mida vaja on. kujuta sa ette! viis soovitud õlle lauda ära, tuli tagasi ja istus jälle mürtsti maha, seljaga ranna poole. Mainisin, et nii ei saa, me kõik istume ja jutustame, kuid jälgime ka samal ajal, mis rannas toimub, mitte ei keera klientide poole selga. Selle peale kähvas mulle, et miks ma Saihad randa ei saatnud teenindama, ta istus ju näoga. Ma siis ütlesin, et teine on ju poolpaljas veel ja kohe kui on end ära pesnud, ning riides hakkabki tööle. Tegeliult olingi niimoodi nagu nende vahetust planeerinud, aga, kuna mõni mees hakkas ülbitsema, siis ma enam ei teinud väljagi, et ta peaks ka magama. Pärast põrnitses ta mind terve õhtu, kuid tegelikult ajas mind selline lapsikus vaid naerma. Tean aga, et Reiks ei kannata teda üldse, ja on mitu korda mulle maininud, et kauaks ta seda kekatsit ei jäta siia huilgama endale. Ega, kui ikka ei sobi kokku, pole midagi teha. Alguses oli poiss ka rohkem asjalikum, aga eks igaüks elab sisse ja siis tuleb ka tegelik nägu ju lagedale.
Aga nüüd ajan Saiha üles ja jälle värvima!

Noh, mu Eestisse lennu pilet on siis tagataskus. Kuidas ma selle ära maksan ei tea, nii, et päris tagataskus nagu pole ka, piilub veel äärest välja. Aga lendan siis 21 septembri õhtul Phnom Penhist Pariisi ja Helsingi kaudu Tallinna. ja tagasi siis 02.oktoober jälle sama teed pidi. Laste rõõmuks peaksin avama baari juba neljanda hommikul.
seadistasime just praegu Khamerale ka mu skype konto, et neil oleks minuga mingigi ühendus, kui poisid peaksid jälle plikade peale vihastama. Võtsin mõlemi (Saiha ja Khamera) käest lubadused, et nad ei lase end plikaussidel välja süüa ja ootavad mind siin. Menlongi on plikad juba nii palju töödelnud, et kui khamera teda eile õhtul hakkas õpetama, kuidas klientidele ühe arve peal saab ka eraldi arved esitada (kuna kliendid tahtsid eraldi maksta), läks poiss närvi ja hakkas Khamerale vastu karjuma. Khamera, vana rahu, tegi lihtsalt ise arve lõpuni siis. Aga Menlong põrnitseb siiamaani ja ei räägi poistega. See on halb, sest siis haaravad plikad ta kohe oma padjaklubisse. Ma kohe päriselt kardan konflikte, mis tekkivad, kui ma ära olen, sama palju, kui üksi läbi aasia ja euroopa lendamist.
Momendil sain ma teada, miks ma neist kahest tolgusest rohkem hoolin, kui teistest. Tean, et Khamera on päris jõukast perest ja ta töötabki vaid fiilingu pärast. Saiha pere on Cambodia tavaline vaene pere, ja endal tal lõppeb võla tagasi maksmine alles nüüd septembriga, raha pole tal juba mitu kuud rohkem olnud, kui vähene tipp ja mõningane eraäri. Kuid kui tänavalapsed- purgikorjajad mööda lähevad, siis annavad mõlemad neile kasvõi 100 rieli, või oma kõrvalt süüa. Ülejäänud seltskond isegi ei vaata nende poole. Järelikult on mõnel inimesel lihtsalt süda õiges kohas. Ilus!
Igatahes, tean, et hommikul oli ühe mehe rahakotis vaevu dollar, ja ka sellest andis ta lastele 25 senti ära. Nägin täiesti kogemata lihtsalt pealt.
Eile õhtul tuli jutuks saabuvad suurred usupühad. Need kestavad päris pikalt. Pipi on juba kolm kuud mulle rääkinud, et tahab koju minna 14.10 ja nädalaks, kui ta ei pea kooli minema ja üldse koju jääma. pai küsis samuti koju. Mom ütles, et kui mul kokka sel ajal pole, siis tema on siin. menlong küsis nädal varemaks koju. khamera elab Sihanoukvilles ja tal seda probleemi pole. Saiha ei ole aga isegi jutuks võtnud koju minekut. Küsisin siis eile, et mis ajal tema tahaks koju sõita. Ja vastus oli hämmastav. Ta ei saa (!) koju minna! Ma olin vist nii lolli näoga, ega ta muidu poleks mulle seletanud oma seisu lahti. Kuid mina igatahes taaskord Cambodia peresuhets tibake targem. Kuna ta jäi aprillis haigeks ja võttis arstile maksmiseks, ning kodus olemiseks päris palju raha avansiks ette, pole ta nüüd pikka aega palka praktiliselt saanud. See tähendab, et ka koju pole tal olnud midagi saata. Ja sellepärast, et tal pole siiani raha, ei saa ta koju minna. Kuna küik vaatavad teda kui loodrit, kes pole mitu kuud suutnud vanemaid aidata. Appikene! eestis küsitakse vanematelt abi, kui hätta jäädakse, siin peab vanemaid ülal pidama. see polnud mulle uudiseks, sest seda ülalpidamist ma tean, kuid, et vanemad ei taha ka last sellepärast kodus näha, et see on haiguse pärast raha neile saatmata jätnud. No ma ei tea. päris hämming oli. Poiss ütles, et nüüd kui tuleb kõrghooaeg proovib ta jälle järje peale saada, kuna ka tippi hakkab tulema ja siis võib-olla võib-olla mõne kuu pärast pole tal häbi vanemaid külastada, ning need võtavad ta vastu.
karm elu. ega ma imestagi, et ta jube varakult juba lapsena tööle hakkas ja kooli pooleli jättis. tegelikult kurb ka. küsisin, kas ta siis ei igatse vahetevahel koju? Loomulikult pidi igatsema ja päris kõvasti, kuid arvas, et kannatab veel ära mõne kuu.
Aga vanematest ei saa ma siin maal ikkagi aru.

Nii, kõigepealt baariuudised!
Panin poisid täna koristama lakapealset. Loomulikult oli selle koristamisega päri ainult Saiha, kes kohe tegutsema asus. Long üritas natuke kõrvale viilida, aga kutsusin ta kiirelt korrale. Niisiis ronis asjalikum üles lae alla ja asus seal asju sorteerima, ning vanu rottidest näritud toolipatju alla loopima. Longil lasin need prügihunnikusse transportida. Ja ennäe! Ülevalt madratsitehunnikust leidsime ka kõrvalepandud fantapurke. Nii tore! Lasin need kõrvale panna, et Reiks vaataks mis aegsed kuupäevad neil on, aga tundub, et need vist Skay aegsed teemad. Norisin Saihad, et visaku ta ka veinipudelid alla, aga ta haukus juba vastu, et seekord peitis need mujale. Saab juba naljast aru, ega kõnni minema solvunult nagu alguses. Tore muidugi selliseid leide avastada pole, see tähendab ikka, et varganäod on hulgas.
Nüüd aga põhiteema juurde.
Täna küsis Pipi minu vanust ja Reiksi vanust jne. Ning ei jõudnud ära imestada, miks Reiks minust nii palju noorem on. Cambodias on tema jutu järgi selline asi, kui mees on naisest noorem vastuvõetamatu. Üldse loetakse siin noorteks kuni 30 aastasi, sealt edasi on vanad ja siis väga vanad. Nii, et mina kuulun ilmselt igivanade klassi, Reiko saab hakkama vanade klassiga. Eks see vanuse suhe on neil tingitud noorest rahvastikust. Tüdrukud üritavad tanu alla saada võimalikult kähku peale kaheksateistkümnenda eluaasta kukkumist. Sest kakskümmend on juba kergelt vanatüdruk(!). Eriti on see teema aktuaalne maakohtades. Linnades võetakse asja juba kergemalt, ning ei kiputa nii kähku mehele ja lapsi saama. Mees ei tohiks ka muidugi vanem olla kui viis aastat. Kui tüdruk on kakskümmend, aga poiss kolmkümmend - siis on see juba teiste silmis imelik. Kuigi seda juhtub. Pipi arutles seda teemat jummala lahedalt. Et kui ikka on armastus siis pole ju midagi parata, kui poiss nii vana(!) on. Mõtlesin siis oma, ette, et meie uus poiss Khamera peab küll ruttu hakama naist vaatama sel juhul, sest on juba üle kahekümne viie. Ja Saiha on ka mitu korda arutanud, et peab hakkama naist võtma, muidu jääb vanaks. Ainsateks takistusteks tal seejuures raha ja pruudipuudus :)!
Teine asi, miks on vaja nii noorelt abielluda on lapsed. Kui abielluda noorelt jõuab ka rohkem lapsi muretseda. Lapsi peab peres olema ikka parasjagu, et jõuaksid pärast vanemaid-vanavanemaid ülal pidada. Laste suremus väiksena on on ka päris suur, sest arstiabi on kallis. Aga enne kaheksateist aastaseks saamist on jälle lapsesaamine häbiasi. No on ikka kummaline mõtlemine neil.
Eraldi klass on muidugi tüdrukud, kes hakkavad taxigirlideks, ehk siis prostituutideks. Tegelikult piisab vaid korra mõne valge mehega kurameerimisest, et khmeeri poisid sind maha arvavad. Enam neile selline tüdruk ei kõlba. Ja siis jäävadki need plikad käest-kätte käimiseks turistidele. Samas on iga tüdruku unistus abielluda valge mehega ja siinjuures pole takistuseks vanusevahe. Siis kõlbavad ka vanaätid.Isegi meie Pail on mingi kutt ameerikas, kellega aeg-ajalt telefoniga räägib ja kes pidi varsti ka jälle Cambodiasse sõitma. Temal see kutt pole küll vana, vaid ka kahekümnene. Kuigi alles hiljuti oli riik vastu võtnud seaduse, et üle viiekümnesega abielluv kahekümnene peab hankima loa. On vähemalt mingigi takistus nendel kolmandas nooruses "Viagra" toel toimetavatele taatidele, siit endale noort liha hankida. Tegelikuses on seda päris kole vaadata, kuidas "sent surmale võlgu" tudusev vanaisa jalutab, või oleks õigem öelda, teda talutatakse rannapromenaadil noore neiu käevangus. Sinna juurde käib ju veel flirt ja suudlemine kah. Puhhhhhh, Pole ausalt kena pilt. Varsti ju hooaeg algamas, eks siis jälle harjub sellega uuesti, aga praegu kui ainult üksikud paarid, siis jäävad kohe silma.
Eks khmeeri poisidki piiluvad rohkelt valgeid tüdrukuid, aga seda pilti nagu kohanud pole, et kahekümnene kutt jalutaks mingi memmekesega ja oleks kavaleriks. Noortel naistel esineb ikka aeg-ajalt reisisaatjaid. Need siis sellised eriliselt playboy tüüpi tegelased. Kuid siiski vähe. Ja arvan, et ega kohalike plikade poolt neid ei praagita ka niimoodi kavaleride hulgast välja, nagu poisid tüdrukutega teevad.